Aet Maasik
Aet Maasik (8. juuli 1941 Tallinn – 20. august 2013) oli eesti sisearhitekt ja restauraator, kes paistis silma tööga ajalooliste interjööride säilitamise ja taastamise vallas.[1]
Ta lõpetas 1959. aastal Tallinna 22. Keskkooli ja 1965. aastal puitehistöö erialal ERKI.
Aastatel 1966–1969 töötas ta Eesti Projektis, 1969–1977 Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses, 1978–1985 EKE Projektis, 1985–1992 Eesti Ehitusmälestistes ja aastast 1992 ASis Vana Tallinn. Selle kõrvalt õpetas ta Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastele joonistamist, tutvustas ajaloolisi interjööre ning juhendas praktikaid.[1]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
1960. aastatel lõi Aet Maasik modernistlikke ruumikujundusi: kohvik Szolnok (1967), EKP Keskkomitee hoone (hilisem Välisministeeriumi hoone) Rävala puiestee 9 (1968, koos Hannes Krulliga) ja Tallinna Polütehnilise Instituudi raamatukogu Ehitajate tee 5 (1969). Toona osales ta ka Viru hotelli projekteerimisel.[1]
1970. aastatel hakkas ta rohkem kasutama klaasi ja niklit ning heledamaid toone: Pärnu sanatooriumi Tervis spordihoone ja mudaravila (projekteeritud 1978) ning Pirita kaubanduskeskuse interjöör (1979; mõlemad koos Loomet Raudsepaga).
1980. aastatel kujundatud ruumides võib näha postmodernistlikke kaare-, samba- ja sakmemotiive, mustrilisi põrandaid ja peegelpindu, värvid on enamasti kontrastsed: Ikla teedetalituse hoone (1980), Laeva keskusehoone (1981), Raikküla keskusehoone (1986), Palivere kohvik-söökla (1982), Imavere kohvik-söökla (1984) ja Võru KEKi kontor (1984). Samal ajal valmisid tema kujunduse alusel Pärlselja pioneerilaagri mänguväljakud ja Saare KEKi administratiivhoone sisekujundus, mida peetakse kolhoosiehituse üheks silmapaistvamaks näiteks Eestis.[1]
Aet Maasik on loonud silmapaistvaid ajalooliste hoonete sisekujundusi, milles ta on lähtunud talurahvaarhitektuurist – Kuressaare kohvik Veski (1974) ja Audru Kuldlõvi kõrts (1976) – ja ajaloolistest stiilidest – Kuressaare raekoda (1973), Tallinna Mustpeade maja (Pikk tänav 26, 1985), EELK konsistoorium (Kiriku plats 3, 1994), Albu ja Tõstamaa mõisa peahooned, Kuressaare Laurentiuse kirik. Tallinnas tegi ta sisekujunduse Eesti NSV Riiklikule Noorsooteatrile, Õpetajate Maja saalidele, Eesti Panga interjöörile, Munkadetaguse torni kohvikule, kohvikule Tallinn ning restoranidele Astoria ja Maharaja (1991).[1]
Kuressaare raekoja juurde pöördus ta tagasi 1995–2005, mil juhtis seal mitmeid restaureerimistöid, kujundas restorani Raekelder, tema eestvedamisel taastati lõuend-laemaal raesaali laes.
Kirjutisi[muuda | muuda lähteteksti]
Aet Maasiku hinnangul on Eestis säilinud silmapaistvalt rikkalik mõisaarhitektuur ja vanad linnaosad, vastandina meie naaberriikidele, kus restauraatoridel napib tööbaasi. Samuti ei vasta tema sõnul tõele pikka aega valitsenud arvamus, just nagu leiduks Eestis vähe ajaloolisi laemaalinguid, vaid nende tundmatus tuleneb vahepealsest suhtumisest varasemasse kunsti: "Vanadele maalingutele pandi paras põõn juba ilmselt klassitsismi ajal, kui oli suurmood kõik maalingud üle võõbata, nikerdused varjata või hävitada jne. Punkt kaks hävitati suur osa vanadest rikkustest esimese vabariigi ajal, mil samuti lokkas minimalism ja kammitsetus. Nii et nõukogude aega nii väga süüdistada ilmselt ei saagi, igatahes mitte rohkem kui sellele eelnenud perioode".[2]
- 2006 – "Restaureerimistöödest Kuressaare raekojas". // Muinsuskaitse aastaraamat 2005. Tallinn 2006. Lk 26–27
Näitusi[muuda | muuda lähteteksti]
- 2014 – mälestusnäitus Tallinna Mustpeade majas[3]
- 2015 – eskiiside ja akvarellide mälestusnäitus Kuressaare Raegaleriis[1]
Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1973 Eesti Arhitektide Liit
- 1990 Eesti Sisearhitektide Liit
- ICOMOSi Eesti komitee asutajaliige
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
2010. aastal pälvis Aet Maasik Muinsuskaitseameti tänukirja Kõue-Triigi mõisa peahoone sisekujunduse põhiprojekti eest. Sellega seoses tõsteti esile ka tema varasemat tööd Saare maakonna muinsuskaitseobjektide renoveerimisel nagu Pidula mõis, Kuressaare raekoda ja Veski trahter.[4]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema ema oli sisearhitekt Olga Maasik (1917–1995), õde tekstiilikunstnik Maasike Maasik, vend kaugsõidukapten Jaak Maasik (1939–2015).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Mari Kartau. "Kunstnikku, arhitekti ja restauraatorit Aet Maasikut mälestatakse näitusega". ERR, 15. mai 2015
- ↑ Rando Tooming. "Aet Maasik taastab krohvi alla peidetud maalinguid". Eesti Päevaleht, 2. oktoober 2002
- ↑ "Kutse Aet Maasiku mälestusnäitusele". Eesti Sisearhitektide Liit, 28. jaanuar 2014
- ↑ Aare Laine. "Muinsuste hoidjad said tänukirjad". Saarte Hääl, 2. november 2010
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Krista Kodres. "Maasik, Aet". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 290
- Rita Loel. "Kuressaares näeb Eesti suurimat laemaali". Postimees, 19. juuli 2002
- Rando Tooming. "Aet Maasik taastab krohvi alla peidetud maalinguid". Eesti Päevaleht, 2. oktoober 2002
- "In memoriam Aet Maasik". Sirp, 28. august 2013