William Paley

Allikas: Vikipeedia
William Paley
Disambig gray.svg  See artikkel on teoloog ja filosoof William Paleyst; ringhäälinguärimehe kohta vaata artiklit William Paley (ringhääling)

William Paley [u'iljam p'eili] (juuli 1743 Peterborough Northamptoni lähedal – 25. mai 1805) oli inglise teoloog ja filosoof.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paley ema oli tark, agar ja kokkuhoidlik naine, isa oli Pereborough's vähetähtis kanoonik ja kooliõpetaja.

Ta õppis Giggleswicki koolis, mille juhataja oli tema isa. Teda huvitas eriti matemaatika. Aastal 1758 läks ta stipendiaadina (sizar) Cambridge'i ülikooli Christ's College'is anglikaani vaimulikuks õppima. Ta lõpetas 1763 parima matemaatikuna (senior wrangler).

1763 sai ta ühes Greenwichi õppeasutuses abiõpetajaks.

1766 sai ta oma kolledži liikmeks (fellow) ning 1768 (või 1766) juhendajaks (tutor). Temast sai John Law' hea sõber. Paley pidas loenguid Samuel Clarke'i raamatust Attributes, Joseph Butler'i raamatust Analogy of Religion, Natural and Revealed ja John Locke'ist ning pidas ka süstemaatilise kursuse moraalifilosoofiast, mis sai hiljem aluseks tema tuntud traktaadile.

Tol ajal oli ülikoolis käimas tüli (subscription controversy) selle üle, kas tuleb nõuda allakirjutamist anglikaani kiriku usutunnistusele (39 artiklit), ning Paley avaldas anonüümse kaitsekirja pamfletile, milles William Law oli pooldanud 39 artikli kärpimist ja lihtsustamist; ent ta ei kirjutanud alla Feathersi kõrtsis koostatud Feathersi palvekirjale. Paley leidis, et 39 artiklit olid kõigest rahuartiklid, sest nad sisaldasid 240 väidet, millest paljud ei olnud omavahel kooskõlas.

1767 pühitseti ta anglikaani preestriks. Ta sai Paley kirikuõpetajaks (rektoriks) Cumberlandi (praeguses Westmorlandi) krahvkonnas Musgrave'is. Ta lahkus sealt 1776 ning sai 1776. aasta lõpus kümniseta kirikuõpetajaks (vikaariks) Dalstonis ja Applebys. 1780 sai ta Carlisle'i prebendiks ning 1782 sai ta Carlisle'i ülemdiakoniks ja loobus kohast Applebys. 1785. aasta lõpus sai ta Carlisle'i piiskopkonna kantsleriks. 1792 esitati ta Aldinghami vikaariks ning 1793 läks ta Dalstonist üle Stanwixi.


Oma sõbra John Law' (Carlisle'i piiskop ning Paley endise Cambridge'i kolleegi Edward Law' poja) soovitusel avaldas Paley 1785 või 1786 Londonis oma loengud parandatud ja täiendatud kujul pealkirja all The Principles of Moral and Political Philosophy (Moraali- ja poliitikafilosoofia printsiibid). See raamat osutus väga mõjukaks: sellest sai kohe Cambridge'i ülikoolis eetikaõpik ning autori eluajal anti sellest välja 15 trükki. Raamat jäi Cambridge'is kohustuslikuks kuni 20. sajandini. Paley toetas 17891792 tarmukalt orjakaubanduse kaotamist ning kirjutas 1789 selle kohta artikli. Raamatule Principles järgnes 1790 tema esimene töö kristluse apologeetikast Horae Paulinae, or the Truth of the Scripture History of St Paul evinced by a Comparison of the Epistles which bear his Name with the Acts of the Apostles and with one another, mis oli Paley töödest vast kõige originaalsem ning mida on iljem korduvalt välja antud. Sellele järgnes 1794 kuulus A View of the Evidences of Christianity, mis oli suunstud deistide argumentide vastu.

Paley avaldas ka teose Reasons for Contentment; addressed to the Laboring Part of the British Public (1793).

Väidetavasti takistasid Paley vabameelsed vaated tema jõudmist kõrgetele ametikohtadele kirikus. Ent teenete eest usu kaitsmisel andis Londoni piiskop talle kooriiste ja St Pancrase prebend Londoni Saint Pauli katedraalis; Lincolni piiskop tegi ta Lincolni katedraali subdean'iks ja Durhami piiskop andis talle 1795 Bishopwearmouthi pastori (rektori) koha. Sellest ajast saadik oli tema elu jagatud Bishopwearmouthi ja Lincolni vahel. Pisut enne surma kolis ta Lincolnisse.

Aastal 1802 avaldas ta raamatu Natural Theology: or Evidences of the Existence and Attributes of the Deity collected from the Appearances of Nature, mis oli tema viimane ja mitmeti tähtsaim ning väga mõjukas raamat. Nagu ta ütleb raamatu pühenduses Durhami piiskopile, püüdis ta selles oma puudujääke kirikus uurimistööga heastada.

Paley suri 25. mail 1805.

Natural Theology[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatu Natural Theology (Loomulik teoloogia) pühenduses väidab Paley, et tema teoseid seob sisemine ühtsus. Tõsi küll, "need on kirjutatud täpselt vastupidises järjekorras sellele, milles neid tuleks lugeda"; siiski moodustab Natural Theology "korrapärase ja kõikehõlmava plaani lõpetuse". Paley järgi saab see saab ilmseks, kui pidada silmas, et moraali- ja poliitikafilosoofia põhineb kahel eeldusel:

  1. et "kõigeväeline Jumal tahab ja soovib oma loodute õnne,"
  2. et voorusele tuleb tulevaste tasude ja karistuste süsteemi abil anda kohased motiivid.

Teine eeldus oleneb Paley järgi aga kristluse usutavusest. Kristlust käsitlebki Paley peaaegu ainult nende sanktsioonide ilmutusena. Teosed Evidences ja Horae Paulinae olid mõeldud selle usutavuse tõenditena. Nende raamatute argumendid olenevad aga omakorda eeldusest, et on olemas hea Looja, kes soovib oma loodute hüve nimel nendega ühendusse astuda; ja raamatus Natural Theology kasutas ta selle näitamiseks teleoloogilist jumalatõestust.

Kellassepametafoor ja teleoloogiline jumalatõestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles loomuliku teoloogia esituses kasutab ta muuhulgas kuulsat kellassepametafoori: "kui me hakkame uurima kella, siis me märkame (...) et selle paljud osad on kujundatud ja kokku pandud kindlal otstarbel, näiteks et nad on niiviisi vormitud ja kohandatud, et nad kutsuksid esile liikumise, ja see liikumine on niiviisi korraldatud, et ta näitaks kellaaega; et kui eri osad oleksid kujundatud teistmoodi, kui nad on, või paigutatud mõnel teiselviisil või mõne teise korra kohaselt, kui nad on paigutatud, siis masinas ei oleks mingit liikumist või sellist liikumist, mis vastaks viisile, kuidas teda praegu kasutatakse. ...meie arvates vältimatu järeldus on see, et kellal pidi olema tegija – et millalgi ja mingis kohas pidi olema olemas käsitöömeister või käsitöömeistrid, kes kujundasid selle otstarbeks, millele me leiame selle tegelikult vastavat; kes sai aru selle konstruktsioonist ja plaanis selle kasutamise."

Elusorganismid on veel keerulisemad kui kellad "määral, mis ületab igasugused arvutused". Taimede ja loomade hämmastavaid kohastumusi seletab üksnes see, et need on loonud arukas Plaanija, nii nagu kella võis valmistada üksnes arukas kellassepp: "Plaani märgid on liiga tugevad, et neist mööda minna. Plaanil pidi olema plaanija. See plaanija pidi olema isik. See plaanija on JUMAL." Kui Jumal on nii hoolikalt plaaninud kõige tagasihoidlikumaidki organisme, siis kui palju enam pidi Jumal hoolitsema inimeste eest! "Kõrvahargi tiibade hinged ja tema tundlate liigendid on nii väga väljatöötatud, nagu Loojal poleks olnud midagi muud viimistleda. Me ei näe mingeid märki, et objektide rohkusega hool väheneks või et mitmekesisus tekitaks hajameelsust. Seetõttu ei ole meil mingit põhjust karta, et meid unustataks või kahe silma vahele jäetaks või meist ei hoolitaks."

Paley kasutas näitena inimese silma. Ta leidis, et oleks absurdne oletada, et inimese silm palja juhuse tõttu "koosneks esiteks läbipaistvate läätsede jadast (mis on (...) isegi oma substantsi poolest väga erinevad läbipaistmatutest naterjalidest, millest koosneb organismi ülejäänud osa, vähemalt üldiselt; ja millega on kaetud kogu selle pind, välja arvatud üksainus osa), teiseks mustast riidest või lõuendist (organismi ainus membraan, mis on must), mis laiub nende läätsede taga, nii et võetakse vastu läbi nende ülekantud valgusvihkude poolt moodustatud kujund; ja oleks paigutatud täpsele geomeetrilisele kaugusele, millel ja ainult millel saab moodustuda are kujund, nimelt murdunud kiirte kokkusaamiskohas; kolmandaks, suurest närvist, mis peab ühendust membraani ja aju vahel."

Raamatus Natural Theology kasutas Paley argumente, mida inglastele olid juba tutvustanud John Ray (1691), William Derham (1711) ja Nieuwentyt (1730). Samu argumente kasutavad ka tänapäeva kreatsionistid. Paley ütleb: "Mina omalt poolt võtan tunnistajaks inimese anatoomia"; ja igal pool rõhutab ta igal konkreetsel juhul peab olema arukas plaaniv vaim, kes mõtleb välja ja määrab kindlaks vormid, mida organiseeritud kehad kannavad. Athenaeumis süüdistati Paleyt 1848. aastal ulatuslikus plagiaadis, sest Paley viitab mitu korda Nieuwentytile, kes kasutab kuulsat kellassepametafoori. Kuid seda näidet on kasutanud paljud teisedki enne Paleyt ning idee alge leidub juba Cicero raamatus De natura deorum (II, 34). Autori puhul, kelle põhiline teene seisneb viisis, kuidas ta olemasolevat materjali kasutab, ei ole süüdistusel plagiaadis erilist mõtet.

Evidences of Christianity[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamat Evidences of Christianity on suurelt jaolt John Douglase teose Criterion ja Nathanial Lardneri teose Credibility of the Gospel History sisu tihendatud esitus. Ent autor on oma ülesande nii arukalt täitnud, et kristluse kasuks rääkivaid väliseid tõendeid on raske mõjuvamalt esitada. Tema arusaam ilmutusest põhineb samal mehhaanilisel käsitusel Jumala suhtest maailmaga, mis on valdav raamatus Natural Theology; ja ta püüab näidata kristluse jumalikku päritolu, isoleerides selle inimkonna üldisest ajaloost, kuna aga hilisemad autorid on argumendina kasutanud ilmutusprotsessi järjepidevust.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paley aegadest on maailma pale nii palju muutunud, et me kaldume tema kaheldamatuid teeneid alahindama. Tal puudub originaalsus ja sügavus, kuid tema tugev loogika ning oskus argumente selgelt liigendada ja veenvalt esitada teeb ta esmaklassiliseks apologeediks. On öeldud, et ta kuhjab oma argumente kindrali silmaga. Tema stiil on täiesti arusaadav, ning nõtkuse puudujääke korvab lihtsus.

Tema moraalifilosoofia süsteem on 18. sajandi utilitarismi parim esitus, mis öeldavasti ennetas Jeremy Benthami süsteemi. Teoloogias ja filosoofias on tema meetod kõrvale heidetud, sest ta ignoreeris silmnähtavaid raskusi. Teoloogias tõlgendas ta otodoksseid vaateid liberaalselt ja püüdis oma õpetust ratsionaalselt tõestada.

Vaimulikku tundelisust Paley teostest ei leia. Igatahes oli Paley hea ja kohusetundlik kogudusevaimulik. Osavõtt orjakaubanduse vastasest võitlusest annab tunnistust kaugemale vaatavast kaastundest. Raamatus Natural Theology on tema vankumatu rõõmsameelsus peaaegu religioosne, kui arvestada seda, et ta kirjutas need hetkedel, kui piinav haigus, millesse ta lõpuks suri, järele andis.

Mõju Darwinile[muuda | redigeeri lähteteksti]

Charles Darwin, kes samuti õppis Cambridge'i ülikooli Christ's College'is, ütleb oma "Autobiograafias": "Selleks et sooritada bakalaureuseeksam, tuli ka läbi õppida Paley "Evidences of Christianity" ja tema "Moral Philosophy"... Selle raamatu – ja võin lisada, et ka teose "Natural Theology" – loogika pakkus mulle sama palju rahuldust nagu Eukleides. Nende teoste hoolikas uurimine, püüdmata ühtegi osa pähe õppida, oli akadeemilise kursuse ainuke osa, millest – nagu ma siis tundsin ja nagu ma ikka veel usun – oli minu vaimu harimisel kas või väiksemgi kasu. Sel ajal ma ei muretsenud Paley eelduste pärast; ma võtsin neid hea usu peale, ning mind võlus ja veenis tema pikk argumentide ahel."

Paley lugemine tekitas Darwinis veendumuse, et organismidel on kohastumused: organismidel on kohasus keskkonnale, milles nad elavad. Loomulikul teoloogial oli raske seletada kannatusi, raiskamist ja julmust. Miks hea Plaanija laseb kassil hiirega enne tapmist mängida? Miks ta laseb parasiitidel peremeest seestpoolt süüa? Paley seletus oli see, et elus kaaluvad rõõmud mured üle. Darwin asendas hea Plaanija loodusliku valikuga.

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]