Charles Bradley
Charles Bradley (1. detsember 1902 Pittsburgh, Pennsylvania – mai 1979 Tigard, Oregon) oli ameerika psühhiaater.
Bradley õppis Cornelli Ülikoolis. Pediaatriaalase väljaõppe sai ta Harvardi Meditsiinikoolis. Enne laste psühhiaatriahaiglasse Emma Pendleton Bradley Home tööle asumist 1933. aastal läbis ta internatuuri Pennsylvania haiglas ja residentuuri New Yorgi Babies Hospitalis.[1]
Laste psühhiaatrihaigla asutas Bradley vanaonu George Bradley ja sellele pandi nimi tema tütre järgi, kes kannatas letargilise entsefaliidi tüsistuste käes.[2]
Bensedriini uuringud[muuda | muuda lähteteksti]
1937. aastal manustas psühhiaater Charles Bradley Rhode Islandi osariigis asuvas psühhiaatriaasutuses Emma Pendleton Bradley Home in Providence, mille direktor ta oli[3], probleemseks peetavatele (halvasti kohanevatele) lastele tema teostatud pneumoentsefalogrammi kõrvaltoimena tekkinud peavalu leevendamiseks bensedriini (amfetamiini). Tugevaid peavalusid bensedriin ei leevendanud, kuid juba nädala pärast märkas Bradley bensedriini saanud laste käitumises muutusi; paranesid nii õppeedukus, sotsiaalsed interaktsioonid kui ka emotsionaalne vastus.
Bradley avaldas bensedriini lapskatsete kohta teadaolevalt kaks uuringut. Esimese uuringu tarbeks valis ta 30 haiglas olevat last ja teise uuringu tarbeks, mis kestis 3. aastat, 100 haiglas olevat last. Uuringutes osalenud lapsed olid vanuses 5–14 aastat, enamjaolt poisid ja normaalse intelligentsiga. Uuringute sisuks oli tabletivormis bensedriini saanute reaktsioonide uurimine[4].
1941. aastal tehtud uuringud tuvastasid bensedriinil mitmeid toimeid probleemseks peetavate lapspatsientide käitumises: 54 lapse käitumine paranes, 21 lapse käitumises muutusi ei täheldatud ja 19 lapspatsiendil tekitas ravim psühhomotoorset aktivatsiooni. Kuue lapspatsiendi õppeedukus paranes, kuid käitumises muutusi ei toimunud. Seitsmel lapspatsiendil hakkas pärast amfetamiini manustamist kliiniliselt halvem – need olid lapsed, kellel oli niigi olnud probleeme hüperaktiivsuse ja ärritunud käitumisega, kuid ravim süvendas neid veelgi.[5]
Tema tehtud katsed panid aluse lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire psühhofarmakoteraapiale.
Publikatsioonid (valik)[muuda | muuda lähteteksti]
- The Behavior of Children Receiving Benzedrine., American Journal of Psychiatry, november 1937, Nr. 94, lk 577–581 (Lühikokkuvõte).
- koos Margaret Bowen'iga: Amphetamine (Benzedrine) therapy of children’s behavior disorders., American Journal of Orthopsychiatry, jaanuar 1941, 11. väljaanne, nr. 1, lk 92–103, DOI:10.1111/j.1939-0025.1941.tb05781.x.
- koos George B. Rosenfeld'iga : Childhood Behavior Sequelae of Asphyxia in Infancy. With Special Reference to Pertussis and Asphyxia Neonatorum., Pediatrics, juuli 1948, 2. väljaanne, nr 1, lk 74–84 (Lühikokkuvõte veebis).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ WALTER BROWN, Charles Bradley, [2017, märts 01]
- ↑ Lenard A. Adler, Thomas J. Spencer,Timothy E. Wilens, Attention-Deficit Hyperactivity Disorder in Adults and Children, Cambridge University Press, lk 5, 2015, Google'i raamatu veebiversioon 3. märts, 2017), [2017, märts 3]
- ↑ Klaus W. Lange, Susanne Reichl, Katharina M. Lange jt, The history of attention deficit hyperactivity disorder, ADHD Attention Deficit and Hyperactivity Disorders, 2010 detsember; 2(4): 241–255., doi: 10.1007/s12402-010-0045-8, PMCID: PMC3000907
- ↑ Madeleine P. Strohl, Bradley’s Benzedrine Studies on Children with Behavioral Disorders. The Yale journal of biology and medicine. 2011 märts; 84(1): 27–33. PMCID: PMC3064242, [2017, märts 1]
- ↑ PsycARTICLES : Bradley, Charles; Bowen, Margaret. Amphetamine (benzedrine) therapy of children's behavior disorders., American Journal of Orthopsychiatry, 11(1). väljaanne, jaanuar 1941, lk 92-103. Lühikokkuvõte, [2017, märts 1]
Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Charles Bradley (Psychiater) seisuga 01.03.2017.