Ahiküte

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ahjuga kütmisest; ahjudes kasutatava kütuse kohta vaata artiklit Ahjukütus

Ahiküte (kõnekeeles ahjuküte) on elu-, töö- või muude ruumide kütmine ühe või mitme kütteahjuga, mille puhul ei kasutata kuuma vee tsirkulatsiooni.

Ahjukütte puhul kasutatakse Eestis ahjukütuseks peamiselt puitu (küttepuid, puitbriketti) ja turbabriketti. Kasutatakse ka sütt, pruunsütt, kütteõli ja maagaas.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa vanadel liidumaadel on ahjuküttega korterite osatähtsus 10...20%, uutel liidumaadel 60%.

Kasutegur[muuda | muuda lähteteksti]

Et tavaliste ahjudega kütmisel väljub palju kuumi heitgaase, siis on kasutegur suhteliselt madal (50...60%).

Keskkonnamõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Kui ahjukütusena kasutatakse sütt, kaasneb ahjuküttega süsinikoksiidi, süsivesinike ja tolmu märgatav emissioon. Vääveldioksiidi emissiooni vähendamiseks kasutatakse pruunsöebriketi valmistamisel väävlivaest pruunsütt.

Head ja halvad küljed[muuda | muuda lähteteksti]

Ahjuküttega korteri eeliseks peetakse muuhulgas seda, et korteris säilib loomulik niiskus. Samuti võimaldab ahjuküte tavaliselt säästa raha, sest kütusekulu on hõlbus ise reguleerida. Lisaks on võimalik ahjus süüa teha.

Ahjukütet loetakse ebamugavuseks, mida kõigi mugavustega korteris ei ole. Ahju kütmisel tuleb kütus tuppa tassida, viita aega tule tegemisega, oodata, millal ahi hakkab sooja andma, tabama õige hetke siibri kinnipanemiseks ning hiljem tuhk ahjust välja kühveldada ja toast välja tassida. Kui korterist pikemaks ajaks lahkuda, siis ootab ees külm tuba ning soojasaamine võtab aega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]