Julius Jacob von Haynau
| Julius Jacob von Haynau | |
|---|---|
 | |
| Hüüdnimi |
"Habsburgide tiiger" |
| Sünniaeg |
14. oktoober 1786 Kassel |
| Surmaaeg |
14. märts 1853 Viin |
| Auaste | Feldzeugmeister |
| Sõjad/lahingud |
|
| Autogramm |
 |
Julius Jacob von Haynau (14. oktoober 1786 – 14. märts 1853) oli Austria sõjaväelane, feldzeugmeister, väejuht ja vabahärra, kes aitas maha suruda 1848. aasta revolutsiooni käigus alanud mässe Itaalias ja Ungaris.
Teenistus Napoleoni sõdades[muuda | muuda lähteteksti]
Julius Jacob von Haynau sündis 1786. aastal Hessen-Kasseli maakrahvi Wilhelm I ja Rosa Dorothea Ritteri sohilapsena.[1] Haynau sai nooruses hea hariduse. Tema õppekava hõlmas ajalugu, geograafiat ja matemaatikat, lisaks õpetati talle saksa ning ladina keelt.[2]
1801. aastal astus Haynau sõjaväeteenistusse. Saksa-Rooma keiser Franz II kinkis talle Brechainville'i jalaväerügemendis leitnandikoha. Haynau esimesed lahingukogemused olid Ulmi ja Austerlitzi lahingutes. Hiljem langes ta prantslaste kätte vangi ning olevat väidetavalt isegi Napoleoniga vestelnud. Pressburgi rahu sõlmimise järel naasis Haynau Austriasse, kus Franz II ta kaptenleitnandiks edutas.[2]
11. oktoobril 1808 abiellus Haynau Thérèse von Weberiga. Abielust sündis tütar: Clotilde von Haynau.[3][4]
1809. aastal võitles ta kaptenina viienda koalitsiooni sõjas. Ta osales selle sõja ajal mitmetes lahingutes ning sai ka rinda haavata.[2]
1810. aastal viidi Haynau üle Vogelsangi jalaväerügementi. Kahe aasta pärast ülendati ta majoriks. Ta juhatas kuuenda koalitsiooni sõja ajal Itaalias ühte pataljoni. Sõja lõppedes reisis ta Böömimaale. Seitsmenda koalitsiooni sõja ajal teenis Haynau kindral Georg Scheiteri all. Kord olevat Scheiter käskinud kahe husaari surma pärast terve küla põlema süüdata. Haynau esitas kindralile kaks külaelanikku, kes pidavat husaaride tapmises süüdi olema ning palus tal ülejäänud küla säästa. Scheiter ähvardas teda sõjakohtusse kaevata, kuid Haynau jäi endale kindlaks. Väidetavalt olevat Haynau lasknud ka 200 vangivõetud Prantsuse värvatul põgeneda, kuigi tal oli käsk kõik vangid hukata.[2]
Sõja lõppedes viidi Haynau üle Lusignani rügementi Trevisos. 1823. aastal ülendati ta ooberstleitnandiks ning seitse aastat hiljem ooberstiks. 1844. aastaks oli ta ülendatud feldmarssal-leitnandiks.[2]
Tegevus 1848. aasta revolutsioonide ajal[muuda | muuda lähteteksti]
1848. aasta revolutsioonide algusega saadeti Haynau koos oma juhatuse all oleva jalaväerügemendiga nr 57 Itaaliasse prints Radetzky armeesse. Ta osales samal aastal Custoza lahingus ning Peschiera ja Verona kaitsel. Ta võttis piiramisrõngasse ka revolutsionääride kontrolli all oleva Veneetsia.
23. märtsil 1849 algas Brescia linnas ülestõus. Haynau saatis ülestõusu maha suruma mõned väiksemad üksused, millega liitus isiklikult 30. märtsil. Haynau oli oma sõdurite seas väga armastatud, mistõttu võeti teda armees rõõmuhõigetega vastu. Austerlased korraldasid Bresciale tormijooksu, millega 31. märtsil linn hõivati. Sellele järgnesid osade mässajate hukkamised, mille eest Haynaud hiljem "Brescia hüaaniks" hüüti.[5][6] Ülestõusnute vastupanu avaldas Haynaule suurt muljet. Ta olevat öelnud: "Kui mul oleks olnud kolm tuhat neid raevukaid ja hullunud brescialasi, oleks Pariis lühikese ajaga minu oma olnud."[7]
Seoses Ungaris alanud mässudega kutsuti Haynau Itaaliast tagasi ning määrati 30. mail Waagi ja Doonau ääres asuva Austria armee ülemjuhatajaks, lisaks ülendati ta feldzeugmeisteriks. Haynau koordineeris oma vägede pealetungi Lõuna-Ungaris paiknevate Josip Jelačići ja Ida-Ungaris paiknevate Vene vägedega. Järgnesid mitmed kokkupõrked Ungari vägedega (Győri lahing 28. juuni, Teine Komáromi lahing 2. juuli, Kolmas Komáromi lahing 11. juuli, Szőregi lahing 5. august). Sõjakäigu otsustavaks kokkupõrkeks oli 9. augustil aset leidnud Temesvári lahing, mis lõppes Austria-Vene ühisarmee võiduga. 13. augustil alistusid Ungari mässuliste armee riismed Világose all.[2] Oma sõjaliste võitude eest autasustati Haynaud Maria Theresia militaarordeni suurristiga.[6]
6. oktoobril lasi Haynau mitmed Ungari iseseisvusliikumise juhid Aradi juures hukata. Sealt päris Haynau endale hüüdnime "Aradi timukas."[8][9]
Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]
Haynau läks peatselt erru. 1851. aastal reisis Haynau Londonisse. 4. septembril külastas ta ühte kõrtsi. Haynau kirjutas oma nime külastusraamatusse, mille kõrtsmik ka ära tundis ning teistele edasi ütles. Kuna Haynau teod olid ka Londonis tuntud, läksid mitmed kõrtsikülastajad talle kallale. Üks neist proovis väidetavalt isegi kindrali habet maha lõigata, kuid see tal ei õnnestunud. Haynau põgenes tänavale, kus ta ligi 500 inimese poolt ümber piirati. Teda visati prahiga ning tiriti vuntse pidi maas. Haynau suutis politsei abiga põgeneda. Intsident põhjustas Austria diplomaatide seas suurt vastukaja, nõudsid kindrali ründajatele karistuse määramist, kuid kuna Haynau keeldus uurimisel kaasa aitamast, jäid linnakodanike teod karistamata.[10]
Haynau naasis Austriasse, kus keiser Franz Joseph I kinkis talle 400 000 floriini. Selle raha eest ostis ta endale Szatmári maakonnas maad. 1851. aastal suri Haynau naine. Hiljem reisis ta veel Berliini, Brüsselisse, Pariisi ja Firenzesse. Kuuldes keisrile sooritatud atentaadist, suundus Haynau kiiresti Viini, kus ta Franz Josephiga ka vestles.[2]
Julius Jacob von Haynau suri 14. märtsil 1853 Viinis insulti.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ (Österreichisches Biographisches Lexikon 1815–1950)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 (Biographisches Lexikon des Kaiserthums Oesterreich)
- ↑ (Encyclopædia Britannica)
- ↑ 4,0 4,1 "General Julius von Haynau". Vaadatud 22.10.2023.
- ↑ "The Storming of Brescia 31st of March - 1st April 1849". Vaadatud 22.10.2023.
- ↑ 6,0 6,1 (Neue Deutsche Biographie)
- ↑ "La Brescia Leonessa dei poeti". Vaadatud 22.10.2023.
Rivolta di Brescia, questo il titolo della litografia di Ferdinando Perrin, eseguita nel 1851, poi possiamo navigare tra i fatti storici e l’effettivo numero di bresciani invocati dal generale austriaco Haynau: a lui viene attribuita la celeberrima frase «Avessi avuto io tremila di questi inferociti ed indemoniati bresciani, Parigi sarebbe stata mia in breve tempo».
- ↑ "Gedenktag: Die Märtyrer von Arad – und die Auswirkungen bis heute". Vaadatud 22.10.2023.
- ↑ "Tribute to the Memory of the Thirteen Martyrs of Arad". Vaadatud 22.10.2023.
- ↑ "The day Londoners humbled an Austrian tyrant". Vaadatud 22.10.2023.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Chisholm, Hugh. Haynau, Julius Jacob von. Encyclopædia Britannica. Kd. 13. 1911. Lk 114.
- Wurzbach, Constantin von. Haynau, Julius Jacob Freiherr von. Biographisches Lexikon des Kaiserthums Oesterreich. 8. osa. 1862. Lk 154-158.
- Prerardovich, Nikolaus von. "Haynau, Julius Freiherr von." Neue Deutsche Biographie. 8. kd. 1969. Lk 155.
- Haynau Julius Jacob Frh. von. Österreichisches Biographisches Lexikon 1815–1950. 2. kd. 1959. Lk 228.