Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ajalugu

Allikas: Vikipeedia

See artikkel käsitleb aktiivsus- ja tähelepanuhäire ajalugu.

Lapseea ATH kliinilised kirjeldused, selle aluseks olevad kontseptsioonid ja väärtalitluse nomenklatuur on aja jooksul muutunud. Kuid mitmed ajaloolised kas osaliselt või täielikult kaasaegse sümptomaatikaga sarnanevate patsientide käitumise kirjeldused sobivad paljude autorite arvates ka kaasaegsete ATH diagnostiliste kriteeriumitega (Lange, Reichl jt, 2010). ATH ajaloo all on käsitletud ATH kui võimaliku haigusliku seisundi valikulist kronoloogiat nii arstide, psühholoogide, hulluarstide jmt meditsiinihuviliste vaatenurgast lähtuvalt.

Mitme allika järgi ATH sümptomeid ja nende vastu suunatud ravi kirjeldada juba 493. eKrHippokrates Kosilt pani kirja tähelepanekud "vere elementide tasakaalutuse" seisundi, mida iseloomustasid tajukogemuste kiirenenud vastus ja püsimatus, kohta.[1]

18. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Barkley ja Petersi (2012) arvates on ATH ajalugu veel kirjutamisel ja selle häire kirjelduse võib leida Melchior Adam Weikardi töödes[2].

Weikard kirjeldas täiskasvanuid ja lapsi kes olid tähelepanematud, püsimatud, üliaktiivsed, impulsiivsed ja nende tähelepanu hajus kergesti. Weikardi meelest oli häire halva kasvatuse tulemus aga tegu võis olla ka bioloogilise eelsoodumusega. Raviks pakkus ta hapupiima, taimseid ekstrakte, hobuse seljas ratsutamist, raskete juhtude korral eraldamist.

Melchior Adam Weikard oli saksa arst ja filosoof. 1784. aastal jättis ta oma naise ja lapse ja kolis Peterburi, kus oli tegev Katariina II õukonnarsti, hiljem riiginõunikuna[3].

Mitmete teiste autorite arvates kirjeldas esimesena ATH- kriteeriumitele vastavat häiret Alexander Crichton 1798. aastal. Crichton oli šoti arst, kes sündis 1763. aastal Edinburghis. Meditsiinidoktori kraadi omandas ta Leideni Ülikoolist (Palmer ja Finger 2001; Tansey 1984; viidanud Lange jt 2010). Crichton praktiseeris mitmete linnade, nagu Pariis, Stuttgart ja Viin, haiglates (Tansey 1984; viidanud Lange jt 2010). Oma kliinilise praktika jooksul vaatles Crichton mitmeid vaimuhaigusjuhte ja tal tekkis huvi vaimuhaiguste vastu (Palmer ja Finger 2001). 1798. aastal avaldas ta uurimuse “An inquiry into the nature and origin of mental derangement: comprehending a concise system of the physiology and pathology of the human mind and a history of the passions and their effects”. Selles töös kajastuvad Crichtoni vaatlused kliiniliste vaimuhaigusjuhtude kohta (Palmer ja Finger 2001; viidanud Lange jt 2010).

Crichton kirjeldas kahte tüüpi tähelepanuhäireid. Esimene oli tähelepanu hajumise häire (a disorder of distractability), tähelepanu varieeruvus või püsimatus ja keskendumise puudumine. Teine häire oli seotud tähelepanu 'jõuetusega' (the disorder of diminisched power or energy of attention), mida tänapäeval seostatakse loiu kognitiivse kiirusega (sluggish cognitive tempo).[4]

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1809. aastal kirjeldas inglise apteeker, arst ja meditsiiniteemaliste raamatute autor John Haslam (1764–1844) oma raamatusObservations on madness and melancholy : including practical remarks on those diseases ; together with cases: and an account of the morbid appearances on dissection” (Haslam, lk 197–206, 1809) tema juurde toodud 10-aastase poisi haigusjuhtu, mis võis olla ATH – poiss käitus kontrollimatult, impulsiivselt: "the creature of volition and the terror of the family"; oli hellitatud ja üleannetu; tal oli soodumus asju lõhkuda ja vastanduda, nii kodus kui koolis; julm loomade vastu ja piiratud tähelepanuga.[5]

Kolm aastat hiljem, 1812. aastal avaldas ameerika arst, poliitik, reformija ja koolitaja Benjamin Rush (1745–1813), kes oli ka Ameerika Ühendriikidele asutajate hulgas ja kirjutas alla Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonile, raamatu “Medical inquiries and observations, upon the diseases of the mind”. Selles kirjeldas Rush 'tähelepanu fokuseerimise võimetuse sündroomi' (a syndrome involving inability to focus attention) ning lisatud kontrollimatute laste ja täiskasvanute vaatluste kirjeldused. Teda peetakse Ameerika psühhiaatria rajajaks. Rush pooldas küll elavhõbeda preparaatide manustamist vaiumuhaigetele, kuid kinnisidumist ja sundi mitte.

1844. aastal kirjutas ja illustreeris saksa arst Heinrich Hoffmann (1809–1894) mitmeid lastelugusid, nende hulgas ka “Fidgety Phili” (“Zappelphilipp”). Hoffmann sündis 1809. aastal Maini-äärses Frankfurdis ja õppis arstiteadust aastatel 1829–1832 Heidelbergi Ülikoolis, aastatel 1832–1833 Halle Ülikoolis ja seejärel Pariisis (Herzog jt 1995) [6] 1835. aastal hakkas ta Maini-äärses Frankfurdis perearstiks ja akušööriks. 1851. aastal asus ta tööle Frankfurdi vaimu-ja epilepsiahaigete institutsioonis (“Anstalt für Irre und Epileptische”). Temast sai psühhiaater (Herzog jt 1995). 1861. aastal asutas ta Frankfurdis uue haigla, mille juhina ta töötas kuni pensionile minekuni 1888. aastal (Herzog jt 1995; Thome ja Jacobs 2004). Mõnede autorite meelest on nimetatud lastelugudesse “Johnny Look-in-the-air” ja “Fidgety Phil” kirjutatus tuvastatavad ATH varajased kirjeldused (Burd ja Kerbeshian 1988; Köpf 2006; Thome ja Jacobs 2004)[7]: väga impulsiivne ja rahutu laps 'Fidgety Phil' ja väga tähhelepanematu, unistav laps 'Johnny Head-in-Air'. (Barkley, 2015)

J. Martinez-Badía ja J. Martinez-Raga on ATH ajalukku lisanud ka saksa hulluarsti Heinrich Wilhelm Neumanni (17. jaanuar 1814 – 14. oktoober 1884 Breslau), kes oma 1859. aastal avaldatud teoses "Lehrbuch der Psychiatrie" olevat kasutanud terminit hypermetamorphose tähelepanematuse ja hüperaktiivusega seotult [8]. See seos on teiste autorite poolt loetletud psühhiaatrite vaatlusandmete tõlgenduste ja ATH ajalukku lisamisega võrreldes pisut problemaatilisem. Nimelt defineerib Neumann kõigepealt metamorfoosi: see on tegevus, mille toimel inimene oma meelte muljed teadvuseseisunditeks muundab. Seisund, kus metamorfoosi tegevus teiste vaimsete tegevuste arvel end kehtestab, kandis Neumannil teoreetiliselt nimetust hypermetamorphose. Seda iseloomustab tähelepanu pööramine meeltega tajutavale maailmale. Igavusest otsib haige pidevalt mingit muutust. Haige on vastuvõtlik kõigele, olgu selleks ilus ümbrus, armastatud inimene, tass kohvi jne. Ta on pidevas liikumises. Pidevalt muljetamas kord külastab sõpru, ruttab näidendisse või kontserti kuulama, teatrimajadesse, või vastavalt ühiskondlikule kategooriale ühest õllekast või alkoholipoest teise .... . Haigel kaob töötegemise oskus, kirjanik hakkab halvasti kirjutama, luuletaja patrama, ..., kunstnik võõpama – töö kaob ja õhes sellega ka võimalus enda eest hoolitseda. See oli Neumanni hypermetamorphose '​i lühikirjeldus. Hüpermetamorfoosiga esinevad koos ka Pervigilium ja Erethismus. Kui hüpermetamorfoosiga haige teatud seisundisse jõuab, kus nii välised kui sisemised sensatsioonid ebamugavaks ja valulikuks muutuvad, võib see kogu liikumisaparaati haarava liikumistungi esile kutsuda. Haige hakkab jalgadega trampima, deklameerima, karjuma, laulma, vilistama, kätega plaksutama, asju lõhkuma, sülitama ja seda kõike vihata ja halbade kavatsusteta. Neumann nimetab seda liikumistungi hullumeelsuseks (Tobsucht). Hüpermetamorfoosi põhjuseid on mitmesuguseid ja Neumann liigitab neid mitmeti, nii näiteks on üks hypermetamorphose '​i vorm seotud noortel naistel suguelundkonna 'patoloogilise ärritusega' – hüpermetamorfoosi võis kahtlustada naistel kes oma keha eest pidevalt hoolt kandsid, pesid ja juukseid pidevalt kammisid, või ka mitte; riietest loobumine või nende katki rebimine, sündsusest mittehoolimine; ebaviisakas käitumine naissoost hoodajate vastu, Neumann pole kohanud ühtegi sellist haiget, kes poleks õde hooraks nimetanud jne. Raviks määras ta 160 tilka oopiumi päevas ja dieediks piima, puljongit, köögivilju, kompotti ja sepikut.[9]

Barkley (2015) meelest võisid ATH kontseptsiooni alusepanijaks Prantsusmaal olla nii Jean-Étienne Dominique Esquirol kui Désiré-Magloire Bourneville. Jean-Étienne Dominique Esquirol (3. veebruar 1772 Toulouse – 12. detsember 1840) oli prantsuse psühhiaater. Mitmed allikad on nimetanud teda Downi sündroomi kliinilise kirjelduse autoriks 1838. aastal (mitmete teiste arvetes sai sellega hakkama inglise arst John Langdon-Down 1866. aastal).

Pole päris selge, millistel alustel Esquiroli ATH kontseptsiooniga seostatakse, kuid Barkley raamatus pärineb temalt mõte, et hullud ei vaevu tähelepanu pöörama ja seda juhtima.

Barkley on lisanud ATH ajalookirjeldustesse ka briti psühhiaatri Henry Maudsley (5. veebruar 1835 – 23. jaanuar 1918) ekstreemse lapseea hullumeelsuse haigusjuhu kirjelduse raamatus “The Physiology and Pathology of Mind” (lk 306–307, 1867). 5-aastane tüdruk soovis oma kasuema ja väikest venda korduvalt tappa. Maudsley ise klassifitseeris teod hullumeelse perverssete instinktide arvele.

Baderi ja Hidjikhani (2013) arvates võis ATH kontseptsioon Prantsusmaal lähtuda 'vaimse ebastabiilsuse' mõistest ja selle juurutajaks peetakse Désiré-Magloire Bourneville'i (kas 1885 või 1886, 1895)[10]. Désiré-Magloire Bourneville (1840–1909) sündis 1840. aastal Normandias.

Bicêtre haiglas ja Fondation Vallée's rakendas Bourneville school-asylum-kontseptsiooni ehk meditsiinilis-hariduslikku ravi nn 'lapsidiootidele' – nende laste ravis keskenduti, vastavalt vajadusele, kas meditsiinilistele või hariduslikele aspektidele ja see toimus ühes hoones. Bourneville pani suurt rõhku organiseeritud päevaplaanile, kindlad söögikorrad ja regulaarsed vanniskäigud jm. Ta soovitas ka teistel sama kontseptsiooni rakendada, kuid rahaliselt ei vedanud välja. Mispeale nõudis ta 1896, et algkoolide juurde loodaks eriklassid. 1909. aastaks loodigi algkoolides eriklassid 'kerge vaimse alaarenguga' õpilastele.[11]

Mitmete autorite arvates kirjeldas Bourneville esmakordselt tuberooset skleroosi – see on pärilik haigus, mis olenevalt paikmest kahjustab peaaju, nahka, neerusid, kopse, südant ja teisi elundeid. Selle haiguse neuroloogilisteks väljunditeks on epilepsia, autism, vaimupuue, kognitiivne ja käitumuslik düsfunktsionaalsus ja hiidrakulised kasvajad, mida peetakse valdavalt healoomulisteks.[12]

Šoti psühhiaater Thomas Smith Clouston (1840–1915) avaldas 1899. aastal artikli "Stages of Overexcitability, Hypersensitiveness and Mental Explosiveness and their Treatment by the Bromides" (Scottish Medical and Surgical Journal, 4 (1899) 481–490). Clouston kirjeldas impulsiivseid lapsi, kellele omistas üliaktiivsuse ja plahvatusohtlikud seisundid, koos õpiraskustega. Nende laste raviks määras ta individuaalse toitumise (tema arvates sobis neurootlistele lastele piim), sotsiaalse ravi (sh lapse keskkonna parendamise) ja farmakoloogilise sekkumisena kaaliumbromiidi manustamise.

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret on 20. sajandil nimetatud mitmeti, mõned näited: entsefaliidijärgne käitumishäire, minimaalne ajukahjustus, minimaalne ajuhalvatus (Cerebral Palsy), kerge arengupeetus (Mild Retardation), minimaalne aju düsfunktsionaalsus (Minimal Brain Dysfunction), hüperkineesia (Hyperkinesis), Atypical Ego Development, tähelepanu puudulikkuse häire (Attention Deficit Disorder (ADD)) ja aktiivsus- ja tähelepanuhäire (Attention Deficit Hyperactivity Disorder).[13]

Moraalse kontrolli defektsust (George Frederic Still, 1868–1941), millest rääkis Still 4.,6. ja 11. märtsi 1902. loengutel (The Goulstonian Lectures on Some Abnormal Psychical Conditions in Children) Arstide Kuninglikus Akadeemias Inglismaal loetakse mitmete ATH uurijate, nii skeptikute (Armstrong 1995; Breggin 1998; Shrag ja Divoky 1975; viidanud Rafalovich 2001) kui ATH valiidsuse eestkõnelejate (Barkley 1990, 1991, 1997; Goldstein ja Goldstein 1990)[14] poolt ATH ajaloo alguseks. Still kirjeldas tema poolt uuritud 23 lapse juhte, vanuses 3–12 aastat, kellel ta arvas moraalse kontrolli puudujääke avastanud olevat.[15]

G. Still sündis 1868. aastal Londonis Highburys ja oli briti pediaater. Ta uuris lastehaigusi ja kirjutas neist mitu meditsiiniraamatut. Tänapäevani kannab tema avastatud lapseea krooniline liigesehaigus tema nime (Farrow 2006, viidanud Lange jt 2010) – Stilli tõbi, see on autoimmuunsusega seotud reumatoidse ja juveniilse hulgiliigesepõletiku haigusvorm[16].

Jättes siinkohal kõrvale Stilli moraali ja moraalse kontrolli defektsuse kui haiguse mõiste vaimse alaarenguga lastel soovis Still lähemalt uurida juhte, mil lastel esines küll moraalse kontrolli häireid, kuid sellega ei kaasunud intellekti hälbimist (Still 1902, 1077; viidanud Lange jt 2010).

Need viimati nimetatud laste juhudliigitas ta omakorda kahte rühma: lapsed, kellel haiguslik moraalse kontrolli häire seondus füüsilise haigusega, nagu ajuvähk, meningiit, epilepsia, peavigastus või kõhutüüfus, ja lapsed, kellel nimetatud häire korral ei esinenud intellektipuude ega füüsilise haiguse ilminguid. Viimati toodud rühmas esines mõnedel tserebraalseid häireid varases lapsepõlves. See eristamine sai mõnede autorite arvates aluseks hilisematele ATH-kontseptsioonidele nagu ajukahjustus, minimaalne aju düsfunktsionaalsus ja hüperaktiivsus (Rothenberger ja Neumärker 2005; viidanud Lange jt 2010).

Adam Rafalovichi arvates tuleks Stilli töid vaadelda tema ajal kehtiva imbetsilsuse ja idiootsuse arutluse kontekstis ning tema töid laste moraalse kontrolli ja/või selle defektsuse kui haiguse kohta ei saa lugeda ATHga laste diskursuses meditsiinilise arvestuse algpunktiks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Evelyn Kelly, Encyclopedia of Attention Deficit Hyperactivity Disorders, lk 9: "He described individuals who had “quickened responses to sensory experience, but also were less tenaciousness because the soul moves on quickly to the next impression.” Hippocrates attributed this condition to an “overbalance of fire over water” within the blood.", Greenwood Press, 2009, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 19.02.2017)
  2. Barkley RA, Peters H., The earliest reference to ADHD in the medical literature? Melchior Adam Weikard's description in 1775 of "attention deficit" (Mangel der Aufmerksamkeit, Attentio Volubilis). J Atten Disord. 2012 november;16(8):623-30. doi: 10.1177/1087054711432309. Epub 2012, 8. veebruar, [2017, veebruar 3]
  3. Theodor Kirchhoff, Deutsche Irrenärzte, Melchior Adam Weikard 1742–1803, lk 17–19 (vaadatud 03.02.2017)
  4. Russell A. Barkley, Attention-Deficit Hyperactivity Disorder, Fourth Edition: A Handbook for Diagnosis and Treatment, 4. väljaanne, lk 4, 2015, The Guilford Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 04.02.2017)
  5. Jose Martinez-Badía, Jose Martinez-Raga, Who says this is a modern disorder? The early history of attention deficit hyperactivity disorder, World J Psychiatry. avaldatud veebis 22. detsember 2015; 5(4): 379–386. doi: 10.5498/wjp.v5.i4.379, PMCID: PMC4694551 (vaadatud 04.02.2017)
  6. Herzog GH, Herzog-Hoinkis M, Siefert H. Heinrich Hoffmann. Leben und Werk in Texten und Bildern. Frankfurt am Main/Leipzig: Insel-Verlag; 1995.
  7. Klaus W. Lange, Susanne Reichl, Katharina M. Lange jt, The history of attention deficit hyperactivity disorder, Atten Defic Hyperact Disord., detsember 2010; 2(4): 241–255., avaldatud 30. novembril 2010, doi: 10.1007/s12402-010-0045-8, PMCID: PMC3000907, [31.01.2017]
  8. Jose Martinez-Badía and Jose Martinez-Raga, Who says this is a modern disorder? The early history of attention deficit hyperactivity disorder, World Journal of Psychiatry, 22. detsember 2015; 5(4): 379–386., 22. doi: 10.5498/wjp.v5.i4.379, PMCID: PMC4694551 (vaadatud 18.02.2017)
  9. Heinrich Neumann, Lehrbuch der Psychiatrie, Erlanger, 1859, [2017, veebruar 18]
  10. Eric J. Mash, Russell A. Barkley, Child Psychopathology, 3. väljaanne, lk 77, 2014, The Guilford Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 05.02.2017)
  11. A. Plantade, Désiré-Magloire Bourneville (1840–1909), Neuropsychiatrie de l’enfance et de l’adolescence 63 (2015) 268–270 (vaadatud 05.02.2017)
  12. E. Steve Roach, MD, Applying the Lessons of Tuberous Sclerosis: The 2015 Hower Award Lecture[alaline kõdulink], Division of Child Neurology, Ohio State University College of Medicine, Nationwide Children's Hospital, Columbus, Ohio, DOI:http://dx.doi.org/10.1016/j.pediatrneurol.2016.07.003, [5. veebruar 2017]
  13. Adam Rafalovich, the conceptual history of attention deficit hyperactivity disorder: idiocy, imbecility, encephalitis and the child deviant, 1877–1929, Deviant Behavior: An Interdisciplinary Journal, 22:93–115, 2001, [30.01.2017]
  14. Adam Rafalovich, the conceptual history of attention deficit hyperactivity disorder: idiocy, imbecility, encephalitis and the child deviant, 1877–1929, Deviant Behavior: An Interdisciplinary Journal, 22:93–115, 2001, [31.01.2017]
  15. Andres Warnke, Christian Riederer, Attention deficit- hyperactivity disorder. An illustrated historical overview, 2013 (vaadatud 08.02.2017)
  16. Aleksander Laane, Lugeja küsib Stilli tõbi (vaadatud 31.01.2017)