Vassili Tšitšagov

Allikas: Vikipeedia
Chichagov.jpg

Vassili Jakovlevitš Tšitšagov (vene keeles Василий Яковлевич Чичагов) (12. märts (28. veebruar vkj) 1726 Kostroma16. aprill (4. aprill vkj) 1809), Venemaa Keisririigi sõjaväelane ja Balti laevastiku baasi Tallinna sadama kõrgeim komandör 1788. aastal, ainus mereväelasest Georgi ordeni 1. järgu kavaler.


Haridusteed alustas Tšitšagov Moskva navigatsioonikoolis, misjärel õppis Inglismaal. 1742. aastal teenis ta Balti laevastikus gardemariinina, 1744. aastal määrati Tallinna rannakomandosse. 1745. aastal sai Tšitšagov mitšmani auastme, 1751 määrati laevasekretäriks ja 1754 sai leitnandi auastme. 1757 anti tema juhtimisele fregatt Св. Михаил ja 1758 tehti temast kaptenleitnant. 1762. aastal anti talle 2. järgu kapteni auaste ja 1764. aastal 1. järgu kapteni auaste. Osales Seitsmeaastases sõjas.

Pärast sõda juhtis kolmest laevast koosnevat Mihhail Lomonossovi algatatud salajasi mereuurimisekspeditsioone (1764, 1765) Põhjamerel, mille eesmärk oli leida meretee läbi Põhja-Jäämere Kamtšatkale.

Aastail 17681770 Arhangelski sadama kõrgeim komandör, juhendades ka sadamas toimuvat laevaehitust. 1770. aastal kutsuti kontradmiral Tšitšagov Baltikumi, kus oli aastail 1770–1771 Tallinna sadama kõrgeim komandör ja viis läbi laevaekipaažide väljaõpet.

1772 juhtis Tšitšagov väljaõpetatud laevaeskaadri Vahemerre, pärast naasmist ja autasustamist määrati ta uuesti Tallinna sadama kõrgeimaks komandöriks. 1773. aastal määrati ta Kroonlinna sadama kõrgeimaks komandöriks.

1744. aasta suvel juhtis Aasovi flotilli sõjas Türgi laevastikuga Musta mere Kertši väinas.

Merelahingud Rootsi-Vene sõja ajal 1788–1790[muuda | redigeeri lähteteksti]

1789. aasta Ölandi merelahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

1789. aasta kevadel määras keisrinna Katariina II ta Balti laevastiku (mille laevastik seisis Tallinna, Kroonlinna ja Kopenhaageni sadamates) juhiks. 6. juulil 1789 toimus tema juhtimisel Rootsi ja Venemaa laevastike vahel Ölandi saare juures esimene kokkupõrge, kuid Rootsi laevastik hoidus avalikust lahingust ning taandus Karlskrona piirkonda ja sõjategevus merel lakkas kuni 6. märtsini (17. märts) 1790. aastal, mil väike Rootsi eskaader, mille fregatid Jarramas ja Ulla Fersen ning kutterprikk Husar, tungisid kapten Olof Rudolf Cederströmi (1764–1833) juhtimisel Paldiski sadamasse.[1] Laevadelt maabus varahommikul umbes 50–60-meheline (teistel andmetel 110 meest[2]) dessant, mis hävitas sadamas olevad varud, rikkus sadamakindluses olevad suurtükid, põletas 400 mastipuud ja lahkus enne, kui kohale jõudsid maaväed Tallinnast. Paldiski komandant de Roberty anti sõjakohtu alla, kuid Katariina II otsustas talle siiski armu anda.

1790. aasta Tallinna merelahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. mail 1790 saabus arvukuselt Vene laevastikku kahekordselt ületav Rootsi laevastik Tallinna reidile (Rootsi laevastikus 26, Vene laevastikus 10 laeva), Tšitšagovi otsusel võeti lahing vastu mitte merel, vaid sadamas, kasutades kaisteks laevastiku laevade kahureid.

Rootsi laevastik otsustas rünnata ilma ankrusse jäämata ning alustas 21 laeva ja 6 fregati kahurite abil Vene laevastiku ning rannakaitsebastionide pommitamist. Tänu Tšitšagovi otsusele pidada lahingut rannast oli Vene laevastiku kahurituli täpsem kui reidil oleva Rootsi laevastiku oma. Rootslased kaotasid lahingus ühe laeva, mis jooksis madalikule ja mille rootslased ära põletasid, teine laev alistus (Prints Carl – 600 kahuri ja 300 madrusega). Vene Tallinna eskaadri kaotused olid ainult 9 tapetut ja 27 haavatut. Pärast edutut rünnakut siirdus Rootsi laevastik Viiburi piirkonda.

1790. aasta Viiburi lahe merelahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kroonlinna eskaadri abistamiseks ja pealinna Peterburi kaitseks väljus Tallinna eskaader 17. mail sadamast ning suundus Naissaare juurde, kus jäi äraootavale positsioonile kuni Kroonlinna eskaadriga liitumiseni. Ühendatud jõududega toimus 23.–24. mail 1790 Krasnaja Gorka piirkonnas merelahing, mille tulemusena Rootsi laevastik jäi Viiburi lahes ligi kuuks ajaks blokeerituks.

Tallinna merelahingu eest autasutas Katariina II Tšitšagovit Püha Andrease ordeni ja 1388 pärisorjaga. Viiburi merelahingu eest sai ta aga 1. järgu Georgi ordeni, teemantidega mõõga, hõbeserviisi ja 2417 pärisorjaga mõisa Valgevenemaal.

Keiser Paul I valitsusajal läks Tšitšagov protestiks keisri tegevuse vastu erru ning elas oma mõisas arestis. Keiser keelas tal Peterburi ilmumise.

Admiral suri 4. aprillil 1809 oma mõisas.

Tema järgi on nimetatud Chichagofi saar Alaskas.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vassili Tšitšagovil oli 10 poega, kellest ühest – Pavel Vassiljevitš Tšitšagovist – sai Venemaa Keisririigi mereminister.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]