Aet Maasik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Aet Maasik (8. juuli 1941 Tallinn20. august 2013) oli eesti sisearhitekt ja restauraator, kes paistis silma tööga ajalooliste interjööride säilitamise ja taastamise vallas[1].

Ta lõpetas 1959. aastal Tallinna 22. Keskkooli ja 1965. aastal puitehistöö erialal ERKI.

Aastatel 19661969 töötas Maasik Eesti Projektis, 1969–1977 Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses, 19781985 EKE Projektis, 1985–1992 Eesti Ehitusmälestistes ja aastast 1992 ASis Vana Tallinn. Selle kõrvalt õpetas ta Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastele joonistamist, tutvustas ajaloolisi interjööre ning juhendas praktikaid.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastatel lõi Aet Maasik modernistlikke ruumikujundusi: kohvik Szolnok (1967), EKP Keskkomitee hoone (hilisem välisministeeriumi hoone) Rävala puiestee 9 (1968, koos Hannes Krulliga) ja Tallinna Polütehnilise Instituudi raamatukogu Ehitajate tee 5 (1969). Toona osales ta ka Viru hotelli projekteerimisel.[1]

1970. aastatel hakkas ta rohkem kasutama klaasi ja niklit ning heledamaid toone: Pärnu sanatooriumi Tervis spordihoone ja mudaravila (projekteeritud 1978) ning Pirita kaubanduskeskuse interjöör (1979; mõlemad koos Loomet Raudsepaga).

1980. aastatel kujundatud ruumides võib näha postmodernistlikke kaare-, samba- ja sakmemotiive, mustrilisi põrandaid ja peegelpindu, värvid on enamasti kontrastsed: Ikla teedetalituse hoone (1980), Laeva keskusehoone (1981), Raikküla keskusehoone (1986), Palivere kohvik-söökla (1982), Imavere kohvik-söökla (1984) ja Võru KEKi kontor (1984). Samal ajal valmisid tema kujunduse alusel Pärlselja pioneerilaagri mänguväljakud ja Saare KEKi administratiivhoone sisekujundus, mida peetakse kolhoosiehituse üheks silmapaistvamaks näiteks Eestis[1].

Maasik lõi silmapaistvaid ajalooliste hoonete sisekujundusi, milles on lähtunud talurahvaarhitektuurist - Kuressaare kohvik Veski (1974) ja Audru Kuldlõvi kõrts (1976) - ning ka ajaloolistest stiilidest: Kuressaare raekoda (1973), Mustpeade Vennaskonna hoone (Pikk tänav 26, 1985), EELK konsistoorium (Kiriku plats 3, 1994), Albu ja Tõstamaa mõisate peahooned, Kuressaare Laurentsiuse kirik. Kuressaare raekoja juurde pöördus ta tagasi 1995–2005, mil juhtis seal mitmeid restaureerimistöid, kujundas restorani Raekelder ning tema eestvedamisel taastati lõuend-laemaal raesaali laes. Lisaks tegi ta Tallinnas sisekujunduse Noorsooteatrile, Õpetajate Maja saalidele, Eesti Panga interjöörile, Munkadetaguse torni kohvikule, kohvikule Tallinn ning restoranidele Astoria ja Maharaja (1991).[1]

Aet Maasiku hinnangul on Eestis säilinud silmapaistvalt rikkalik mõisaarhitektuur ja vanad linnaosad, vastandina meie naaberriikidele, kus restauraatoridel napib tööbaasi. Samuti ei vasta tema sõnul tõele pikka aega valitsenud arvamus, just nagu leiduks Eestis vähe ajaloolisi laemaalinguid, vaid nende tundmatus tuleneb vahepealsest suhtumisest varasemasse kunsti: "Vanadele maalingutele pandi paras põõn juba ilmselt klassitsismi ajal, kui oli suurmood kõik maalingud üle võõbata, nikerdused varjata või hävitada jne. Punkt kaks hävitati suur osa vanadest rikkustest esimese vabariigi ajal, mil samuti lokkas minimalism ja kammitsetus. Nii et nõukogude aega nii väga süüdistada ilmselt ei saagi, igatahes mitte rohkem kui sellele eelnenud perioode."[2]

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aastal pälvis Aet Maasik muinsuskaitseameti tänukirja Kõue-Triigi mõisa peahoone sisekujunduse põhiprojekti eest. Sellega seoses tõsteti esile ka tema varasemat tööd Saare maakonna muinsuskaitseobjektide renoveerimisel nagu Pidula mõis, Kuressaare raekoda ja Veski trahter.[3]

2015. aastal toimus Kuressaare Raegaleriis Aet Maasiku eskiiside ja akvarellide mälestusnäitus.[1]

Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]