Lääts

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib optika mõistest; kaunvilja kohta vaata artiklit Lääts (kaunvili); silma osa kohta vaata artiklit Silmalääts

Tasakumer lääts

Lääts on läbipaistvast ainest keha, mis koondab või hajutab valgust.

Läätsi liigitatakse kumer- ja nõgusläätsedeks. Kumerlääts on keskelt paksem, nõguslääts on aga keskelt õhem kui servast. Kumerlääts koondab valgust, nõguslääts hajutab valgust. Läätsena toimib kumerate pindadega läbipaistvast ainest keha siis, kui keha materjali murdumisnäitaja erineb ümbritseva keskkonna murdumisnäitajast. Koondav lääts tekitab tõelise ümberpööratud suurendatud või vähendatud kujutise või näilise päripidise suurendatud kujutise. Koondavat läätse saab kasutada luubina. Hajutav lääts annab näilise päripidise vähendatud kujutise.

Läätse iseloomustavad suurused on fookuskaugus ja optiline tugevus.

Läätsi kasutatakse kõikvõimalikes optilistes seadmetes nagu pikksilmad, teleskoobid, mikroskoobid, fotoaparaadid. Läätsi kasutatakse ka nägemishäirete korrektsiooniks, näiteks lühinägevuse, kaugelenägevuse, presbüoopia (vananemisest tingitud nägemise langus) ja astigmatismi korrektsiooniks. Enamik läätsedest on rangelt telgsümmeetrilised. Prillide läätsed on ainult ligikaudselt sümmeetrilised. Nad on vormitud prilliraamidega sobivaks, optilised tsentrid asuvad silmamunade kohal. Nende kumerus ei pruugi olla telgsümmeetriline, et korrigeerida astigmatismi.

Selliseid koondavaid läätsi, mis pole isegi ligikaudselt optiliselt korrektsed, on kasutatud sajandeid tule süütamiseks.

Läätsede ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanim tehislik lääts on pärit aastast 640 eKr. – kvartsist lääts, mis leiti väljakaevamistel kunagisest Assüüria linnast Niinivest, mis asub tänapäeva Iraagis Mosuli linna alal. Esimesed kirjapanekud läätsedest on pärit Antiik-Kreekast – Aristophanese näidendist „Pilved“ (424 eKr.), kus mainitakse läätse, mille abil süüdati lõket. Plinius Vanema (23 – 79) kirjutised näitavad samuti, et põletusklaase tunti Rooma impeeriumis. Ta mainib tõenäoliselt esimest korrektiivläätse kasutust: Nero olevat vaadanud gladiaatorite mänge, kasutades smaragdi (arvatavasti nõgusat, et korrigeerida lühinägelikkust, kuigi viide on ebamäärane). Nii Plinius kui ka Seneca noorem (3 eKr – 65) kirjeldasid veega täidetud klaaskera suurendavat omadust.

Araabia matemaatik Ibn Sahl (u. 940 – 1000) kasutas nüüdseks teada Snelli valemit, et arvutada läätse kuju. Ibn al-Haitham (965–1038) kirjutas esimese suure uurimuse, "Optika Raamatu", mis kirjeldab kuidas inimese silmalääts projitseerib kujutise võrkkestale.

Väljakaevamistel viikingite sadamalinnas Fröjelis (Gotlandil Rootsis) 1999. aastal tulid välja kvartsist Visby läätsed, mis on pärit 11. – 12. sajandist ja mille omadused on lähedased 1950. aastate asfääriliste läätsedega. Viikingite läätsed koondavad päikesevalgust piisavalt, et süüdata tuld.

Enne lugemiskivide kasutuselevõttu 11. sajandil ja prillide leiutamist umbes 1280 Itaalias polnud läätsede kasutus laialt levinud. Arvatakse, et Nicolaus Cusanus oli esimene, kes avastas 1451. aastal, et nõgusläätsega saab korrigeerida lühinägelikkust.

Abbe siinuse tingimus on Ernst Abbe järgi (1860. aasta paiku) nime saanud optilise süsteemi tingimus, mille korral tekivad teravad kujutised nii optilisel teljel olevatest objektidest kui ka optilisest teljest eemal olevatest objektidest. See muutis põhjalikult optiliste instrumentide, näiteks mikroskoopide ehitust ja pani aluse Carl Zeissi kompaniile – juhtivale optikaseadmete tootjale.

Läätsede ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige sagedamini on läätsede pinnad sfäärilised ja ühise sümmeetriateljega. Sfääriliste pindadega läätse fookuskaugust õhus saab arvutada järgmise valemiga:

\frac{1}{f} = (n-1) \left[ \frac{1}{R_1} - \frac{1}{R_2} + \frac{(n-1)d}{n R_1 R_2} \right],

kus: f\, on läätse fookuskaugus,

n\, on läätse materjali absoluutne murdumisnäitaja,
R_1\, on valgusallikale lähima läätse pinna kõverusraadius,
R_2\, on valgusallikast kaugeima läätse pinna kõverusraadius, ja
d\, on läätse paksus.
Kumerlääts
Large convex lens.jpg
Nõguslääts
Concave lens.jpg

Õhukese läätse puhul kehtib valem: \frac{1}{S_1} + \frac{1}{S_2} = \frac{1}{f} ,

kus S_1\, on eseme kaugus ja S_2\, on kujutise kaugus läätsest ning f\, läätse fookuskaugus.

Lõpmata kaugel oleva objekti kujutis asub kaugusel f\,. Kui objekt asub läätsest kaugusel f\,, siis selle kujutis asub lõpmata kaugel. Tasandit, mis on risti läätse peateljega ja asub kaugusel f\,, nimetatakse läätse fokaaltasandiks.

Liitläätsed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liitläätsed on ühel teljel asuvad läätsed. Kui läätsed fookuskaugustega f_1\, ja f_2\, on kontaktis, siis kehtib valem: \frac{1}{f} = \frac{1}{f_1} + \frac{1}{f_2} ,

kus \frac{1}{f}\, on läätse optiline tugevus.

Valemist selgub, et mida rohkem läätsesid, seda suurem on nende summaarne optiline tugevus.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]