The Language Instinct

Allikas: Vikipeedia

"The Language Instinct" on Steven Pinkeri raamat aastast 1994.

Pinker väidab selles, et inimestel on kaasasündinud keelevõime ning pooldab Noam Chomsky väidet, et keel annab tunnistust kaasasündinud universaalse grammatika olemasolust. Ta peab võimalikuks keeleinstinkti teket loodusliku valiku toimel.

Pinker püüab kõigepealt lugejat võõrutada hulgast väärarvamustest, nagu näiteks:

  • keele kasutamiseks peavad lapsed seda õppima
  • enamikul inimestel on halb grammatika
  • keele kvaliteet langeb
  • keelel on suur mõju inimese mõtlemise võimalustele (Sapiri-Whorfi hüpotees)
  • loomadele on keelt õpetatud (inimahvide keel)

Pinkeri meelest on keel inimestele ainuomane võime, mille evolutsioon on tekitanud selleks, et lahendada konkreetset kommunikatsiooniprobleemi sotsiaalsetel küttidel-korilastel. Ta võrdleb keelt võrgukudumisega ämblikel ja tammiehitamisega kobrastel.

Pinker nimetab keelt instinktiks, pidades silmas, et see pole leiutis nagu näiteks kiri. Ta viitab esiteks keele universaalsusele ja teiseks sellele, et lapsed leiutavad spontaanselt kooskõlalise grammatikaga kreoolkeele, isegi kui nad kasvavad üles ilma kindla grammatikata pidžini keskkonnas. Kurdid beebid "lalisevad" kätega ning leiutavad spontaanselt tõelise grammatikaga viipekeele. Keel kujuneb lapsel välja ka siis, kui seda ei püüta õpetada ega grammatikavigu parandada.

Pinker eristab keelt üldisest mõtlemisvõimest, rõhutades, et tegemist on spetsialiseeritud "vaimumooduliga".

Pinker eristab keeleteadlaste arusaama grammatikast reeglitest, mida õpetatakse hea keele õpikutes. Et viimaseid tuleb spetsiaalselt õpetada, ei ole nad tegeliku suhtlemise seisukohast olulised.

Pinkeri järgi vastab on lapse ajus spetsiaalsed struktuurid, mis tunnevad ära teiste inimeste kõne üldised reeglid, näiteks kas omadussõnaline täiend käib nimisõna ees või järel. Pärast emakeele omandamise perioodi vabastatakse vastavad ajuosad teiste ülesannete tarbeks.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]