Pariisi rahukonverents

Rahukonverentsi neliknõukogu: Lloyd George, Orlando, Clemenceau ja Wilson

Pariisi rahukonverents kutsuti kokku pärast esimest maailmasõda ja töötas 18. jaanuarist 1919 kuni 21. jaanuarini 1920, et leppida kokku rahulepingu tingimustes. Selle istungeid peeti Versailles' lossis, seepärast nimetatakse Pariisi rahukonverentsi vahel ka Versailles' rahukonverentsiks. Saksamaa pidi Versailles' rahulepingus nõustuma kõige raskemate tingimustega, kuna ta kuulutati sõjasüüdlaseks.

Kuigi rahukonverentsil osalesid paljud riigid, võeti arvesse peamiselt vaid Suure Neliku – Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia, täpsemalt nende esindajate, vastavalt president Woodrow Wilsoni, peaminister David Lloyd George'i, peaminister Georges Clemenceau ja peaminister Vittorio Emanuele Orlando – otsuseid. Kuigi kõik kolm tahtsid rahu, ei olnud nad üksmeelel selle saavutamise osas.

Ameerika Ühendriikide soovid

President Woodrow Wilson tahtis õiglast rahu, mille ta oli juba kavandanud oma neljateistkümnes teesis. Ta tahtis demilitariseerimist ja Rahvasteliidu loomist, kus kõik riigid saaksid lahendada probleeme diplomaatilisel teel ilma sõjata, ning Ida-Euroopa riikidele enesemääramisõigust.

Prantsusmaa soovid

Peaminister Georges Clemenceau ning Antanti vägede ülemjuhataja marssal Ferdinand Foch tahtsid Saksamaad karmilt karistada Prantsusmaale sissetungi eest, nii et Saksamaa ei oleks Prantsusmaale enam kunagi ohuks. Clemenceau arvas, et Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia, olles merega eraldatud Mandri-Euroopast, on võrreldes Prantsusmaaga eelisseisundis: "Ameerika on kaugel ja ookeaniga eraldatud, ning isegi Napoleon ei suutnud Inglismaad vallutada. Teie olete mõlemad kaitstud, meie ei ole." Tema seisukohta kirjeldasid hästi tema sõnad: "Sakslaste viga on see, et neid on 20 miljonit ülearu". Ta soovis ka Saksamaad tunduvalt nõrgestada, et Prantsusmaale enam kunagi sisse ei tungitaks, ning ränka reparatsiooni sõjakulude hüvitamiseks. Prantsusmaa soovile Reinimaa Saksamaalt annekteerida või 30 aastaks okupeerida olid Wilson ja Lloyd George vastu, sest arvasid, et nii võib Prantsusmaa Euroopas liiga tugevaks muutuda, kuid kompromissiks saavutati Reinimaa demilitariseerimine. Foch polnud endiselt rahul ning ütles rahulepingule allakirjutamise kohta 28. juunil 1919, et "see pole rahu, see on vaherahu 20 aastaks!" Kuigi ta ei elanud nii kaua, et seda näha, osutus tema ennustus tõeseks – täpselt 20 aastat ja 64 päeva peale rahulepingule alla kirjutamist (1. septembril 1939) algas teine maailmasõda.

Suurbritannia soovid

Peaminister David Lloyd George oli Wilsoni ja Clemenceau vahel – ta tahtis Saksamaad õiglaselt karistada, nõuda Saksamaalt sisse sõjakulud, kuid ei nõustunud Clemenceau raskete tingimustega, kuna teadis, et nii võib Saksamaa mõne aasta pärast uuesti sõja kuulutada. Ta tahtis säilitada Suurbritannia kontrolli merede üle ja laiendada Briti impeeriumi.

Versailles' rahuleping

 Pikemalt artiklis Versailles' rahuleping

Saint-Germaini rahu

 Pikemalt artiklis Saint-Germaini rahuleping

Saint-Germaini rahu sõlmiti 1919. aastal Austriaga. Selleks ajaks, kui delegaadid Versailles's kohtusid, olid Austria-Ungari rahvad enesemääratlemise põhimõtet järgides impeeriumist juba lahku löönud ja ehitasid üles oma riike. Konverentsil polnud muud peale hakata kui leppida toimunud muudatustega ning lisada mõned väiksemad ümberkorraldused.

• Austria eraldati ametlikult Ungarist, selle pindala vähendati ainult 25%-ni alast, mis sel oli enne sõda, ja alles jäi ainult 20% sõjaeelsest rahvastikust (alles jäi ligikaudu 7 miljonit inimest). Austriale ei jäänud merepiiri;
• Austria kaotas Böömimaa ja Määrimaa (rikas tööstusprovints) uuele Tšehhoslovakkia riigile;
• Austria kaotas Dalmaatsia, Bosnia ja Hertsegoviina uuele riigile, mida rahvustasid serblased, horvaadid ja sloveenid ning mille nimeks sai Jugoslaavia;
• Poola sai Galiitsia;
• Itaalia sai Lõuna-Tirooli, Trentino ja Istria;
• Bukoviina sai Rumeenia Kuningriigi osaks;
• Anschluss (ühendamine Saksamaaga) keelati;
• Austria sõjaväge vähendati 30 000 mehele;
• Austria pidi maksma reparatsiooni liitlastele;
• 1922. aastaks oli Austria täielikult pankrotis ja Rahvasteliit võttis Austria rahanduse juhtimise enda kätte.

Trianoni rahu

Trianoni rahuleping sõlmiti 1920. aastal Ungariga.

• Ungari pidi tunnistama Tšehhoslovakkia, Poola, Jugoslaavia ja Austria iseseisvust;
• Ungari kaotas 75% oma sõjaeelsest territooriumist ja 66% oma sõjaeelsest rahvastikust;
• Slovakkia ja Ruteenia anti Tšehhoslovakkiale ja Transilvaania Rumeeniale;
• Horvaatia ja Sloveenia anti Jugoslaaviale;
• Ungari armee limiteeriti 35 000 mehele ning Ungari pidi maksma reparatsiooni.

Neuilly rahu

 Pikemalt artiklis Neuilly rahuleping

Sõlmiti 1919. aastal Bulgaaria kuningriigiga.

• Bulgaaria kuningriik kaotas Lääne-Traakia ala Kreekale (sellega lõigati Bulgaaria ära Egeuse merest) ja Põhja-Makedoonia Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigile, Dobrudža Rumeeniale;
• Bulgaaria kuningriik pidi maksma reparatsioone ligi 0,5 miljonit dollarit ja armee suuruseks võis olla 20 000 meest;
• Bulgaaria kuningriik kaotas ligipääsu Vahemerele.

Sèvres' rahu

Sèvres' rahulepingu kohaselt kavandatud Armeenia Vabariigi alad

 Pikemalt artiklis Sèvres' rahuleping

Sõlmiti 1920. aastal Türgiga. 10. augustil 1920 liitlasriikide ja Ottomani impeeriumi vahel alla kirjutatud Sèvres' rahulepingu kohaselt tagati Armeenia Vabariigi olemasolu ning senised osmanite Armeenia alad lubati sellega liita. Sèvres' rahuleping jäi Türgi poolt ratifitseerimata, kõige rohkem vastuseisu tekitas Türgi Euroopa alade loovutamine Kreekale.

Sèvres' lepingu asendamiseks sõlmiti 24. juulil 1923 Antanti riikide ja Türgi vahel Lausanne'i rahuleping, sellega pandi alus Türgi rahvusriigile.

Türgi Bosporuse ja Dardanellide väinad demilitariseeriti, võimaldati vaba läbisõit kõigi maade kauba- ja sõjalaevadele. Türgi pidi ära andma mittetürklastega asustatud alad. Kreekale tuli loovutada Egeuse mere saared (välja arvatud Imbros ja Tenedos). Itaalia sai Dodekaneesi saared, Suurbritannia Küprose. Türgi sai Ida-Traakia. Seal elavad kreeklased repatrieerusid Kreekasse, Kreekas elavad türklased Türgimaale. Lausanne'i rahu lõpetas ka aastatel 1919–1922 kestnud Kreeka-Türgi sõja.

 Pikemalt artiklites Mudrose vaherahuleping, Sèvres' rahuleping ja Lausanne'i rahuleping