Fraseri nulg

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Abies fraseri)
Fraseri nulg
Noored Fraseri nulud
Noored Fraseri nulud
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass Okaspuud Pinopsida
Selts Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond Männilised Pinaceae
Perekond Nulg Abies
Liik Fraseri nulg
Binaarne nimetus
Abies fraseri
(Pursh) Poir., 1817

Sünonüümid
  • Abies americana Prov. (1862)
  • Abies balsamea subsp. fraseri (Pursh) E. Murray (1982)
  • Abies balsamea var. fraseri (Pursh) Spach (1841)
  • Abies humilis Bach. Pyl. (1826)
  • Picea balsamea var. fraseri (Pursh) J. Nelson (1866)
  • Picea fraseri (Pursh) Loudon (1838)
  • Pinus balsamea var. fraseri (Pursh) Nutt. (1818)
  • Pinus fraseri Pursh (1814)[1]

Fraseri nulg (Abies fraseri) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Fraseri nulg on nii lähedalt sugulane palsamnuluga, et aeg-ajalt on teda käsitletud palsamnulu alamliigina A. balsamea fraseri või teisendina A. balsamea var. fraseri.[3] Palsamnulu teisendit A. balsamea var. phanerolepis peavad mõned botaanikud fraseri ja palsamnulu looduslikuks hübriidiks.[4]

Puu on saanud nimetuse esmaavastaja, šoti botaaniku John Fraseri (1750–1811) järgi.[5]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Fraseri nulu käbi ja okkad

Fraseri nulg kasvab tavaliselt 15–18 m kõrguseks ja tüve läbimõõt on kuni 30 cm. Suurim registreeritud puu kõrgus on 26,5 m ja tüve läbimõõt 86 cm. Puude keskmine eluiga on 150 aastat.[6]

Võra on korrapärane, koonusjas.[7] Oksad on kas horisontaalsed või kuni 40° võrra ülespoole suunatud. Võra on noorel puul tihe, vanal puul rohkem avatud. Tüve koor on noorelt sile, punakaspruun, vaigumahutitega, vananedes muutub hallikasmustaks ja rõmeliseks.[7]

Juurestik on üldjuhul maapinnalähedane, kuna loodusliku levila pinnas on tavaliselt õhuke. Paksus pinnases võib juurestik ulatuda sügavamale kui 60 cm, mis võimaldab puul ka kuivemaid mäenõlvu asustada.[8]

Okkad on 1–2 (2,5) cm pikkused ja 2,0–2,2 mm laiad, kinnituvad võrsetele spiraalselt, aga alusel pöörduvad nii, et nad asuvad kahes reas. Okka allküljel ja pealmise külje tipus on kaks laia valget õhulõheriba. Okkad on tumerohelised, lamedad, painduvad ja otsast ümarad või väikese sälguga.[7]

Pungad on väiksed, helepruunid, kerajad, tugevalt vaigused. Võrsed on hallikaspruunid, lühikeste tihedate karvadega.[7]

Isasõisikud on punakaskollased või kollakasrohelised.[7]

Käbid on väikesed, 4–6 cm pikkused ja läbimõõduga 2–3 cm, sinakasmustad või sinakas-tumerohelised, tipud vaigust valged[7]. Kattesoomused on heledad, ulatuvad seemnesoomuste tagant pikalt välja ning nende tipp on tagasi pöördunud, mistõttu käbid näivad valkjatena.[7] Käbid on sageli vaigused. Küpsed, 4–6 kuu vanused käbid lagunevad ja puistavad tiivulised seemned tuulde.[3]

Seemned on 4–5 mm pikkused, pruunid, tiivakesega, mis on seemnest ligi veidi pikem. Seemne mass on 5,7–8,4 mg.[8]

Levila ja ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Fraseri nulu mets Põhja-Carolinas

Fraseri nulu areaal paikneb Põhja-Ameerika idaosas, Apalatši mägede lõunaosas 1372–2037 m kõrgusel üle merepinna.[8] Hajus levila jääb Põhja-Carolina, Tennessee ja Virginia territooriumile.

Fraseri nulu levilas valitseb jahe ja väga niiske kliima, kus aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 1900–2540 mm. Suure osa sademetest annab udu, mida võib esineda 65% või isegi rohkematelgi kasvuperioodi päevadest. Juuli keskmine temperatuur on 15 °C ja jaanuari-veebruari madalaim keskmine temperatuur on –2 °C.[8]

Fraseri nulu levilas esinevad mullad on üldjuhul õhemad ja kivised. Mulla lähtekivim jääb keskmiselt 50–80 cm sügavusele. Muldadeks on tavaliselt leetmuld, mille huumuskihi paksus on 2–7 cm. Mullad on väga happelised. A-horisondi pH on 3,5 ja B-horisondi pH on vahemikus 3,8–4,2. 1920 meetrist kõrgemal paiknevad nulumetsa mullad võivad olla väga õhukesed, 15–20 cm paksused, kus mulla A-horisont paikneb vahetult lähtekivimi peal.[8]

Kõrgemal kui 1920 m moodustab Fraseri nulg peaaegu puhaspuistuid. Sellistel kõrgustel kasvab puuliikidest tavaliselt temaga koos ainult ameerika pihlakas (Sorbus americana). Fraseri nulu esinemise tihedus metsades väheneb koos kõrguse alanemisega. Keskmistel ja madalamatel kõrgustel kasvab ta koos järgmiste puuliikidega: punane kuusk (Picea rubens), kollane kask (Betula alleghaniensis), kanada tsuuga (Tsuga canadensis), kollane hobukastan (Aesculus flava), suhkruvaher (Acer saccharum), tähkvaher (Acer spicatum) ja pensilvaania vaher (Acer pensylvanicum).[8]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Seemned

Fraseri nulg on ühekojaline okaspuu ning paljuneb peamiselt seemnete abil. Käbikandvus võib alata juba 15-aastastel puudel. Tolmlemine toimub mai keskelt kuni juuni alguseni, mis sõltub kasvukohast ja ilmastikutingimustest. Seemned valmivad septembrist kuni oktoobri keskpaigani, millele järgneb nende varisemine koos katte- ja seemnesoomustega. Seemnete põhiliseks levitajaks on tuul, mis võib nad kanda kuni 1,6 km kaugusele. Nii hea lennukaugus tuleneb asjaoludest, et tiivakesega seemned on kerged ning järskudel mäenõlvadel esinevad tõusvad õhuvoolud. 50% seemnetest maandub puust vähemalt 274 m kaugusel. Seemnete idanevus on keskmiselt 50–70%. Head seemneaastad korduvad tavaliselt kahe aasta järel.[8]

Vähesel määral esineb ka alumiste okste juurdumist niiskes pinnases ehk vegetatiivset paljunemist.[8]

Haigused ja kahjurid[muuda | muuda lähteteksti]

Adelges piceae poolt kahjustatud mets

Kõige suuremat kahju tekitab Fraseri nulule introdutseeritud putukaliik Adelges piceae[9], kes avastati esimest korda USA Põhja-Carolinast 1957. aastal. Sellest peale on see kahjurputukas levinud üle kogu Fraseri nulu levila. Puude suremus kasvas 1958. aasta 11 tuhandelt kuni 1,75 miljonini 1970. aastal. Putukad ründavad võrseid, oksi ja pungi, kuid peamiselt siiski tüve. Puu sureb tüvekahjustuste tõttu tavaliselt 2–5 aasta jooksul. Kahjustatud puud on vastuvõtlikud ka teistele kahjurputukatele (üraskid, vaablased jt). Putukad võivad omakorda kaasas kanda seenhaiguste patogeene. Näiteks juuremädanikku põhjustava seene Armillaria mellea esinemissagedus on suurenenud koos Adelges piceae leviku laienemisega. Vigastatud ja nõrgestatud puud on omakorda vastuvõtlikud tormiheitele. Siiani pole teadlastel õnnestunud välja töötada efektiivset tõrjevahendit Adelges piceae vastu, mistõttu Fraseri nulu tulevik on üsna ebaselge.[8]

Fraseri nulgude surm kahjustab nende all kasvavaid samblaid. Samblas elav kuuse-nulu-samblaämblik Microhexura montivaga on sellepärast elukeskkonna kadumise tõttu sattunud väljasuremise äärele.[10]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika punaorav
Fraseri nulud jõulupuude kasvanduses

Hajusalt levinud Fraseri nulu puit ei oma märkimisväärset majanduslikku tähtsust. Küll on ta väga populaarne jõulupuu. Noores eas väga dekoratiivset puud kasvatatakse ilupuuna parkides ja koduaedades. Looduses on Fraseri nulu seemned ja pungad toiduks ameerika punaoravale (Tamiasciurus hudsonicus).[8]

Kasvatamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Fraseri nulg toodi Euroopasse 1811. aastal. Meile jõudis ta 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Fraseri nulgu kasvatatakse meil parkides ilupuuna, metsakultuuris ta kohalike puuliikidega konkureerida ei suuda. Ta on meil hästi aklimatiseerunud, mida näitab tema rikkalik käbikandvus ja parkides esinev looduslik uuendus. Käbid kasvavad tal ka alumistel okstel, mida üldjuhul nululiikidel ei esine. Puu on meil üsna külmakindel, taludes talvel külmatemperatuure kuni –29...–34 °C,[11] mistõttu kannatab ainult karmimatel talvedel. Samuti on ta küllalt varjutaluv. Kasvupinnastest eelistab värsket, hästi vett läbilaskvat liivsavimulda, kuid kasvab küllalt hästi ka saviliivmullal. Suuremad puud kasvavad meil Järvseljal (kõrgus 25 m), Olustvere pargis, Polli pargis ja mujal.[7]

Puudusteks on meil kasvavate puude lühiealisus, dekoratiivne välimus püsib sageli ainult esimesed 15–20 aastat. Samuti on ta vastuvõtlik mustale pahktäile ning haigestub kergesti juurepessu.[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Conifer database: "Abies fraseri"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 02.04.2010.
  2. ↑ Farjon, A. (2013). Abies fraseri. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2013.
  3. ↑ 3,0 3,1 Farjon, A. (1990). Pinaceae. Drawings and Descriptions of the Genera. Koeltz Scientific Books ISBN 3-87429-298-3.
  4. ↑ "The Gymnosperm Database: "Fraser Fir"". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 15.08.2011.
  5. ↑ Russ Manning. "100 Hikes in the Great Smoky Mountains National Park", Mountaineers Books, 2nd edition, 1999 (ISBN 978-0-898-86636-0)
  6. ↑ "Abies fraseri". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 02.04.2010.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987
  8. ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 "Fraser Fir". www.na.fs.fed.us (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 15.01.2009. Vaadatud 02.04.2010.
  9. ↑ Global Invasive Database, 2012, Adelges piceae. Available from: https://web.archive.org/web/20160407105152/http://www.issg.org/database/species/ecology.asp?si=226&fr=1&sts= (vaadatud 29. oktoober 2012)
  10. ↑ "Spruce-fir moss spider". www.answers.com (inglise). Vaadatud 15.08.2011.
  11. ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. (ISBN 0-7923-6636-0)
  12. ↑ "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Fraseri_nulg&oldid=6429558"