Vassili Panjuškin
| Vassili Panjuškin | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
1888 Orjoli kubermang |
| Surmaaeg |
1960 Moskva |
| Rahvus | venelane |
Vassili Panjuškin (vene keeles Василий Лукич Панюшкин; 1888 Orjoli kubermang – 1960 Moskva) oli Nõukogude riigiametnik, sõjaväelane (mitšman) ja parteitegelane, kes kandis kokku 23 aastat karistust vanglates ja laagrites.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Vassili Panjuškin oli Venemaa keisririigi Balti laevastiku madrus, õppelaeva Okeaania mehaanik, 1907. aastast Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei liige, kes osales partei poliitilises tegevuses.
1914. aastal vahistati ta poliitilise tegevuse eest ja mõisteti surma. Panjuškin viibis surmamõistetute kambris kaks aastat, 1916. aastal põgenes kinnipidamiskohast.
Vassili Panjuškin osales 1917. aasta oktoobrirevolutsioonis Petrogradis, oli Kroonlinna ja Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu liige, ta määrati Petrogradi SRK poolt madrustest koosneva SRK staabiks oleva Smolnõi kaitsesalga ülemaks. Relvastatud kaitsesalga ülemana viis ta täide SRK ja Vladimir Lenini käske revolutsioonilise korra tagamiseks Petrogradis, mille käigus lasi oma salgal hukata ilma kohtuotsuseta kinnipeetuid.
1918. aastal määrati ta leivavarumissalga erakorraliseks komissariks.
Venemaa kodusõjas[muuda | muuda lähteteksti]
1918. aasta kevadel oli Panjuškin Tšekaa presiidiumi liige ning Tšekaa esindaja 14.–16. märtsil 1918. aastal Moskvas toimunud IV Erakorralisel tööliste, soldatite, talupoegade ja kasakate nõukogude kongressil[2]
1918. aasta suvel teenis 1. Kesktäitevkomitee tööliste ja talupoegade sotsialistliku salga (1-го Социалистического рабоче-крестьянского отряда ВЦИК) ülemana ning Vladimir Kappeli juhitava valgekaartlike vägede pealetungi ajal Samaarale, oma salgaga päästis 5. armee staabi ning ka rindele tulnud Lev Trotski vangilangemisest, mille eest ta esitati ühena esimestest Vene SNFV Punalipu ordeni kandidaadiks.
26. novembrist kuni maikuuni 1919. aastal[küsitav] oli ta Pihkva Sõja-Revolutsioonikomitee esimees, kuni Eesti Vabadussõja käigus 1919. aasta kevadpealetungi ajal Eesti Rahvaväe poolt Pihkva vallutamiseni.
1919. aastal Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee salga ülem Venemaa kodusõjas Idarindel, Volgamaa ja Uraali piirkonna komissar võitluses kontrrevolutsiooniga.
1920. aastast suunati VK(b)P KK poolt majandus- ja parteitööle.
Poliitiline opositsioon[muuda | muuda lähteteksti]
1921. aastal pärast Nõukogude võimu majanduskriisi ning uue majanduspoliitika NEP-i väljakuulutamist astus avalikku opositsioon VK(b)P poliitilise liiniga, bolševike partei ainuvõimuga ja rahva esindajate – Nõukogude võimu taastamiseks ning asutas Sotsialistliku Tööliste ja Talupoegade Partei.
Tööliste ja talupoegade sotsialistliku partei KK büroo otsusega viisid partei liikmed läbi Moskva linnas agitatsioonitööks vajaliku trükikoja varustuse vägivaldse hõivamise, mille eest läbiviijad Moskva erakorralise komisjoni poolt vahistati ning süüdi mõisteti. Süüdimõistetute seas oli 7. juunil 1921 ning Moskva erakorralise komisjoni poolt vahistatud ja Vene NFSV Revolutsioonilise Ülemtribunali poolt süüdi mõistetud ja kaheks aastaks sunnitööle mõistetud Vassili Panjuškin, kes aga pärast "vestlust" VK(b)P KK sekretäri Vladimir Uljanoviga vabastati 5. detsembril, amnesteeriti ning saadeti agitatsioonitööle VK(b)P KK agitatsiooni ja propagandaosakonna vastutava organisaatorina.
Pikemalt artiklis NLKP#Võimuvõitlus bolševike ja kommunistide parteis
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
28. septembril 1918 määras Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee presiidium talle kui Smolnõi kaitseülemale, Punalipu ordeni nr 2, kuid ordenid polnud Petrogradi mündikojas veel valmis ja autasustamine lükkus edasi. Hilisematel andmetel sai ordeni järjekorranumbriga 2 omanikuks punakomandör Jona Jakir.
Temast kui Balti laevastiku esimesest bolševikust valmis 1960. aastal filmistuudios Mosfilm režissöör Mihhail Šveitseril (1920–2000) film "Mitšman Panin".[3]