1848. aasta Ungari revolutsioon

1848. aasta Ungari revolutsioon oli üks paljudest Euroopa 1848. aasta revolutsioonidest ja tihedalt seotud teiste 1848. aasta revolutsioonidega Austria keisririigis. Revolutsioon Ungari kuningriigis kasvas iseseisvussõjaks Austria keisririigist, mida valitsesid Habsburgid.

Pärast mitmeid tõsiseid Austria kaotusi aastal 1849 oli Austria riik lähedal kokkuvarisemisele, seega kutsus uus noor keiser Franz Joseph I Püha Liidu nimel appi Venemaa. Tsaar Nikolai I vastas ja saatis 200 000-mehelise armee koos 80 000-mehelise abiväega. Lõpuks võitis Vene ja Austria ühendarmee Ungari vägesid. Pärast Habsburgide võimu taastamist pandi Ungari jõhkra sõjaseaduse alla.

Revolutsiooni puhkemise aastapäev, 15. märts, on üks kolmest Ungari rahvuspühast.

Ungari enne revolutsiooni[muuda | muuda lähteteksti]

Ungari kuningriik oli säilitanud eraldi parlamendi, Ungari Riigipäeva isegi pärast Austria keisririigi loomist aastal 1804. Ungari kuningriigi valitsus (aastani 1848) jäi üleüldise Austria keisririigi valitsusstruktuuri poolt suuresti puutumata. Ungari keskvalitsuse struktuurid jäid keiserlikust valitsusest hästi eraldatuks. Riiki valitses Ungari asehaldusnõukogu (Gubernium) – asukohaga Pressburgis ja hiljem Pestis – ja Ungari kuninglik õukonnakantselei Viinis.

Ungari Jakobiinide klubi[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Saksa-Rooma keisri Joseph II surma lõppesid riigis valgustatud reformid, mis pani nördima paljud reformimeelsed frankofoonidest intellektuaalid, kes olid Prantsuse filosoofial ja valgustatusel põhinevate uute radikaalsete ideede järgijad. Ignác Martinovics töötas salaagendina uuele Austria keisrile Leopold II-le aastani 1792. Oma teoses "Oratio pro Leopoldo II" kinnitab ta selgelt, et tunnistada tuleks vaid ühiskondlikust lepingust tulenevat võimu; ta nägi aristokraatias inimkonna vaenlast, kuna nad takistasid inimestel haridust saada. Oma teises töös "Inimeste ja kodanike katekismus" väitis ta, et kodanikud kipuvad olema vastu mistahes rõhumisele ja et suveräänsus elab koos inimestega. Temast sai ka vabamüürlane ja ta toetas Ungari föderaalse vabariigi kehtestamist. Ungari jakobiinide liikmena pidasid ühed teda revolutsioonilise mõtte idealistlikuks eelkäijaks ja teised hoolimatuks seiklejaks. Ta oli vastutav Ungari pärisorjade mässu õhutamises aadli vastu. Nende õõnestavate tegude pärast vallandas Saksa-Rooma keiser Franz II Martinovicsi ja tema ülemuse Ferenc Gotthardi, endise salapolitsei juhi. Ta hukati koos kuue muu tähtsa jakobiiniga mais 1795. Rohkem kui 42 vabariiklaste salaühingu liiget vahistati, sealhulgas luuletaja János Batsányi ja keeleteadlane Ferenc Kazinczy.

Kuigi Üliparlamentaarse radikaalse noorsoo ideoloogiline eelkäija: Ungari jakobiinide liikumine ei mõjutanud Ungari parlamendi ja parlamendiparteide poliitikat, olid sel tugevad ideoloogilised sidemed üliparlamentaarsete jõududega: radikaalne noorsugu ja üliõpilased, nagu luuletaja Sándor Petőfi, filosoof ja ajaloolane Pál Vasvári ja proosakirjanik Mór Jókai, kes süütasid revolutsiooni Pilvaxi kohvikus 15. märtsil 1848.

Revolutsiooni juured[muuda | muuda lähteteksti]

Ungari Riigipäeva ei oldud kokku kutsutud aastast 1811.

Valitsemise varasemas osas peetud sagedased riigipäevad tegelesid ei millegi enama kui sõjatoetustega; pärast 1811. aastat neid enam kokku ei kutsutud. Franz I hilisematel aastatel langes Metternichi "stabiilsuspoliitika" tume vari üle kogu kuningriigi, ja tagurliku absolutismi jõud oli kõikjal ülim. Aga pinna all hakkas tugev rahvavool liikuma vastassuunas. Ungari ühiskond, puudutatuna lääne liberalismist, kuid ilma mingi otsese abita välismaalt, valmistus tulevaseks emantsipatsiooniks. Kirjanikud, teadlased, poeedid, kunstnikud, aadel ja pööbel, ilmalikud ja vaimulikud, ilma mistahes eelneva kooskõlastuseta, või ilmse seoseta, töötasid poliitilise vabaduse ideaali suunas, mis oli ühendada kõik ungarlased. Mihály Vörösmarty, Ferenc Kölcsey, Ferencz Kazinczy ja tema kaaslased, rääkides vaid mõnest paljudest suurtest nimedest, olid, teadlikult või alateadlikult, kui taastärkava rahvusliku kirjanduse esindajad, täites poliitilist missiooni, ja nende pliiatsid osutusid mitte vähem efektiivseks, kui nende esivanemate mõõgad.

Aastal 1825 kutsus keiser Franz II kokku riigipäeva vastuseks kasvavale murele Ungari aadli seas maksude ja kahaneva majanduse suhtes pärast Napoleoni sõdasid. See – ja reaktsioon Joseph II reformidele – algatas Reformiperioodi (ungari: reformkor). Kuid aadlikud säilitasid oma eesõiguse mitte makse maksta ja mitte anda hääleõigust massidele. See oli sel ajal, kui ungari keel sai ametlikuks keeleks ladina keele asemel, mida kasutati varem ametlikult.

Mõjukas Ungari poliitik krahv István Széchenyi tunnistas vajadust tuua riiki arenenumate Lääne-Euroopa riikide, nagu Inglismaa, edusammud.

See oli otsene rünnak põhiseadusele, mis István Széchenyi sõnul esimest korda "ehmatas rahva välja selle haiglasest unisusest". Aastal 1823, kui tagurlikud jõud kaalusid ühistegevust revolutsiooni mahasurumiseks Hispaanias, kehtestas valitsus, ilma riigipäevaga nõu pidamata, sõjamaksu ja värbas sõdureid. Krahvkonnakogud protestisid kohe selle ebaseadusliku teo vastu ja Franz I pidi 1823. aasta riigipäeval oma ministrite tegudest lahti ütlema. Kuid seisused tundsid, et nende vabaduste säilimine vajas suuremaid tagatisi, kui iidsete seaduste surnud kirjatäht. Széchenyi, kes oli elanud välismaal ja õppinud lääne institutsioone, oli tunnustatud juht kõigile neile, kes soovisid luua uue Ungari. Aastaid harisid tema ja ta sõbrad avalikku arvamust, andes välja lugematul arvul pamflette, milles uus liberalism oli ilmekalt lahti seletatud. Eriti Széchenyi rõhutas, et rahvas ei pea vajalike reformide saavutamiseks vaatama vaid valitsuse või isegi riigipäeva poole. Ühiskond ise peab võtma initsiatiivi, lõhkudes klassierandlikkuse barjäärid ja elavdades tervet avalikku vaimsust. Selle õpetuse mõju oli manifest 1832. aasta riigipäeval, kui liberaalid alamkojas olid suures enamuses, kellest silmapaistvaimad olid Ferenc Deák ja Ödön Beothy. Kuid ülemkojas ühinesid magnaadid valitsusega, et moodustada konservatiivne partei, mis seisis jonnakalt vastu mistahes reformiprojektile, mis nurjas kõik liberaalide kavatsused.

Liberaalse partei jõust ja populaarsusest esile kutsutud häirekellaga valitsus püüdis varsti pärast uue kuninga, keiser Ferdinand I (1835–1848) võimulepääsu purustada reformiliikumist, vahistades ja vangistades kõige aktiivsemad agitaatorid nende seast, Lajos Kossuthi ja Miklos Wesselenyi. Kuid rahvast ei saanud enam ära hirmutada. 1839. aasta riigipäev keeldus tegutsemast, kuni poliitilised vangid vabastati, ja kuna alamkojas oli reformimeelne enamus suurem kui kunagi varem, moodustus liberaalne partei krahv Lajos Batthyány ja parun József Eötvösi juhtimisel nüüd ka ülemkojas. See riigipäev võttis vastu kaks äärmiselt tähtsat progressiivset abinõu, üks tegi ungari keele Ungari ametlikuks keeleks, teine vabastas talupoegade majapidamised kõigist feodaalkohustustest.

1839. aasta riigipäeva tulemused ei vastanud liberaalide ootustele, kui valitsuse ja ülemkoja vastuseis kibestas veelgi üldist rahulolematust. Selle meelelaadi peamine esitaja oli Pesti Hirlap, Ungari esimene poliitiline ajaleht, mille 1841. aastal asutas Kossuth, kelle artiklid, propageerides vajadusel relvastatud kättemaksu, sütitasid äärmuslasi, kuid võõrandasid Széchenyi, kes ründas avalikult Kossuthi arvamusi. Mõlema poole poleemika oli vägivaldne; kuid nagu tavaliselt valitsesid äärmuslikud vaated ja 1843. aasta riigipäeva kokkupanekul oli Kossuth palju populaarsem, kui kunagi varem, samas Széchenyi mõju oli tuntavalt vähenenud. Selle riigipäeva toon oli kirglik ja valitsus ründas valimiste häirimiseks ägedalt. Liberaalid võidutsesid. Ungari keel oli nüüd kuulutatud koolide ja kohtute, samuti seaduste keeleks; segaabielud olid seadustatud ja ametikohti said avalikult mitteaadlikud.

Ajal 1843. ja 1847. aasta riigipäevade vahel nähti mitme partei täielikku lagunemist ja ümberkujunemist. Széchenyi ühines avalikult valitsusega, kui mõõdukad liberaalid eraldusid äärmuslastest ja moodustasid uue partei, tsentristid. Kuid vahetult enne valimisi õnnestus Deákil taasühendada kõik liberaalid ühisele platvormile "Kümme punkti".

(1) Vastutavad ministrid,
(2) Ajakirjandusvabadus,
(3) Rahvaesindus (parlamendivalimistega),
(4) Transilvaania taasliidendamine,
(5) Õigus avalikele koosolekutele (kogunemisvabadus ja liitumisvabadus),
(6) Täielik usuvabadus, (katoliikliku) riigiusu tühistamine,
(7) Üleüldine võrdsus seaduse ees,
(8) Üldine ja võrdne maksustamine (aristokraatia maksusoodustuste tühistamine),
(9) Aviticumi, vananenud ja anomaalsete maavaldussuhete tühistamine,
(10) Pärisorjuse tühistamine riigipoolse rahalise kompensatsiooniga maaisandatele.

Järgnenud parlamendivalimised andsid täieliku võidu edumeelsetele. Kõik pingutused mõistmisest valitsuse ja opositsiooni vahel olid viljatud. Kossuth nõudis mitte ainult tegeliku vimma heastamist, vaid liberaalset reformi, mis teeks vimma tulevikus võimatuks. Kõrgemates ringkondades tundus riigipäeva laialisaatmine nüüd ainsa abinõuna; kuid enne, kui seda teha jõuti, jõudsid Veebruarirevolutsiooni sõnumid 1. märtsil Pariisist Pressburgi ja 3. märtsil kiitis alamkoda heaks Kossuthi ettepaneku sõltumatu, vastutava valitsuse ametissenimetamisest. Mõõdukad, häiritud mitte niivõrd ettepanekust endast kui selle toonist, püüdsid taas sekkuda; kuid 13. märtsil puhkes Viinis revolutsioon ja keiser, alludes survele või paanikale, nimetas krahv Lajos Batthyány peaministriks esimeses Ungari vastutavas valitsuses, kuhu kuulusid Kossuth, Széchenyi ja Deák. Kümme punkti, või Märtsiseadused, nagu neid nüüd kutsutakse, võeti seadusandja poolt vastu ja said 10. aprillil kuningliku nõusoleku. Ungari hakkas kõigilt kavatsustelt ja eesmärkidelt olema sõltumatu riik, mida sidus Austriaga vaid Austria ertshertsog kui pfaltskrahv.

Reformimeelsete "pikk arutelu" ajakirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Krahv Széchenyi hindas Lajos Kossuthi reformisüsteemi pamfletis "Kelet Népe" aastal 1841. Széchenyi järgi tulid majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed reformid ellu viia aeglaselt ja väga hoolikalt, nii et Ungari väldiks Habsburgide vägivaldset sekkumist, mis võib tuua kaasa traagilise lõpu.

Széchenyi kuulis Kossuthi ideede leviku laienemisest Ungari ühiskonnas, mis ei pidanud häid suhteid Habsburgidega. Kossuth eiras aristokraatia rolli ja tungis mistahes sotsiaalsesse kihti.

Kossuth uskus erinevalt, et ühiskonda ei saa sundida mistahes põhjusel passiivsesse rolli sotsiaalse muutuse kaudu. Kossuthi järgi ei saa laiemat sotsiaalset liikumist pidevalt poliitilisest elust välja jätta. Seetõttu toetas ta demokraatiat ja ei uskunud kõikvõimsasse eliiti ja valitsusse. Aastal 1885 nimetas Kossuth Széchenyit liberaalseks elitaarseks aristokraadiks, samas ennast pidas ta demokraadiks.

Széchenyi oli isolatsionistlik poliitik, samas olid tugevad suhted ja koostöö rahvusvaheliste liberaalsete ja progressiivsete liikumistega Kossuthi järgi olulised vabaduse eduks.

Széchenyi majanduspoliitika põhines anglosakside vabaturu põhimõtetel, samas Kossuth toetas kaitsetolle Ungari nõrgema tööstussektori tõttu. Kossuth tahtis oma nägemuses ehitada kiiresti arenenud riigi, samas Széchenyi tahtis säilitada traditsiooniliselt tugevat põllumajandussektorit kui majanduse peategelast.

Veretu revolutsioon Pestis[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Ungari 1848. aasta revolutsionääride 12 punkti

Kriis tuli välismaalt – nagu Kossuth eeldas – ja ta kasutas selle täielikult ära. 3. märtsil 1848, varsti pärast uudiste saabumist revolutsioonist Pariisis, nõudis ta võimu ületavas kõnes Ungarile parlamentaarset valitsust ja ülejäänud Austriale põhiseaduslikku valitsust. Ta apelleeris Habsburgide lootusele, "meie armastatud ertshertsog Franz Josephile" (siis 17 aastat vana) dünastia iidse hiilguse jäädvustamiseks, et see tuleks vaba rahva pürgimustele poolele teele vastu. Temast sai kohe Euroopa revolutsiooni juht; tema kõnet loeti rahvale valjusti ette Viini tänavatel, millega Metternich tõugati ametist (13. märtsil), ja kui riigipäeva saadikud külastasid Viini keiser Ferdinandi nõusoleku saamiseks oma avaldusele, sai suurimad kiiduavaldused Kossuth. Uudiste saabumine revolutsioonist Pariisis ja Kossuthi saksakeelne kõne vabadusest ja inimõigustest, õhutas austerlaste kirgi Viinis 13. märtsil. Kui Viin austas Kossuthit oma kangelasena, puhkes 15. märtsil revolutsioon Budas; Kossuth reisis kohe koju.

Revolutsioon algas Pilvaxi kohvipalees Pestis, mis oli 1840. aastatel noorte parlamendiväliste radikaalsete liberaalsete intellektuaalide lemmikkohtumispaik. 15. märtsi hommikul 1848 marssisid revolutsionäärid ringi Pesti linnas, lugedes rahvahulgale (mis paisus tuhandeteks) ette Sándor Petőfi "Nemzeti dal" (Rahvuslaul) ja 12 punkti (nende 12 nõudmist). Kuulutades lõppu kõigile tsensuuri vormidele, külastasid nad Landereri ja Heckenasti trükipresse ja trükkisid Petőfi poeemi koos nõudmistega. Massimeeleavaldus peeti äsja ehitatud Rahvusmuuseumi ees, pärast mida läks rühm Buda Riigikantseleisse (kindralkuberneri kantselei) Doonau teisel kaldal.

Veretud massimeeleavaldused Pestis ja Budas sundisid keiserlikku kuberneri nõustuma kõigi 12 nõudmisega.

Austrial olid sel aastal omad probleemid revolutsiooniga Viinis ja esialgu tunnistas see Ungari valitsust. Seega kindralkuberneri ametnikud, tegutsedes kuninga nimel, nimetasid ametisse Ungari uue parlamendi ja esimese peaministri Lajos Batthyány. Austria monarhia tegi ka muid järeleandmisi Viini masside rahustamiseks: 13. märtsil 1848 astus vürst Klemens von Metternich tagasi oma ametist Austria valitsuse kantslerina. Ta põgenes oma ohutuse pärast Londonisse.

Parlamentaarne monarhia, Batthyány valitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Aprilliseadused

17. märtsil 1848 keiser nõustus ja Batthyány lõi esimese Ungari riigipäeva. 23. märtsil 1848 soovitas Batthyány valitsusjuhina oma valitsust riigipäevale.

Moodustati esimene vastutav valitsus:

peaminister: Lajos Batthyány

siseminister: Bertalan Szemere,

rahandusminister: Lajos Kossuth,

justiitsminister: Ferenc Deák,

kaitseminister: Lázár Mészáros,

põllumajandus-, tööstus- ja kaubandusminister: Gábor Klauzál,

töö-, taristu- ja transpordiminister: István Széchenyi,

haridus-, teadus- ja kultuuriminister: József Eötvös,

minister peale kuningat (laias laastus välisminister): Pál Antal Esterházy

Uus valitsus kiitis heaks ulatusliku reformipaketi, "Aprilliseadused", mis lõid demokraatliku poliitilise süsteemi. Äsja loodud valitsus nõudis ka, et Habsburgide keisririik kulutaks kõik Ungarist kogutud maksud Ungaris endas ja et parlament peab saama võimu Ungari rügementide üle Habsburgide armees.

Sel ajal ei olnud Ungari siseasjad ja välispoliitika stabiilsed ning Batthyány seisis silmitsi paljude probleemidega. Tema esimene ja kõige tähtsam tegu oli organiseerida relvajõud ja kohalikud omavalitsused. Ta nõudis, et Austria armee Ungaris peab minema Ungari õiguse alla ja seda möönis Austria keisririik. Ta püüdis värvatud sõdurid Ungarist kodumaale saata. Ta rajas miilitsa, mille töö oli kindlustada riigi sisejulgeolek.

Esimesed üldised parlamendivalimised peeti juunis, mis põhinesid rahva esindatusel, mitte endise feodaalparlamendi delegaatidel, kus reformidele orienteeritud poliitilised jõud võitsid valimised. Valimissüsteem ja -õigus sarnanesid tolleaegse Briti süsteemi omadega.

Batthyány oli väga võimekas juht, kuid ta oli ummikus kokkupõrke keskel Austria monarhia ja Ungari separatistide vahel. Ta oli pühendunud konstitutsioonilisele monarhiale ja taotles põhiseaduse säilitamist, kuid keiser oli tema tööga rahulolematu. 29. augustil läks ta parlamendi nõusolekul koos Ferenc Deákiga keisri jutule küsima temalt serblaste alistumist ja Jelačići peatamist, kes oli tulemas Ungarit ründama.

1848. aasta suvel püüdsid Ungari valitsuse ministrid, nähes ees kodusõda, saada Habsburgide toetust konservatiivse Josip Jelačići vastu. Nad pakkusid vägede saatmist Põhja-Itaaliasse. Augusti lõpus 1848 käskis keiserlik valitsus Viinis ametlikult Ungari valitsusel Pestis armeed mitte moodustada. Jelačić, olles Horvaatia ja Dalmaatsia krahv, mis olid sel ajal Ungari osad, nägi asju teisiti. Ta tungis Ungarisse, et Ungari valitsust laiali saata, ilma mistahes Austria trooni käsuta.

Kuigi keiser vabastas Jelačići ametlikult tema kohustustest, tungisid Jelačić ja tema armee 11. septembril 1848 Ungari Lõuna-Dunántúli osadesse.

Pärast Austria revolutsiooni mahasurumist Viinis korraldas kamarilla Franz Joseph I tema onu Ferdinand I asemele, kes ei olnud vaimselt terve. Uus noor monarh Franz Joseph ei tunnistanud Batthyány teist peaministriks nimetamist 25. septembril. Lõpuks tekkis Viini ja Pesti vahele lõplik lõhe, kui välimarssal krahv Franz Philipp von Lamberg sai kontrolli kõigi armeede üle Ungaris (sealhulgas Jelačići). Ta läks Ungarisse, kus teda ründas rahvahulk ja mõrvas tigedalt; pärast tema mõrva saatis keiserlik õukond Ungari riigipäeva laiali ja nimetas Jelačići regendiks.

Vahepeal reisis Batthyány taas Viini, et otsida kompromissi uue keisriga, kuid tema pingutused jäid edutuks, kuna Franz Joseph keeldus nõustumast reformiseadustega. See oli põhiseadusvastane tegu, kuna seadused oli allkirjastanud juba tema onu ja monarhil puudus õigus tühistada seadusi, mis olid juba allkirjastatud.

Ungari liberaalid Pestis nägid selles võimalust. Septembris 1848 tegi riigipäev järeleandmisi Pesti ülestõusule, et mitte lõhkuda Austria-Ungari liitu. Kuid revolutsioonivastased jõud kogunesid. Pärast paljusid kohalikke võite sisenesid ühendatud Böömimaa ja Horvaatia armeed 5. jaanuaril 1849 Pesti mässu maha suruma.

Nii astusid Batthyány ja tema valitsus tagasi, välja arvatud Kossuth, Szemere ja Mészáros. Hiljem sai Batthyány pfaltskrahv Stephani palvel taas peaministriks. 13. septembril teatas Batthyány mässust ja palus pfaltskrahvi neid juhtima. Kuid pfaltskrahv astus keisri käsul tagasi ja lahkus Ungarist.

Ungari pidas nüüd sõda kolmel rindel: Jelačići Horvaatia väed lõunas, Banaadi ja Transilvaania rumeenlased idas ja Austria läänes.

Ungari valitsus oli tõsises sõjalises kriisis sõdurite puudumise tõttu, seega saadeti Kossuth (geniaalne kõnemees) värbama vabatahtlikke uude Ungari armeesse. Kui Horvaatia baan Josip Jelačić marssis Pesti peale, käis Kossuth linnast linna, innustades rahvast riigi kaitsele, ja rahvavägi Honvéd oli tema looming.

Kossuthi värbamiskõne abiga suutis Batthyány kiirelt korraldada Ungari revolutsioonilise armee: uus Ungari armee võitis horvaate 29. septembril Pákozdi lahingus.

Lahing muutus Ungari armeele ikooniks, kuna see mõjutas poliitikat ja moraali. Kossuthi teine kiri Austria rahvale ja see lahing oli teise revolutsiooni põhjuseks Viinis 6. oktoobril.

Batthyány mõistis, et ei suuda ohustada keisrit, seega 2. oktoobril astus ta tagasi ja loobus ka oma kohast parlamendis.

Ungari vabariik, regent-president Lajos Kossuth[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Batthyány tagasi astus, nimetati ta koos Szemerega valitsust ajutiselt juhtima, ja septembri lõpus tehti temast Rahvusliku Kaitsekomitee president. Lajos Kossuth valiti Ungari riigipeaks.

Uus valitsus (Szemere valitsus) moodustati 2. mail 1849:

peaminister ja siseminister, Bertalan Szemere

välisminister, põllumajandus-, tööstus- ja kaubandusminister : Kázmér Batthyány

rahandusminister: Ferenc Duschek

justiitsminister: Sebő Vukovics

haridus-, teadus- ja kultuuriminister: Mihály Horváth

töö-, taristu- ja transpordiminister: László Csány

kaitseministrid: Lázár Mészáros (7. mai 1849 – 9. mai 1849) Artúr Görgey (9. mai 1849 – 7. juuli 1849) ja Lajos Aulich (14. juuli 1849 – 11. august 1849)

Sestpeale oli tal suurendatud võimutäius. Kogu valitsuse suunamine oli tema kätes. Ilma sõjalise kogemuseta kontrollis ja suunas ta armeede liikumisi; ta ei suutnud hoida kontrolli all kindraleid või tõestada, et sõjaline koostöö on eduks oluline. Eriti Artúr Görgey, kelle võimeid Kossuth esimesena tunnistas, keeldus kuuletumast; kaks meest olid väga erinevad isiksused. Kaks korda tagandas Kossuth ta juhtimisest; kaks korda taastas. Oleks olnud hästi, kui Kossuth oleks olnud midagi enamat, kui Görgey arvestatud halastamatus, nagu on tõesti öeldud, revolutsioonilise jõu jaoks, mille ta oli omandanud ainult revolutsiooni vahendina kasutamiseks; kuid ta oli loomult heasüdamlik ja alati armuline; kuigi sageli kartmatu, puudus tal otsustavus meestega tegelemisel. On öeldud, et ta näitas isikliku julguse soovi; see ei ole ebatõenäoline, tunnete ülevoolavus, mis tegi temast suure kõnemehe, sai vaevalt kombineerida külma närviga ohu olukorras, mida sõdur vajas; kuid keegi ei suutnud, nagu tema, teisi julgusega täita.

Järgnenud kohutava talve ajal ei jätnud energia ja vaim teda maha. See oli tema, kes võitis armee vastumeelsuse marssida Viinile appi; pärast kaotust Schwechati lahingus, kus ta kohal oli, saatis ta Józef Bemi Transilvaaniasse sõda jätkama. Aasta lõpus, kui austerlased lähenesid Pestile, palus ta vahendust Ameerika saadikult Stilesilt. Kuid Windisch-Grätzi vürst Alfred I keeldus täielikult ning riigipäev ja valitsus põgenesid Debreceni, Kossuth võttis kaasa István Püha krooni, Ungari rahva püha sümboli. Novembris 1848 loobus keiser Ferdinand Franz Josephi kasuks troonist. Uus keiser tühistas kõik märtsis antud järeleandmised ning kuulutas lindpriiks Kossuthi ja Ungari valitsuse – mis oli moodustatud seaduslikult aprilliseaduste alusel. Aprillis 1849, kui ungarlased olid pärast armee katsetamist palju edu saavutanud, andis Kossuth välja kuulsa Ungari iseseisvusdeklaratsiooni, milles ta kuulutas, et "Habsburgid-Lotringid, kes vandusid jumala ja inimese silmis valet, on minetanud Ungari trooni". See oli iseloomulik samm tema armastusele äärmuslikust ja dramaatilisest tegevusest, kuid see lisas erimeelsusi tema ja nende vahele, kes soovisid vaid autonoomiat vana dünastia all, ja tema vaenlased ei kõhelnud teda süüdistamast kavatsuses haarata kuningavõim. Troonilt tõukamine tegi ka praktiliselt võimatuks mistahes leppimise Habsburgidega.

Kossuth mängis võtmerolli Ungari armee sidumises Buda kindluse nädalatepikkuse piiramise ja tagasivallutamisega, mis õnnestus lõpuks 4. mail 1849. Lootuse ülimale edule nurjas Venemaa sekkumine; kõik abipalved lääneriikidele jäid vastuseta ja 11. augustil loobus Kossuth ametist Görgey kasuks põhjendusel, et viimases hädas suudab kindral üksi rahva päästa. Görgey alistus Világoses (nüüd Şiria Rumeenias) venelastele, kes andsid armee üle austerlastele.

Iseseisvussõda[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1848 ja 1849 moodustasid iseseisvust tahtvad ungarlased või madjarid enamuse ainult umbes kolmandikus kogu "Ungari ja Transilvaania" alast, kuna Transilvaanias elas palju rumeenlasi ja ungarlased olid ümbritsetud muudest rahvastest.

Põhjas, Nagyszombatist (nüüd Trnava Slovakkias) Nitra ja Prešovini oli ligi kaks miljonit slovakki ja russiini; horvaadid ja sloveenid elasid lõunas, Doonau, Sava ja Drava vahel. Ida pool oli üle miljoni inimesega serbia kogukond. Need slaavi alad – sloveenid ja serblased – külgnesid Transilvaania rumeenlaste ja saksidega.

Aastatel 1848–1849 andsid Austria monarhia ja need, kes nõustasid horvaate, serblasi ja rumeenlasi manipuleerima, ühel päeval lubadusi ungarlastele ning järgmisel päeval vastuolulisi lubadusi serblastele ja teistele rahvusrühmadele. Mõni neist rühmadest suunati võitlema Ungari valitsuse vastu oma juhtide poolt, kes püüdlesid oma iseseisvusele; see vallandas palju jõhkraid vahejuhtumeid teiste seas ungarlaste ja rumeenlaste vahel.

Kuid aastatel 1848 ja 1849 toetas ungarlasi enamus slovakke, sakslasi, russiine ja Ungari sloveene, Ungari juute ning paljud Poola, Austria ja Itaalia vabatahtlikud. 28. juulil 1849 kuulutas Ungari revolutsiooniline parlament välja ja jõustas rahvuste ja vähemuste õiguste seadused, kuid need tühistati pärast Ungari revolutsiooni purustamist Vene ja Austria armeede poolt. Aeg-ajalt mängis Austria troon end oma Ungari "jaga ja valitse" taktikas üle – mõne üsna soovimatu tulemusega. See juhtus slovakkide puhul, kes alustasid sõda vähemalt ükskõiksetena, kui mitte positiivselt Ungari-vastastena, kuid tulid Ungari valitsust dünastia vastu toetama. Kuid teisel juhul tõi austerlaste kahe otsaga mäng sõja ajal aastal 1849 Ungari üritusele mõne isegi palju üllatavama uue liitlase.

Serblased[muuda | muuda lähteteksti]

Tisza jõe ja Transilvaania vahel Doonaust põhjas asub endine Ungari piirkond Banaat. Pärast Mohácsi lahingut järgnenud Osmanite võimu nägi ala Doonaust põhjas lõunaslaavlaste sissevoolu koos sissetungiva Osmanite armeega. Aastal 1804 moodustus Doonaust lõunas poolsõltumatu Serbia vürstkond pealinnaga Belgradis. Nii eraldas aastal 1849 Serbiat Ungari kuningriigist Doonau. Ungari ringkonda jõest põhja pool kutsuti "Vojvodinaks" ja sel ajal oli see koduks peaaegu poolele miljonile Serbia asukale. 1840. aasta rahvaloenduse järgi Vojvodinas moodustasid serblased 49% kogu rahvastikust. Vojvodina serblased olid pikka aega püüelnud iseseisvusele või liitmisele Serbia vürstkonnaga Doonau teisel kaldal. Seistes silmitsi tekkiva Ungari iseseisvusliikumisega, mis viis 1848. aasta revolutsioonini, lubas Austria monarhia Vojvodina serblastele Austria keisririigis sõltumatut staatust.

Selles suunas liikudes nimetati Josif Rajačić veebruaris 1849 Vojvodina patriarhiks. Rajačić oli Serbia rahvusliku liikumise toetaja, kuigi mõnevõrra konservatiivne, Austria-meelse kallakuga. Otsustavas punktis sõja ajal Ungari valitsuse vastu märtsi lõpus 1849, kui austerlased vajasid rohkem Serbia sõdureid sõjas võitlemiseks, mainus Austria kindral Georg Rukavina parun von Vidovgrad, kes juhatas Austria vägesid Ungaris, ametlikult uuesti seda Vojvodina iseseisvuse lubadust ja möönis kõiki patriarhi nõudmisi Serbia riikluse osas. Soostumine patriarhi nõudmistega oleks tähendanud leevendust Vojvodina rangele sõjalisele haldusele. Selle sõjalise halduse all piirialadel pidi iga mees vanuses 16–60 aastat teenima armees.

Vojvodina serblased ootasid, et nende nõuet leevendada Austria sõjaväeteenistust täidetakse esimesena. Kuid uuel keisril Franz Josephil olid muud mõtted ja seda lubadust murti vähem kui kaks nädalat pärast selle andmist Vojvodina inimestele. See põhjustas Vojvodina rahvastiku lõhenemise ja vähemalt osa serblasi selles provintsis hakkas toetama valitud Ungari valitsust austerlaste vastu.

Mõned serblased taotlesid serbia rahva soosingut Austria keisririigile Vojvodina iseseisvuse edendamisega. "Suur-Serbia" idee järgijad lootsid, et sõltumatu Vojvodina oleks varem või hiljem liitnud end Serbia riigiga. Suur-Serbiasse uskujad ootasid Bosnia (37,1% serblasi), Hertsegoviina (37,9% serblasi) ja Montenegro (peamiselt serblased) omandamist. Kuid mõned Suur-Serbia toetajad tahtsid liita ka Albaania põhjaosa (vähem kui 1% serblasi) kui järgmise soovitava Serbia kasvatamise eesmärgi, mitte niivõrd rahvuse ühendamiseks, vaid et Suur-Serbial oleks "ligipääs merele".

Sõjaga kolmel rindel oleks Ungari valitsus olnud lömastatud kohe pärast vaenutegevuse algust. Kuid sündmused sõja alguses töötasid valitsuse kasuks. Serblaste ühtsuse lõunapiiril hävitas Austria reetlikkus Vojvodina õigusliku staatuse üle.

Mõned paremtiiva osalised Serbia rahvuslikus liikumises tundsid, et "revolutsioon" Ungaris ohustas maaomanike eesõigusi ja aadlikke Serbia Vojvodinas rohkem kui okupeerivad austerlased.

Sõja alguses võitis Ungari Kaitsevägi (Honvéd) mõned lahingud austerlaste vastu, näiteks Pákozdi lahingu septembris 1848 ja Isaszegi lahingu aprillis 1849, selleks ajaks oli välja antud Ungari iseseisvusdeklaratsioon Habsburgide impeeriumist. Samal kuul sai Artúr Görgey kõigi Ungari vabariigi armeede uueks ülemjuhatajaks.

Slovakid[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Slovakkide ülestõus (1848–49)

Slovakkide ülestõus oli tagurlik liikumine Ungari revolutsiooni vastu. Slovakkide riiklus ja rahvas olid selle punktini kehvasti määratletud, kuna slovaki rahval puudus lõplik piir või rahvuslik identiteet. Kuid revolutsioonile eelnenud aastatel olid ungarlased astunud samme Slovakkia piirkonna madjariseerimiseks Ungari kontrolli all. Selle eesmärk oli tuua erinevad rahvusrühmad ümber Ungari ühisesse kultuuri. Ungari revolutsiooni puhkemisel peeti seda protsessi vahetumaks ja rahvusrühmadele, eriti slovakkidele ohtlikuks.

Slovakid nõudsid, et nende kultuur päästetaks madjariseerimisest ja et neile antaks teatud vabadused ja õigused. Need nõudmised puhkesid varsti valjuhäälseteks meeleavaldusteks rahvusvähemuste õiguste eest Ungaris. Tehti vahistamisi, mis ajas meeleavaldajaid veelgi rohkem raevu, ja lõpuks peeti Viinis panslavistide kongress. Sellel kongressil koostati dokument ja saadeti Ungari valitsusele nõudmaks slovaki rahvale õigusi. Ungarlased vastasid sõjaseaduse kehtestamisega Slovakkia piirkonnas.

Keiserlik valitsus tunnistas, et kõik rahvusvähemused impeeriumis otsisid rohkem autonoomiat, kuid ainult Ungari soovis täielikku lahkulöömist. Valitsus kasutas seda ära rahvuslike liikumiste toetamiseks Ungari valitsuse vastu. Viinis hakati koguma Slovaki vabatahtlike üksusi ühiskampaaniateks ungarlaste vastu. Slovaki rügement marssis siis Miavasse, kus Slovaki nõukogu lõi avalikult Ungarist lahti. Pinged kasvasid, kui Ungari armee hukkas mitmed Slovaki juhid riigireeturitena ja võitlus muutus verisemaks.

Kuid slovakkide ülestõus tahtis ka iseseisvust keisririigist ja pinged austerlastega hakkasid varsti kasvama. Toetuse puudumise ja Ungari jõupingutuste kasvu tõttu mõjutas Slovaki vabatahtlike korpus ülejäänud sõda vähe kuni venelaste sissemarsini. Seda kasutati vastupanukollete hävitamisel venelaste edenemise kiiluvees ja saadeti varsti pärast seda laiali, lõpetades Slovakkia osalemise revolutsioonis. Ülestõusu lõpptulemus pole selge, kuna slovakid langesid tagasi keisrivõimu rüppe ja mõneks ajaks peatati igasugune autonoomia.

Transilvaania[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Transilvaania tapatalgud (1848–49)

29. mail 1848 ratifitseeris Transilvaania riigipäev (moodustatud 116 ungarlasest, 114 seekelist ja 35 saksist) Clujis liidu Ungariga. Rumeenlased ja sakslased ei nõustunud otsusega.

10. juunil 1848 kirjutas ajaleht Wiener Zeitung: Igal juhul on liit Transilvaaniaga välja kuulutatud kõigi inimõiguste vastaselt, pole kehtiv ja kogu maailma kohtud peavad tunnistama rumeenlaste protesti õiglust.

Rumeenlased[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Avram Iancu

25. veebruaril 1849 saatsid rumeenlaste esindajad Habsburgist keisrile rumeenia rahvuse memorandumi Transilvaania suurvürstkonnast, Banaadist, naaberterritooriumitelt Ungaris ja Bukoviinas, kus nad nõudsid Bukoviina, Transilvaania ja Banaadi ühendamist valitsuse alla (...) kõigi rumeenlaste liitmist Austria riigis ühte üksikusse sõltumatusse riiki Austria võimu all monarhia täieliku osana.

Transilvaania saksid[muuda | muuda lähteteksti]

1848. aasta oktoobri esimestel päevadel kaalus Stephan Ludwig Roth, et saksidel on kaks võimalust: esiteks asuda ungarlaste poolele ja seega pöörata rumeenlaste ja keisririigi vastu; teiseks asuda rumeenlaste poolele ja seega toetada keisririiki ungarlaste vastu. Selles valikus on rumeenlased ja ungarlased juhuslikud tegurid. Kõige olulisem põhimõte on ühendatud keisririik, selle tagab Austria väljakuulutatud põhiseaduse ulatus.

Transilvaania saksid lükkasid tagasi Transilvaania ühendamise Ungariga.

Venelased[muuda | muuda lähteteksti]

Revolutsioonilise vastupanu edukuse tõttu küsis Franz Joseph märtsis 1849 abi "Euroopa sandarmilt" tsaar Nikolai I-lt. Vene armee, koosnedes umbes 8000 sõdurist, tungis 8. aprillil 1849 Transilvaaniasse. Kuid kui nad ületasid Lõuna-Karpaatide mäekurud (piki Transilvaania ja Valahhia piiri), kohtasid nad suurt Ungari revolutsioonilist armeed Poola päritolu kindrali Józef Bemi juhtimisel.

Bem oli olnud osaline Poola 1830.–1831. aasta ülestõusus, osalenud ülestõusus Viinis aastal 1848 ja saanud lõpuks üheks tipparmeejuhiks Ungari vabariigis aastatel 1848–1849. Kui Bem kohtas venelasi, võitis ta neid ja surus nad välja Hermannstadti (nüüd Sibiu Rumeenias) ja Kronstadti (nüüd Brașov) linnadest Transilvaanias, tagasi üle Lõuna-Karpaatide läbi Turnu Roșu mäekuru Valahhiasse. Vaid 2000 Vene sõdurit pääses Transilvaaniast tagasi Valahhiasse, ülejäänud 6000 meest tapeti või püüti Ungari armee poolt kinni. Pärast kogu Transilvaania kindlustamist viis Bem oma 30 000 – 40 000-mehelise Ungari armee Austria vägede vastu Põhja-Banaadis vallutades Temesvári linna (nüüd Timişoara Rumeenias).

Austerlased[muuda | muuda lähteteksti]

Laval Nugent von Westmeath oli Austria suurtükiväeülem, kuid teenis välikindralina, püüdes suunata kõik veel Austria troonile ustavad serblased veel üheks rünnakuks Ungari valitsuse vastu. Seal, lõunarindel olid Ungari armeed esialgu osutunud edukaks.

See võitlus viis Viini ülestõusuni oktoobris 1848, kui ülestõusnud ründasid garnisoni, mis oli teel Ungarisse abiväeks. Kuid Austria armee suutis ülestõusu maha suruda. Samal ajal nurjasid austerlased Schwechatis Ungari katse vallutada Viin. Pärast seda võitu saadeti kindral Windisch-Grätz ja 70 000 meest Ungarisse revolutsiooni purustama. Austerlased laskusid Doonaud pidi Viinist allavoolu ja läksid üle Ungarisse Komornit (nüüd Komárom Ungaris ja Komárno Slovakkias) ümber haarama. Nad jätkasid Doonaud pidi allavoolu Ungari kuningriigi pealinna Pestini. Pärast vihast võitlust vallutasid austerlased Alfred I zu Windisch-Grätzi juhtimisel Buda ja Pesti. (Linn oli saksapäraselt tuntud kui Ofen ning hiljem ühendati Buda ja Pest Budapestiks).

Aprillis 1849, pärast neid kaotusi, Ungari valitsus toibus ja saavutas mitu võitu läänerindel. Peatati Austria edenemine ning võeti Buda ja Pest tagasi. Siis vabastas Ungari armee Komáromi piiramisrõngast. Kevadpealetung osutus seega suureks eduks revolutsioonile.

Seega oli Ungari valitsus võrdselt edukas idarindel (Transilvaanias) venelaste vastu ja läänerindel austerlaste vastu. Kuid oli kolmas rinne – lõunarinne Banaadis, kus väed võitlesid Serbia rahvusliku liikumise ja Jelačići Horvaatia vägedega Vojvodina provintsis. Ungari vägede kindral Banaadis Mór Perczel oli lõunarinde lahingutes esialgu edukas.

Aprillis 1849 asendas parun Ludwig von Welden Windisch-Grätzi uue Austria vägede ülemjuhatajana Ungaris. Austria armee jälitamise asemel ungarlased peatusid, et võtta tagasi Buda kindlus ja valmistuda kaitseks. Kuid samal ajal vabastas võit Itaalias palju Austria vägesid, mis seni seal võidelnud olid. Juunis 1849 sisenesid arvulises ülekaalus Vene ja Austria väed Ungarisse. Pärast kõigi abipalvete ebaõnnestumist teistele Euroopa riikidele astus Kossuth 11. augustil 1849 tagasi Artúr Görgey kasuks, keda ta pidas ainsaks kindraliks, kes oli võimeline rahvust päästma.

Kuid mais 1849 tõotas tsaar Nikolai I kahekordistada oma jõupingutusi Ungari valitsuse vastu. Tema ja keiser Franz Joseph hakkasid koguma ja relvastama armeed Austria leitnant-välimarssali Anton Vogli juhtimise alla, kes oli aktiivselt osalenud rahvusliku vabadusliikumise mahasurumises Galiitsias aastal 1848. Kuid isegi selles etapis oli Vogl hõivatud, üritades peatada veel ühte revolutsioonilist ülestõusu Galiitsias. Ka tsaar valmistus saatma 30 000 Vene sõdurit Poolast üle Ida-Karpaatide. Austria säilitas Galiitsia ja liikus Ungarisse, sõltumata Vogli vägedest. Samal ajal tõi võimekas Julius Jacob von Haynau 60 000-mehelise austerlaste armee läänest ja võttis kevadel kaotatud alad tagasi. 18. juulil vallutas ta lõpuks Buda ja Pesti. Venelased olid idas samuti edukad ja ungarlaste olukord muutus järjest meeleheitlikumaks.

13. augustil, pärast mitut kibedat kaotust, eriti Segesvári lahingus venelaste vastu ning Szöregi ja Temesvári lahingutes Austria armee vastu oli selge, et Ungari oli kaotanud. Lootusetus olukorras allkirjastas Görgey alistumise Világoses (nüüd Şiria Rumeenias) venelastele (nii et sõda võiks pidada Vene võiduks ja kuna mässulised pidasid venelasi leebemaks), kes andsid armee austerlastele üle.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Austria armeejuht Julius Jacob von Haynau nimetati plenipotentsiaaliks korra taastamiseks Ungaris pärast konflikti. Ta käskis hukata Aradi märtrid (nüüd Arad Rumeenias) ja peaminister Batthyány hukati samal päeval Pestis.

Pärast revolutsiooni lüüasaamist oli aastal 1849 üleriigiline "passiivne vastupanu". Aastal 1851 nimetati ertshertsog Albrecht von Österreich-Teschen regendiks, mis kestis aastani 1860, millise aja jooksul teostas ta germaniseerimise protsessi.

Kossuth läks pärast revolutsiooni maapakku. USA-s võeti ta üldsuse poolt soojalt vastu, samuti tollase USA riigisekretäri Daniel Websteri poolt, mis tegi USA ja Austria vahelised suhted järgmiseks kahekümneks aastaks mõnevõrra pingeliseks. Tema järgi on saanud nime Kossuthi maakond USA Iowa osariigis. Ta reisis ka Konstantinoopolisse Osmanite riigis ja Torinosse, mis sel ajal oli Piemonte-Sardiinia pealinn.

Kossuth pidas oma suurimaks veaks vastasseisu Ungari vähemustega. Ta kirjeldas unistust paljurahvuselisest vabariikide konföderatsioonist piki Doonaud, mis võiks ära hoida vaenulike tunnete eskaleerumist nende alade rahvusrühmade vahel.

Paljud Kossuthi paguluskaaslased ühinesid temaga Ameerika Ühendriikides, sealhulgas ühe tema õe pojad. Need "Forty-Eighters" võitlesid Ameerika Ühendriikide kodusõjas Uniooni poolel. Ungari jurist George Lichtenstein, kes oli Kossuthi erasekretär, põgenes pärast revolutsiooni Königsbergi ja asus lõpuks Edinburghi, kus ta sai tuntuks muusikuna.

Pärast Ungari armee alistumist Világoses aastal 1849 viisid tsaari väed nende revolutsioonilised lipud Venemaale ja neid hoiti seal nii tsaari- kui ka Nõukogude ajal. 1940. aastal pakkus Nõukogude Liit lippe Horthy valitsusele vastutasuks vangistatud Ungari kommunistide juhi Mátyás Rákosi vabastamise eest – Horthy valitsus nõustus.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Transilvaania tapatalgud (1848–49)