Vassili Tšitšagov

Allikas: Vikipeedia
Chichagov.jpg

Vassili Jakovlevitš Tšitšagov (vene keeles Василий Яковлевич Чичагов) (12. märts (28. veebruar vkj) 1726 Kostroma - 16. aprill (4. aprill vkj) 1809), Venemaa Keisririigi sõjaväelane ning Balti laevastiku baasi Tallinna sadama kõrgeim komandör 1788. aastal, ainus mereväelasest Georgi ordeni 1. järgu kavaler.


Haridusteed alustas Moskva navigatsioonikoolis, peale mida õppis Inglismaal, 1742. aastal jätkas teenistust Balti laevastikus gardemariinina, 1744. aastal määrati Tallinna rannakommandosse, 1745. aastal sai mitšmani auastme, 1751. määrati laevasekretäriks ning 1754. annetati leitnanti auastme, 1757. anti tema juhtimisele fregatt "Св. Михаил", 1758. anti auaste kaptenleitnant, 1762. aastal 2. järgu kapteni auaste, 1764. aastal 1. järgu kapteni auaste. Osales Seitsmeaastases sõjas.

Peale sõda juhtis 3 laevast koosnevat Mihhail Lomonossovi poolt algatatud salajases mereuuringualaseid ekpeditsioone (1764, 1765) Põhjamerel, mille eesmärk oli leida meretee läbi Põhja-Jäämere Kamtšatkale.

Aastail 1768-1770 Arhangelski sadama kõrgeim komandör, juhendades ka sadamas toimuvat laevaehitust. 1770. kutsuti kontradmiral Tšitšagov Baltikumi, kus oli aastail 1770-1771 Tallinna sadama kõrgeim komandör ja viis läbi laevaekipaažide väljaõpet.

1772 juhtis väljaõpetatud laevaeskaadri Vahemerre, peale naasmist ning autasutsamist määrati uuesti Tallinna sadama kõrgeimaks komandäriks, 1773. aastal määrati Kroonlinna sadama kõrgeimaks komandöriks.

1744. aastal suvel juhtis Aasovi flotilli, sõjas Türgi laevastikuga Musta mere Kertši väinas.

Merelahingud Rootsi-Vene sõja ajal 1788–1790[muuda | redigeeri lähteteksti]

1789. aasta Ölandi merelahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

1789. aasta kevadel määras keisrinna Katariina II ta Balti laevastiku (mille laevastik seisis Tallinn, Kroonlinna ja Kopenhaageni sadamates) juhiks. 6. juulil 1789 toimus tema juhtimisel Rootsi ja Venemaa laevastike vahel Ölandi saare juures esimene kokkupõrge, kuid Rootsi laevastik hoidus avalikust lahingust ning taandus Karlskrona piirkonda ning sõjategevus merel lakkas kuni 6. märtsini (17. märts) 1790. aastal, millal väike Rootsi eskaader, mille fregatid "Jarramas" ja "Ulla Fersen", kutterprikk "Husar", sooritasid kapten Olof Rudolf Cederströmi (1764–1833) juhtimisel kalleletungi Paldiski sadamale.[1] Laevadelt maabus varahommikul umbes 50-60 meheline (teistel andmetel 110 meest[2]) dessant, mis hävitas sadamas olevad varud, rikkus sadamakindluses olevad suurtükid, põletas 400 mastipuud ja lahkus enne kui kohale jõudsid maaväed Tallinnast. Paldiski komandant de Roberty anti sõjakohtu alla, kuid Katariina II otsustas talle siiski armu anda.

1790. aasta Tallinna merelahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. mail 1790 saabus arvukuselt Vene laevastikku kahekordselt ületav Rootsi laevastik Tallinna reidile (Rootsi laevastikus 26, Vene laevastikus 10 laeva), Tšitšagovi otsusel võeti vastu lahing mitte merel vaid sadamas, kasutades laevastiku laevade kahureid kaitseks.

Rootsi laevastik otsustas rünnata ilma ankrusse jäämata ning alustas 21 laeva ja 6 fregati kahurite abil Vene laevastiku ning rannakaitsebastionide pommitamist. Tänu Tšitšagovi poolt vastuvõetud otsusele pidada lahingut rannast oli Vene laevastiku kahurituli täpsem kui reidil oleva Rootsi laevastiku oma ning rootslased kaotasid lahingus ühe laeva, mis jooksis madalikule ja põletati rootslaste poolt, teine laev alistus ("Prints Carl"- 600 kahuri ja 300 madrusega). Vene Tallinna eskaadri kaotused olid ainult 9 tapetut ja 27 haavatut. Peale edutut rünnakut lahkus Rootsi laevastik Viiburi piirkonda.

1790. aasta Viiburi lahe merelahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kroonlinna eskaadri abistamiseks ning pealinna Peterburi kaitseks väljus Tallinna eskaader 17.mail sadamast ning suundus Naissaare juurde, kus jäi äraootavale positsioonile kuni Kroonlinna eskaadriga liitumiseni. Ühendatud jõududega toimus 23-24. mail 1790 Krasnaja Gorka piirkonnas merelahing, mille tulemusena Rootsi laevastik jäi Viiburi lahes blokeerituks ligi kuuks ajaks.

Tallinna merelahingu eest autasutas Katariina II Tšitšagovit Püha Andrease ordeniga nig 1388 pärisorjaga. Viiburi merelahingut eest sai ta aga 1. järgu Georgi ordeni, teemantitega mõõga, hõbedast serviisi, ning mõisa Valgevenemaal 2417 pärisorjaga.

Keiser Paul I valitsemisajal läks Tšitšagov, protestiks keisri tegevuse vastu, erru ning elas oma mõisas arestis. Keiser keelas tal Peterburi ilmumise.

Admiral suri 4. aprillil 1809 oma mõisas.

Tema järgi on nimetatud Chichagofi saar Alaskas.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vassili Tšitšagovil oli 10 poega, kellest ühest Pavel Vassiljevitš Tšitšagovist sai Venemaa Keisririigi mereminister.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]