Ernani

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

„Ernani” on Giuseppe Verdi ooper (dramma lirico) neljas vaatuses Francesco Maria Piave libretole Victor Hugo näidendi Hernani (1830) järgi. Maestro viies ooper. Esimene ooper üldse, kus täielikult leidsid kasutamist baritoni vokaalsed võimed. Tuntud ka kui „nelja solisti ooper”.

Valmimise lugu

Nabucco ja I Lombardi edu järel soovisid mitmed teatrid Verdilt ooperit. Parim pakkumine tuli 1843. aasta alguses Veneetsia Teatro la Fenice juhilt markiis Nanni Mocenigolt. Verdi oli  nõus kõikide tema tingimustega ja ka 12 000 Austria liiri suuruse honorariga, mis pidi välja makstama pärast esimest etendust. Verdile jäi õigus valida tulevase ooperi ainestik, samuti valida teatriga järgmiseks hooajaks lepingu sõlminud solistide hulgast talle sobivaid.

Teema valimine võttis aega. Esialgu kaaluti lord Byroni teost The Corsair, kuid see vajanuks ekstraklassi baritoni keda polnud käepärast võtta. Siis võeti ette lord Byroni ajalooline näidend The two Foscaris. Veneetsia tsensor pani aga käe ette, põhjendades, et ei taha häirida selle Veneetsia maineka perekonna järeltulijaid. Hiljem kasutas Verdi mõlemat teost oma ooperite Il corsaro ja I due Foscari  komponeerimiseks.

Sel ajal oli Veneetsia teatri teenistuses libretisti ja lavakunstnikuna noor Francesco Maria Piave. Mocenigo kinnitas Verdile, et Piave tunneb libreto kirjutamise põhimõtteid, teatri köögipoolt ja muusikalisi vorme ning võiks kirjutada uuele ooperile teksti ja värsid. Verdi soostus ja tegi Piavele kohe selgeks, mida ta temalt ootab. Piave pakkus Verdile Victor Hugo näidendit Cromwell, mille kallal ta oli juba alustanud tööd.

Cromwelli libreto saabus Verdile osade kaupa, vastavalt sellele kui Piave oli midagi paberile pannud. Verdi hakkas tööle, enne kui kogu tekst valmis sai. Mida rohkem libreto valmis, seda enam polnud Verdi rahul. Ta kurtis oma rahulolematust Mocenigole. Mocenigo oli näinud Hugo draamale Hernani ja pakkus seda Verdile libreto aineks. Idee Verdile meeldis ja Piave pani Cromwelli loo kõrvale. Verdi pidas „Ernani” libreto valmimisel silma peal ja suunas Piavet mitme olulise stseeni viimistlemisel. Teatrilt aga nõudis Verdi, et  Ernani rolli esitaks tenor, mitte kontraalt nagu teater oli soovinud.

Ooperi edu

Esmaettekanne toimus 9. märtsil 1844 Veneetsia Teatro La Fenices. Rollide loojad olid Carlo Guasco (Ernani), Antonio Superchi (don Carlo), Antonio Selva (don Silva), Sophie Loewe (Elvira), Laura Saini (Giovanna), Giovanni Lanner (don Riccardo). Dirigeeris Gaetano Mares.

Esietendusel oli tohutut menu. Teos saavutas kiiresti üle-Itaalialise populaarsuse ja pani aluse Verdi rahvusvahelisele kuulsusele. Seda esitati esimestel aastatel pärast väljatulekut Itaalia  katkematult 32 Itaalia teatri poolt kuni 1853. aastani mil esietendus Verdi Il trovatore („Trubaduur”) ja „Ernani” troonilt tõukas.

Paljudes Euroopa riikides võeti Verdi uus ooper vaimustatult vastu. Prantsusmaal esitamisega oli aga probleeme. Hugole ei meeldinud, et tema teost on kasutatud ooperi libretoks. Ta oli selle põhjal loodud ooperi Pariisis ettekandmise vastu, nimetades Verdi tööd muusikaliseks pilkeks. Mainekas kirjanik saavutaski seda, et tema eluajal pariislased Verdi ooperit originaalvariandis ei näinud.  

Pariisis Théâtre des Italiens esitas küll 1846. aastal ooperi, kuid pealkirja Il Proscritto („Lindprii”) nime all ning vahetatud tegelaste nimedega ja osaliselt muudetud libretoga. Ooper sisu haagiti Hugo teosest lahti, kuid säiliti kogu muusika. Prantslaste tava järgiti ka mitmetes Itaalia linnades, kus Hugo Hernani nimi viitas revolutsioonile. Palermos lisati 1845. aasta etenduses Elvira nimeled'Aragon.  Messinas tuli tükk 1847. aastal välja pealkirja Il proscritto ossia Il corsaro di Venezia („Lindprii või Veneetsia korsaar”) all. „Ernanit” esitati New Yorgi Metropolitanis 1903. aastal ja sellest ajast alates on seda ooperit ka Põhja-Ameerikas sageli repertuaari võetud.

1904. aastal sai see ooperiks üldse esimeseks, mis täispikkuses helisalvestati. Tänapäeval kuulub „Ernani” ooperiteatrite standardrepertuaari ning on olnud pidevalt kuskil ettekandmisel.

Eestis on esitanud seda ooperit Stadt-Theater (Reval) 1860. aastal ja Estonia  2002. aastal.

Peamised osad:

  •        Ernani (tenor), bandiit
  •        Don Carlo (bariton), hiljem Karl V, Saksa-Rooma keiser
  •        Don Ruy Gomez de Silva (bass)
  •        Elvira (sopran), Don Ruy vennatütar ja mõrsja
  •       Giovanna (sopran), Elvira amm
  •        Don Riccardo (tenor), Don Carlo relvakandja
  •        Jago (bass), Don Ruy relvakandja

Ooperi sisu

Tegevus toimub 1519. aastal Aragoonia mägedes Aix-la-Chapelle’i ja Zaragoza lähis­tel. Vaatused on pealkirjastatud: I „Bandiit”; II „Külaline”; III „Halastus”; IV „Mask”.

I vaatus

Hertsog Ernani on sattunud Hispaania kuninga don Carlo ebasoosingusse ja varjab end Ara­goonia mägedes. Temast on saanud ban­diitide pealik. Tema kaaslased tahavad teada, miks ta on nii sünge ja masendunud. Ernani vastab, et ta armastab Hispaania aadliku don Ruy Gomez de Silva vennatütart Elvirat, keda aga val­mistatakse ette abiellumiseks de Silva endaga. Ernani otsustab oma bandiitidega Elvira röövida, kuna teab, et neiu hoiab tema poole.

Elvira on mures oma eelseisva abiellumise pärast. Ta igatseb Ernanit. Kuningas don Carlos on ootamatult kujunenud samuti Ernani konkurendiks. Ta tuleb talupojaks varjununa Elvira juurde ja avaldab talle armastust. Kuninga lähenemiskatsed on Elvirale vastumeelsed. Kui kuningas üritab jõudu kasutada, haarab Elvira enda kaitsmiseks pistoda. Samal hetkel siseneb salauksest Ernani. Kuningas tunneb Ernani kui bandiitide juhi ära ja käsib tal lahkuda. Ernani vastab, et don Carlos, tappis ta isa, röövis nende maad ning sellega sundis teda hakata tegelema banditismiga.

Ernani kutsub don Carlosse duellile. Tuleb de Silva ning tabab mõlemad mehed oma pruudi ruumidest ja asub kaitsma perekonna au. Ta ei tunne esialgu kuningat ära, kuid relvakandja Riccardo tunneb. De Silva on kohkunud, langeb kuninga ette põlvili ja palub vabandust.

II vaatus

Don de Silva lossis valmistutakse pulmadeks. Ernani tuleb palveränduriks riietatuna lossi. Ta palub peavarju, mille de Silva talle annab. Ernani saab de Silvalt teada, et abiellub Elviraga. Neiu usub, et Ernani on saanud surma. Ernani teatab de Silvale, et kuninga väed lähenevad kindlusele ja avaldab Elvirale oma isiku. Elvira ütleb, et kavatseb end tappa altari ees. De Silva sattub neile peale, kuid on nõus pidama oma sõna, mille ta on andnud Ernanile ja kaitsma teda kuninga ees. Selle eest peab Ernani jääma talle igaveseks võlglaseks. Don Carlos saabub ja nõuab Ernani väljaandmist. Hispaania külalislahkus ei luba peremehel seda teha ka siis mitte, kui kuningas nõuab Ernani pead. Loss otsitakse läbi, kuid tulemusteta. Kuningas võtab Elvira pantvangi­na kaasa.

De Silva kutsub kuninga lahkudes Ernani duellile. Ernani keeldub võitlusest. Ta pakub tänutäheks de Silvale oma abi. Ernani ulatab talle oma jahisarve ja teeb de Silvale ettepaneku surmalepinguks. Kui de Silva soovib pärast Elvira vabanemist, et Ernani endalt elu võtaks, peab ta jahisarve puhuma.

III vaatus

Don Carlos teab, et tema alamad plaanivad vandenõud ja otsustab end varjata Karl Suure hauakambris. Don Carlos on Karl Suure järeltulija ning  tahab saada uueks Püha Rooma keisriks. Riikide delegaadid valivadki Rooma riigile imperaatorit. Ta käsib oma relvakandjal don Riccardol lasta kolm kahuripauku, kui otsustatakse tema kasuks.

Vandenõulased on vallutanud lossi ja kavatsevad tappa kuninga. Võetakse loosi, kes seda teeb. Loos langeb Ernanile. De Silva soovib ise kuningat tappa ning pakub vahetuskaubaks Ernani vabastamist surmalepingust. Ernani keeldub. Kuningas kuuleb nende salaplaane pealt. Kõlab kolmas kahuripauk. Don Carlo on valitud imperaatoriks. Hirmunud vandenõulased hüüavad talle „Elagu!” Kuningas käsib nad vangi panna ja hukata. Ernani teatab, et ta pole bandiit Ernani, vaid Aragoni don Juan, kelle maad on ära võetud. Elvira palub kuningat neile armu anda. Don Carlo meel on muutunud ja ta andestab vandenõulastele ning kiidab heaks ka Elvira ja Ernani abielu.

IV vaatus

Vabanenud Ernani ja Elvira veedavad mesi­nädalad Ernani lossis. Kättemaksusoov sunnib aga de Silvat puhuma jahisarve, mis meenutab Ernanile antud tõotust minna surma. Hispaania aadlikuna ei suuda ta jätta oma lubadust täitmata ning torkab hoolimata Elvira palvetest end pistodaga surnuks. Elvira püüab end samuti tappa, kuid surev Ernani palub tal edasi elada.

Peamised muusikalood

  •         Koori joogilaul (brindisi) „Evviva! Beviam!”
  •         Ernani aaria „Mercè diletti amici”
  •         Ernani aaria „Oro, quant’oro ogn’avido”
  •         Don Carlo ja Elvira duett „Quello ascolta del mio cor”
  •         Elvira aaria „Ernani! Ernani, involami”
  •         Elvira aaria „Tutto sptezzo che d’Ernani”
  •         Carlo aaria „Tu se’ Ernani!”
  •         Carlo aaria „O sommo Carlo, più del tuo nome”
  •         De Silva aaria „Che mai vegg’io!”
  •         Carlo ja Riccardo duett „Vedi, come il buon vegliardo”
  •         Elvira ja Ernani duett „Ah, moror, pofessi adesso”
  •         Ansambel „Un patto! Un giuramento!”
  •         Finaal „Tutto ora tace intorno”.

Samal teemal ooperid: Gabussi (1834), Mazzucato (1844), Laudamo (1849) ja Hirschmann (1909).