Alexander von Güldenstubbe (1801−1884)

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on jalaväekindral Alexander von Güldenstubbest; Saaremaa maanõuniku kohta vaata artiklit Alexander von Güldenstubbe (1786−1848).
Alexander von Güldenstubbe
Täisnimi Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe
Sünniaeg 7. (ukj 19. jaanuar) 1801
Kaunivere mõis, Saaremaa
Surmaaeg 23. märts (ukj 4. aprill) 1884
Peterburi
Maetud Kaarma
Sõjaväeline haridus 1. kadetikorpus
Truudusvanne Venemaa keisririik
Teenistusaeg 1819−1884
Auaste Jalaväekindral
Juhtinud 1. grenaderidiviisi 1. brigaad
Semjonovski kaardiväepolk
1. kaardiväe jalaväediviisi 1. brigaad
1. grenaderidiviis
1. kaardiväediviis
Üksik grenaderikorpus
III reservkorpus
Moskva sõjaväeringkond
Sõjad/lahingud Novembriülestõus
Krimmi sõda
Autasud Püha Vladimiri ordeni IV klass Püha Stanislavi ordeni II klass Püha Vladimiri ordeni III klass Püha Georgi ordeni IV klass Püha Stanislavi ordeni I klass Püha Anna ordeni I klass Püha Vladimiri ordeni II klass Valge Kotka Püha Aleksander Nevski orden Püha Vladimiri ordeni I klass Püha Andreas Esmakutsutu orden
Preisimaa Punase Kotka ordeni suurrist Montenegro Danilo I ordeni I klass Austria Leopoldi ordeni suurrist Rootsi Püha Olavi ordeni suurrist
Autogramm

Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe (Venemaal tuntud kui Aleksandr Ivanovitš, vene keeles Александр Иванович Гильденштуббе) (7. (ukj 19. jaanuar) 1801 Kaunivere mõis – 23. märts (ukj 4. aprill) 1884 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja varasem elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Põlvnes Kaarma-Loona mõisaomanike suguvõsast. Tema isa oli porutšik Johann Gustav von Güldenstubbe (1765−enne 1828), ema Johanna Luise von Ekesparre (1770–1804).[1] Alghariduse omandas Kuressaare koolis. Aastatel 1814−1818 õppis Peterburis 1. kadetikorpuses.[2]

Sõjaväeteenistus[muuda | muuda lähteteksti]

1819. aastal astus Venemaa sõjaväeteenistusse ja ülendati praporštšikuks.[3] Teenis Varssavis dislotseerunud Volõõnia kaardiväepolgus. 1831. aastal osales Poola Novembriülestõusu mahasurumises. Ülendati 1832. aastal polkovnikuks ja läks kahe aasta pärast sõjaväeteenistusest erru. 1836. aastal naasis aga teenistusse ja teenis kaardiväe jäägripolgus.[2] 1837. aastal viidi üle Soome kaardiväepolku, kus oli lühikest aega 1. pataljoni komandör.[4] 1843. aastal anti talle kindralmajori auaste ning ta teenis kaardiväe- ja grenaderikorpuste ülemjuhatuse staabis. 1845. aasta nimetati ta 1. grenaderidiviisi 1. brigaadi komandöriks. 1848−1853 oli ta Semjonovski kaardiväepolgu komandör. 1849. aastal anti tema juhtimise alla 1. kaardiväe jalaväediviisi 1. brigaad. 1853. aastal ülendati kindralleitnandiks ja temast sai kaardiväe reservpataljoni ülem. 1854. aasta alguses määrati 1. grenaderidiviisi komandöriks, kellena osales Krimmi sõjas. Paistis välja Sveaborgi kaitsmisel ja teda autasustati Püha Vladimiri II klassi ordeniga. Alates 1855. aastast oli ta 1. kaardiväe jalaväediviisi komandör ja 1859. aastal nimetati kindraladjutandiks. 1862−1864 oli Üksiku grenaderikorpuse ja seejärel III reservkorpuse komandör. 1864−1879 oli ta esimene Moskva sõjaväeringkonna vägede ülemjuhataja. 1879. aastal nimetati Riiginõukogu liikmeks. Suri Peterburis, kuid maeti Saaremaale Kaarmale.[2]

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Kuupäev Auaste
1819
 1. veebruar kaardiväepraporštšik
1819
 4. november kaardiväe alamporutšik
1824
 24. jaanuar kaardiväeporutšik
1826
 17. jaanuar kaardiväe staabikapten
1831
 11. juuni kaardiväekapten
1832
 6. detsember polkovnik
1843
 8. september kindralmajor
1853
 19. aprill kindralleitnant
1863
 30. august jalaväekindral

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Välismaa autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 135.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970, lk 275.
  3. ↑ Списокь генералам по старшинству. Исправлено по 1-е Aпреля. Санкт-Петербург: Воен. тип., 1884, lk 13.
  4. ↑ Erik Amburgeri andmebaas. Nr 67323.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Erik Amburgeri andmebaas. Nr 67323 [1].
  • Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970. Lk 275.
  • Списокь генералам по старшинству. Исправлено по 1-е Aпреля. Санкт-Петербург: Воен. тип., 1884. Lk 13-14 [2].
  • Шилов, Д. Н., Кузьмин, Ю. А. Члены государственного совета Российской империи 1801−1906. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: Издательство "Дмитри Булганин", 2007. Lk 196-199.
  • Jüri Kotšinev. Jalaväekindral Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe, Kultuur ja Elu 2/2020

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Alexander_von_Güldenstubbe_(1801−1884)&oldid=6520384"