Aleksandr Balašov

Aleksandr Balašov. George Dawe' maal

Aleksandr Dmitrijevitš Balašov (vene keeles Александр Дмитриевич Балашов, saksa keeles Alexander Balaschew ja von Balaschef; 19. juuli (vkj 12. juuli) 1770 Moskva – 8. mai 1837 Kroonlinn) oli Venemaa riigitegelane ja sõjaväelane (jalaväekindral), Tallinna sõjakuberner aastatel 1800–1802.

Elulugu

Päritolu ja haridustee

Ta põlvnes aadlisuguvõsast, mille kohta on teateid XVII sajandi algusest. Tema esivanemad oli Rjazani kubermangu Rjažski maakonna maavaldajad. Tema isa senaator ja salanõunik Dmitri Ivanovitš Balašov (suri 1790) oli keisrinna Katariina II soosik. Tol ajal oli tavaks poisid väga noores eas sõjaväeüksusse kirja panna, mille tulemusena täisikka jõudes olid noormeestel juba kõrged ohvitseriauastmed. Kuueaastaselt võeti Balašov arvele Preobraženski kaardiväepolgus. 1778. aasta jaanuaris ülendati ta vaid kaheksa-aastaselt seersandiks. Kuni 1781. aastani sai ta haridust kodus, seejärel astus elitaarsesse Paažikorpusse. 1. juulil 1781 sai Balašov paažiks ja 1787. aastal kammerpaažiks.

Tegevteenistus

Ta alustas tegevteenistust 1791. aastal porutšikuna Izmailovski kaardiväepolgus. Kaardiväes olid kulud väga suured ja rahapuuduse tõttu laskis Balašov end 1. jaanuarist 1795 üle viia Astrahani 12. grenaderipolku ja ülendati alampolkovnikuks. Aastal 1797 juhtis Kaasani kaardiväepolgu formeerimist ja sai ise selle komandöriks. Keiser Paul I ülendas ta 9. aprillil 1798 polkovnikuks ja veidi vähem kui aasta hiljem − 21. veebruaril 1799 − kindralmajoriks. 1799. aastal määrati ta Omski kindluse komandandiks ja Omski garnisonipolgu ülemaks. Omski kindralkuberner saatis ta kummatigi kümne kuu pärast 1800. aastal omavaheliste halbade suhete tõttu erru.

Tallinna sõjakuberner

19. novembril 1800 kutsuti ta teenistusse tagasi ning määrati 27. novembril Tallinna sõjakuberneriks ja Tallinnas asuva Marklowski garnisonipolgu ülemaks. Tema ülesandeks oli valmistuda Eestimaa kubermangu ja Tallinna kindluse kaitseks Suurbritannia vägede rünnaku korral. Pärast rahulepingu sõlmimist Aleksander I ja George III vahel vabastati ta 17. detsembril 1802 ametikohalt ja sai käsu jääda armee käsutusse.

Polgukomandör

24. augustil 1804 määrati ta Krimmis dilotseeruva Troitski musketäripolgu komandöriks. Väeosa saadeti peatselt Kaukaasiasse mägirahvaste vastu sõtta, kuid pidades oma määramist sõjakubernerist polguülemaks solvanguks, loobus Balašov edasisest sõjaväeteenistusest ja avaldas soovi 1. septembrist minna erru kodustel põhjustel.

Moskva ja Peterburi politseijuht

Oma sugulase Jevgrafi Komarovski vahendusel õnnestus tal saavutada tegevarmeesse määramise korralduse muutmine ja keiser Aleksander I nõusolekul nimetati ta 29. detsembril 1804 Moskva ülempolitseimeistriks. Pärast Venemaa sõjaväes toimunud ulatusliku korruptsiooni avalikuks tulekut (1806) määras keiser ta 24. novembril 1807 kindralsõjakomissariks. 23. märtsil 1808 määrati ta Peterburi ülempolitseimeistriks. Antud ametikohal vastutas ta isiklikult pealinna rahu eest keisri ees, teenis oma tegevusega keisri usalduse ning tema tegevust hinnati keisri poolt 1809. aastal kindraladjutandi auastmega.

Peterburi sõjakuberner

1809. aasta veebruaris määrati Balašov Peterburi sõjakubernerks ja ülendati märtsis kindralleitnandiks. Tema ajal jagati Peterburi administratiivselt 12 linnaosaks ja linna territooriumi laiendati. Moika jõe kaldad kindlustati graniidiga. Pühitseti sisse Kaasani katedraal. Asutati Peterburi riiklik sideülikool, mis valmistas ette sideinsenere ja Tsarskoje Selo lütseum. Pidulikult avati Peterburi börsihoone.

Riiginõukogu liige ja politseiminister

1810. aasta jaanuaris määrati Balašov Riiginõukogu liikmeks ja alates sama aasta juunist oli ta Venemaa keisririigi politseiminister.

Tegevus 1812. aasta sõja ajal

1812. aasta Isamaasõja algul Balašov otseses sõjategevuses ei osalenud, vaid oli keisri kaaskonnas Vilnos. 12. juunil lähetas Aleksander I ta rahuettepanekuga pealetungil oleva Napoleoni juurde. Viimane võttis ta vastu alles pärast Vilno vallutamist, iroonilisel moel samas toas, kust Aleksander I oli ta Napoleoni juurde saatnud. Aleksander I rahuettepanekut Napoleon vastu ei võtnud, kuid läbirääkimiste käigus olevat Balašov vastanud sõnaosavalt Napoleoni küsimusele

„"Millist teed pidi on kõige parem minna Moskvasse?"

– "On mitu teed, valitseja. On üks, mis viib läbi Poltaava ..."“

–

- vihjates Rootsi kuninga Karl XII kaotusele Venemaa ja Rootsi vahelises Põhjasõjas Poltava lahingus 1709. aastal.

Pärast ebaõnnestunud läbirääkimisi teenis kuni sõja lõpuni keiser Aleksander I käsundusohvitserina.

Diplomaat

Pärast Napoleoni vägede alistamist ja Prantsusmaa vallutamist Venemaa vägede poolt tegutses Balašov diplomaadina Londonis, Itaalias ja Württembergi kuningriigis. Ta naasis Venemaale alles 1818. aastal.

Taas Venemaa politseiminister

15. oktoobril 1819 nimetati Balašov uuesti Venemaa politseiministriks. Sel ametikohal teenis ta 4. oktoobrini, mil keiser Aleksander I korraldusel liideti politseiministeerium siseministeeriumiga.

Hilisem teenistus

4. novembrist 1819 teenis Balašov Orjoli, Tuula, Rjazani, Tambovi ja Voroneži kindralkubernerina. Selles ametis oli ta 1828. aastani. 1823. aastal ülendati ta jalaväekindraliks. 1826. aastal oli ta dekabristide üle kohut pidanud kõrgema kriminaalkohtu liige. Alates 11. juunist 1832 nimetati Venemaa Keisririigi sõjanõukogu liikmeks. Läks erru 1834. aastal.

Viimased eluaastad ja surm

Pärast erruminekut sõitis ta Saksamaale tervist parandama. Järjekordselt reisilt Karlsbadist naastes suri ta Kroonlinna lähedal 66 aasta vanuses.

Rüütelkonna matrikkel

3. veebruaril 1812 võeti ta Eestimaa rüütelkonna matriklisse (nr 143).

Isiklikku

Ta oli abielus kammerhärra Pjotr Beketovi tütre Jelena Petrovnaga (surnud 1823).

Viited

Eelnev Ametikoht loodi

Venemaa keisririigi politseiminister 1810–1812

Järgnev Sergei Vjazmitinov

Eelnev Sergei Vjazmitinov

Venemaa keisririigi politseiminister 1819

Järgnev Ametikoht kaotati