Sergei Vjazmitinov

Sergei Vjazmitinov
Orest Kiprenski maal
Täisnimi	Sergei Kuzmitš Vjazmitinov
Sünniaeg	7. (ukj 18. oktoober) 1744 Rõlski maakond, Sevski provints, Belgorodi kubermang
Surmaaeg	15. (ukj 27. oktoober) 1819 Peterburi
Maetud	Lazarevi kalmistu, Aleksander Nevski suurklooster
Truudusvanne	Venemaa keisririik
Teenistusaeg	1761−1818
Auaste	Jalaväekindral
Üksus(ed)	Vaatluskorpus Ukraina maamiilitsakorpus Astrahani jalaväepolk Vologda jalaväepolk
Juhtinud	Astrahani jalaväepolgu 4. pataljon Jekaterinoslavi jäägrikorpus Valgevene jäägrikorpus Orenburgi korpus
Autasud
Abikaasa	Aleksandra von Engelhardt (1767−1848)
Autogramm

Sergei Kuzmitš Vjazmitinov, ka Sergei Kozmitš Vjazmitinov (7. (ukj 18. oktoober) 1744 Rõlski maakond, Sevski provints, Belgorodi kubermang – 15. (ukj 27. oktoober) 1819 Peterburi) oli Venemaa keisririigi sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigitegelane. Aastatel 1802−1808 oli ta esimene Venemaa keisririigi sõjaminister. Krahv (a-st 1818).

Elulugu

Päritolu ja haridus

Põlvnes XVII sajandi algul Venemaale elama asunud Poola päritolu aadlisuguvõsast. Tema isa oli Kurski kubermangu Rõlski maakonna mõisaomanik Kuzma Semjonovitš Vjazmitinov (suri pärast 1752), ema nimi ei ole teada. Sai koduhariduse.

Sõjaväeteenistus

Astus 1759. aastal allohvitserina sõjaväeteenistusse ja määrati teenima Preisimaale tegevarmee koosseisu kuulunud vaatluskorpuse juurde. 1761. aastal viidi ta üle Ukraina maamiilitsakorpusse, kus teenis mündiroodus ja sai 1764. aastal polgu ülemaudiitoriks. 1768. aastal oli ta Sõjakolleegiumi viitsepresidendi kindral en chef Zahhar Grigorjevitš Tšernõšovi tiibadjutant, 1770. aastal sai viimasena kindraladjutandiks. Järgmisel aastal määrati teenima kindralfeldmarssal krahv Pjotr Aleksandrovitš Rumjantsev-Zadunaiski staapi. Aastatel 1771−1774 osales Vene-Türgi sõjas. 1777. aastal viidi üle Astrahani ja 1784. aastal Vologda jalaväepolku. 1786. aastal sai kindralmajori aukraadi. Samal aastal nimetati tema enda formeeritava Astrahani jalaväepolgu 4. pataljoni komandöriks. Osales aastast 1788 taas sõjas türklastega, võttis osa Hotini ründamisest ja oli Jekaterinoslavi jäägrikorpuse komandör.

Asehaldur, senaator, komandant

Peeter-Pauli kindlus. Vjazmitinov oli selle komandant 1797−1799

1790. aastal määrati ta Mogiljovi asehaldurkonna kuberneriks, ühtlasi sai temast Valgevene jäägrikorpuse komandör. 1794. aastal nimetati senaatoriks. Samal aastal sai temast Simbirski ja Ufa asehaldurkondade kindralkuberner, samuti kuulusid tema pädevusse piiriküsimused. 1795. aastast oli ta Orenburgi korpuse vägede juhataja, järgmise aasta novembris sai Orenburgi sõjakuberneriks ja Moskva musketäripolgu šeffiks; viimane nimetati tema järgi kindraporutšik Vjazmitinovi musketäripolguks. Juba sama aasta detsembrist oli ta Kamenets-Podolski sõjakuberner ja mõned päevad hiljem nimetati Väikevene kindralkuberneriks. 1797. aastal määrati Peterburi Peeter-Pauli kindluse komandandiks ja Irkutski jalaväepolgu − see nimetati tema järgi kindraporutšik Vjazmitinovi garnisonipolguks − šeffiks. Samal aastal nimetati Sõjakolleegiumi liikmeks. Ülendati 1798. aastal täiskindraliks ja läks järgmisel aastal erru.

Riigitegelane

Naasis 1801. aasta teenistusse. Järgmisel aastal sai temast Sõjakolleegiumi viitsepresident, senaator ja Alalise nõukogu liige. 1802−1808 oli ta esimene Venemaa keisririigi sõjaminister (ametliku nimega maavägede minister) Läks 1808. aastal taas erru, kuid naasis 1811. aastal teenistusse ja nimetati Riiginõukokku. Seejärel sai temast järgmisel aasta märtsis Ministrite Komitee liige ja septembris selle esimees. Nimetati politseiministeeriumi juhiks märtsis 1812. Alates 1816. aastast oli Peterburi sõjakindralkuberner.

Vjazmitinovi suguvõsa krahvivapp

Venemaa keisririigi krahv

Keiser Aleksander I andis talle 1818. aasta 19. augustil (vkj) krahvitiitli. Kuna tal järeltulijaid ei olnud, kustus krahviliin tema surmaga.

Surm

Suri Peterburis 75 aasta vanuses 1819. aasta sügisel. Maeti Aleksander Nevski suurkloostri Lazarevi kirikusse.

Immatrikuleerimine Eestimaa rüütelkonna matriklisse

Ta võeti Eestimaa rüütelkonna matriklisse 1806. aasta 24. veebruaril (vkj).

Maavaldused

Keisrinna kinkis talle 1773. aasta 24. novembril (vkj) Mogiljovi kubermangus 800 hinge. 1816. aasta 12. detsembril (vkj) anti talle 12 aastaks rendile Podoolia kubermangus asunud Poberežski riigimõis.

Auastmed

Aasta	Kuupäev	Auaste
1759	22. juuni	allohvitser
1761	21. detsember	alampraporštšik
1762		alamporutšik
1764		audiitor kapten auastmes
1770		1. järgu major
1771	oktoober	alampolkovnik
1777		polkovnik
1784		brigadir
1786	22. september	kindralmajor
1793	2. september	kindralporutšik
1798	13. märts	jalaväekindral

Autasud

• Püha Vladimiri ordeni II klass (22. september 1792)
• Püha Anna ordeni I klass (5. aprill 1797)
• Püha Aleksander Nevski orden (4. mai 1798, briljandid 12. detsember 1805)
• Püha Jeruusalemmaa Johannese ordeni suurrist (9. aprill 1799)
• Püha Andreas Esmakutsutu orden (30. august 1814)

Muu tunnustus

• Vene Akadeemia auliige (10. juuli 1818)

Sergei Vjazmitinovi abikaasa krahvinna Aleksandra Nikolajevna Vjazmitinova (sündinud von Engelhardt) (1767−1848)

Perekond

Ta naitus 1786. aastal Mogiljovi asehaldurkonna kuberneri Nikolai von Engelhardti tütre Aleksandraga (1767−1848). Abielust lapsi ei sündinud. Tal oli vend Ivan Kužmitš Vjazmitinov (1753−1810), kes teenis sõjaväeteenistuses välja 1. järgu majori auastme; temaga jätkus suguvõsa aadliliin.

Kirjandus

• Шилов, Денис Николаевич. Государственные деятели Российской империи. Главы высших и центральных учреждений, 1802-1917. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: Буланин, 2001. Lk 155-157.

Välislingid

• Sergei Vjazmitinovi eluloolised andmed (vene keeles) saidil hrono.ru

Eelnev Ametikoht loodi

Venemaa keisririigi maavägede minister 1802–1808

Järgnev Aleksei Araktšejev

Eelnev Aleksandr Balašov

Venemaa keisririigi politseiminister 1812–1819

Järgnev Aleksandr Balašov