Südamekahin

Allikas: Vikipeedia

Südamekahinaks nimetatakse südame kuulatlusel eristatavat normaalsetele südametoonidele kaasuvat (liigset) heli.[1]

Eristatakse kolme liiki kahinaid:

Harilikult kontrollib arst läbivaatuse käigus stetoskoobiga kuulatledes esimest ja teist südametooni (S1 ja S2), nende võimalikku lõhestumist ning kolmandat ja neljandat südametooni (S3 ja S4), 'plõksusid' ja südamekahinaid.[2]

Enamik vastsündinutel südame kuulatlemise käigus kuuldud kahinatest osutuvad ohututeks, kuid osadel vastsündinutel näitavad need kaasasündinud südamerikkeid.[3]

Kui kuuldakse kahinat, siis püütakse tuvastada selle põhjus. Selleks tehakse harilikult elektrokardiogramm, röntgenuuring või ka ehhokardiograafiauuring.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 744:2004.
  2. "Südamehaigused". Tõlkinud Eve Sooba, Katrin Luts, Katrin Rehemaa, Margit Riit, Maret-Heda Beznossova, Helle Lippmaa, toimetanud Piibe Kohava, AS Medicina, lk 294, 2010, ISBN 978-9985-829-94-3.
  3. Thomas Biancaniello, http://circ.ahajournals.org/content/109/11/e162.long Innocent Murmurs Cardiology Patient Page, Circulation, 2004; 109: e162-e163doi: 10.1161/​01.CIR.0000122232.01606.1E, Veebiversioon (vaadatud 24.03.2014) (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]