Keris

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Puuküttega keris veesärgiga. Kerise küljel on tulekaitsekiht, põrandas õhuvõtuava
Avatav soojusisolatsiooniga elektrikeris

Keris kujutab endast kuumenevale alusele (põhiliselt kuumaks köetud ahi) laotud kive.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem keris oli ahju tulepesa või kolde ümber ja kohale lahtiselt paigutatud raudkivikuhil sooja kogumiseks ja säilitamiseks. Selline keris oli tüüpiline Kirde-Euroopale.

Eestis tehti lihtsaid kividest kuhjatud kerisekujulisi ahjusid saunades ja rannikul kalamajades veel 19. sajandilgi. Vanemate ahjude keris oli lahtine, hiljem hakati kerist katma paekiviplaatidest või tellistest kivilaega või -võlviga. Läbipõlenud või tahmased kerisekivid vahetati aeg-ajalt uute vastu[1].

Saunakeris[muuda | muuda lähteteksti]

Saunaahjud on tänaseni kerisega. Mida rohkem kive on, seda parem saab leil. Kerisele või tavaliste kivide hulka võib panna aurukivid. Need on spetsiaalselt sauna tarbeks valmistatud kivid, mille ühel küljel on augud, kuhu valatakse vesi, millesse on tilgutatud pisut aroomiõli. Keriseid on mitut liiki:

  • puukeris;
  • elektrikeris: tänapäeval enam levinud, sest neid on lihtsam kütta.
  • kahe funktsiooniga puukeris: saab visata nii niisket leili kui ka kuiva leili, vastavalt eelistustele.
  • multifunktsionaalne elektrikeris: sobib näiteks perele, kus kõik liikmed eelistavad erinevat saunaefekti – kuiv saun (Soome saun), troopiline saun (keskmiselt kuiv ja keskmiselt niiske) ja Türgi saun;
  • puukerise efektiga elektrikeris: kui ei ole viitsimist jännata puudega, on puukerise efektiga elektrikeris.
  • aurukeris võimaldab ühes ja samas ruumis teha nii Soome kui ka Türgi sauna. Mõistagi peab saunas olema sundventilatsioon.

Leiliruumis tasub hoida ka kibu, millega või mille seest kulbiga kerisele leili vista. Kibu on leiliviskamisvee hoidmiseks, soovitatav meeldiva lõhnaga puust (näiteks kadakas), kuid sobib ka plastist või vasest nõu. Vanemas kõnepruugis tähendab see ka väikest pesunõud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn: Eesti Entsüklopeedia Kirjastus. Lk 78

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]