Voorus

Allikas: Vikipeedia

Voorus (vanakreeka keeles ἀρετή (aretē), ladina keeles virtus, inglise keeles virtue, saksa keeles die Tugend) on tavakeele sõna ja ühtlasi filosoofiline mõiste ning on seotud eetikaga.

Voorused Vana-Kreekas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vooruslik võib aretē mõttes olla nii inimene, linnriik, käitumine, töö, tööriist kui mistahes inimesse puutuv nähtus. Voorused võivad esineda mitmesugustes funktsioonides: teoreetilistes, eetilistes, poeetilistes, praktilistes, moraalsetes jne. Peamiselt aga seotakse voorused siiski inimese ja tema loomuomadustega.

Filosoofias on voorus eetika mõistena kasutusel antiigist saadik. Selle vanakreekakeelset tähendust on tõlgitud loomutäiuseks ja "loomuomaduste parimaks väljakujundatuseks", lihtsamalt tähendab aretē parimust. Terviklik väljend ethikē aretē tähendab vanakreeka keeles kombelist täiust või parimust. Voorust võib määratleda kui iseloomuomadust või loomuomaduste kompleksi, mida heaks (agathos) peetakse. Headus pole siinkohal mitte niivõrd moraalne headus või heatahtlikkus, vaid pigem suurepärasus, suutlikkus või tõhusus. Periklese ajal kujunes välja nimetus vooruste kompleksile, mida nimetati kalokagathia (tõlgitakse nt iluheadus, "üllus ja headus"), mis on ühendus ilust ja headusest (kalos kai agathos) ning mis ühendab vooruse määratlusena endas elegantsi ja suurepärasuse kui heroilise ideaali.

Platonist saadik peetakse inimese kardinaalvoorusteks tarkust (sophia), mõõdukust või tervemeelsust (sōphrosynē), vaprust või mehisust (andreia) ja õiglust-õigemeelsust (dikaiosynē). Selliste vooruste filosoofilise määratlemisega hakkas esimesena tegelema Platoni õpetaja Sokrates.

Antiik-Kreeka eetika lähtus vooruste kui inimloomu ideaalide püüdlemisest. Tolle aja eepilises kirjanduses kirjeldatakse teatud vooruste kehastusena sangareid (nt Achilleus, Agamemnon, Odysseus, Theseus jne), kes olid toonase ühiskonna jaoks justkui rollimudelid. Voorused moodustasid terviku, millele vastates võis inimene teenida ära õnnelikkuse või hea saatuse (eudaimonia). Vooruste eetika on samas seotud ka toonase aristokraatia ja kangelaseetikaga, nimelt hinnati inimest pigem tema maine, kuulsuse või sära (doxa, phēmē, kleos) kui tegelike omaduste järgi. Inimesele oli ihaldusväärsem surra kuulsalt ja säravalt kui elada tuhmilt ja silmapaistmatult. Vooruste täideviimine oma elus tagas või arvati tagavat õige maine ja hea elu.

Voorused Hiina mõtlemises[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiina mõtlemises on Antiik-Kreekale sarnast voorustest lähtuvat eetikat kirjeldanud Kong Fuzi, kelle jaoks oli peamiseks vooruseks inimlikkus (ren), lisaks sellele veel tarkus (zhi), kohasus (yi), komme (li) ja teised.

Vooruse mõiste ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristlikud voorused on seotud nende vastandite, pattudega.

Tänapäeval on üks eetika filosoofilise käsitlemise suundi kohuse- ehk deontoloogilise eetika ja tagajärje- ehk konsekventsialistliku eetika kõrval just vooruste eetika.