Tuulepealne maa
| Tuulepealne maa | |
|---|---|
 |
|
| Žanr | Lühisari |
| Režii | Ain Prosa |
| Käsikiri | Mihkel Ulman Lauri Vahtre |
| Kaameratöö | Mait Mäekivi Kristjan Jaak Nuudi |
| Produtsent | Raivo Suviste |
| Peaosades | Rasmus Kaljujärv Märt Avandi Evelin Pang Mirtel Pohla Üllar Saaremäe Marko Matvere Andrus Vaarik Kristjan Sarv Indrek Taalmaa |
| Riik |  Eesti |
| Keel | eesti |
| Telekanal | ETV |
| Toodang | 2008 |
| Jagusid | 12 |
| Jao kestus | 60 minutit |
| Tunnusmuusika | |
| "Oma laulu ei leia ma üles" | |
| Helilooja | Ardo Ran Varres Valter Ojakäär |
| Esitaja | Metsatöll |
| Välislingid | |
| Ametlik veebileht | |
| Sissekanne IMDb-s | |
| Filmiveebi sissekanne | |
"Tuulepealne maa" on kaheteistkümneosaline ajalooline draamasari. Selle autoriteks on Mihkel Ulman (stsenarist), Ain Prosa (režissöör) ja Raivo Suviste (produtsent). Episoode näidati esimesena ETV-s aastal 2008.
Sari keskendub inimsaatustele Vabadussõjast Teise maailmasõjani, alates Vene keisririigi lõpus 1917. aastal ja jätkudes iseseisvuse väljakuulutamise, Vabadussõja murdelahingute, Landeswehri sõja ja Tartu rahuga. Sõdade vahel on peamisteks tegevusliinideks piiritusevedamine, Vabadussõjalaste liikumine ja Nõukogude luure järk-järguline aktiviseerumine. Viimastes osades on näidatud baasidelepingut, baltisakslaste väljarändamist, Eesti okupeerimist 1940. aastal ja Nõukogude okupatsiooni 1940–1941, metsavendade tegevust Suvesõjas ja Tallinna vabastamist enamlastest.
Sisukord |
[redigeeri] Väljatöötamine
Sarja kirjutati alates 2007. aasta lõpust. Idee selleks andis EV 90 töörühma liige Jaanus Rohumaa. Käsikirja kirjutas põhiliselt Mihkel Ulman. Lauri Vahtre täiendas seda ajalooliste sündmuste alal.
Sarja on näidatud ka Soome ja Läti televisoonis.
2009. aastal avaldati Ulmani ja Vahtre stsenaarium raamatuna kirjastuses Tammerraamat.[1]
[redigeeri] Lavastamine
[redigeeri] Eelarve
"Tuulepealse maa" eelarve oli 6 miljonit krooni, mille kattis riik EV 90 projekti rahadest.
[redigeeri] Võttepaigad
Filmi võtteperiood kestis üle 6 kuu. Stseene filmiti muu hulgas Sagadi, Maardu, Voore ja Pirgu mõisas. Roo talu kujutamiseks kasutati paiku Eesti Vabaõhumuuseumis ja Altja külas. Palju stseene filmiti ka Tallinna vanalinnas. Eesti Vabadussõjalaste Liidu koosolekute jaoks kasutati Pirita kloostrit.
[redigeeri] Näitlejad ja tegelased
Sarja peategelane on leitnant Toomas Roo, keda mängib Rasmus Kaljujärv ja kelle elukäigule suur osa sarjast keskendubki. Märt Avandi mängib tema sõpra Indrek Kallastet.
Koos nendega esinevad kõigis 12 osas Evelin Pang ja Mirtel Pohla, kes mängivad Kallaste õdesid Adelet ja Maretit.
11 osas esinevad Üllar Saaremäe kapten Karl Ploompuuna, Kristjan Sarv ärimees Leo Solbana ja Marko Matvere advokaat Artur Kallastena.
Andrus Vaarik Osvald Kallastena ning Tõnu Oja Joosep Roona esinevad 10 osas.
Ajaloolistest tegelastest portreteerib Indrek Taalmaa president Konstantin Pätsi (1874–1956), Eero Spriit kindral Johan Laidoneri (1884–1953), Margus Maripuu Maapäeva saadik Hugo Kuusnerit ja Ilmar Raag isikut, kelles on äratuntav kindralmajor Andres Larka (1879–1942).
Lisaks neile on sarja algustiitrites nimetatud:
- Ago Anderson Herbert Samblana
- Marika Vaarik Asta Samblana
- Guido Kangur Martin Liivetina
- Eduard Toman leitnant Vorontsovina
- Markus Luik Enn Pärtlina
- Marin Mägi Marju Roona
- Anne Reemann Inge Roona
- Ülle Lichtfeldt Maria Kallastena
- Liina Olmaru Elfriede Kallastena
- Hele Kõre Ivi Kallastena
[redigeeri] Kriitika
"Mul on tõsiselt kahju näitlejatest, kes on nõrga stsenaariumi ja ülinõrga režii pärast kistud üsnagi ebausutavatesse situatsioonidesse, kuid häbi on eriti sellepärast, et loodetud ajaloolise tõe asemel näeme oma pildikastis viletsalt ja naiivselt, aga mis kõige halvem, ebausutavalt kokkutraageldatud seiklusfilmi," kritiseeris filmi kirjanik Erik Tohvri. "Halb üllatus leidus lõputiitrites, kus filmi konsultantidena (?) esinesid nii Lauri Vahtre kui terve rida sõjaajaloolisi asutusi. Ilmselt selleks, et filmitegijad saaksid süüd niisuguste korüfeedega jagada."[2]
Kriitik ja kirjanik Veiko Märka võrdles seriaali nõukogudeaegse propagandafilmiga "Valgus Koordis": "Kõige talumatum on sarjas vapside ülistamine. Koguni sel määral, et kui naine julgeb vapsi maha jätta (mis sellest, et vaps on tõesti talumatu iseloomuga), tabab teda kohutav karistus – hävituspataljoni liikmed vägistavad ta metsikult ning tapavad. Nii totalitaarsuse ülistus kui ka naise käsitlemine alama olendina mõjuvad 21. sajandil vaimse puudena." Madala kvaliteedi põhjuseks peab Märka riigi rahastust: "Esmapilgul tundub mõistatuslik, kuidas nii hea stsenarist kui Mihkel Ulman nii mõttetu soga kokkukeetmises osales. /---/ Nii tõestab sari taas, et võimu leivakäär saab seda paksem, mida kakofoonilisema kräunumise ta vaimule ette kirjutab. Selle tendentsi varasematest näidetest kõlbab Stalini ajale lisada Pätsi-aegne rahvuskirjanduse supivaht."[3]
Poliitik ja teatrijuht Jaak Allik on nimetanud "Tuulepealset maad" propagandistlikuks käkerdiseks, mille stsenaarium on labasuse tipp: "Lõhnab, nagu oleks kokku traageldatud filmist "Nimed marmortahvlil", "Wikmani poistest" kui ka mingisugustest Gailiti romaanidest. Puuduvad originaalsed ideed ja kogu ajalookäsitlus jääb algkooliõpiku tasemele. Tegu on äärmise, nii kunstilise kui dramaturgilise primitivismiga."[4]
Sarja kaasstsenaristi Lauri Vahtre arvates kritiseeris Allik kui kunagine kommunist filmi poliitilistel põhjustel: "Kogu see vale, mida Eesti ajaloo kohta levitati, laguneb. On loomulik, et kibeduse pärispõhjust ei saa välja öelda ja tuleb esineda argumendiga, et seriaali kunstiline tase on madal. Tüüpiline nõukogulik propagandavõte."[4]
Seriaali on tunnustanud filmimees Kalle Mälberg: ""Tuulepealses" ma ei märka klassikalisi massikultuuri klišeesid. Hea ja kurja vastandamine on mõistagi kogu seriaali telg, ent siit lähevad leidlikud ja mitte triviaalsed põimingud läbi eesti rahva enda." Mälberg kiidab nii kaamerat kui ka näitlejaid: "Tuulepealset kaamerat juhtinud Kristjan-Jaak Nuudi ja Mait Mäekivi teevad korralikke, vahel lausa vapustavaid kaadreid. /---/ "Tuulepealse" "pahad" ei olegi ühemõõtmelised ideoloogilised puuslikud. Mihkel Ulman on meistrikäega välja joonistanud karakterid oma pahelise individuaalsusega."[5]
[redigeeri] Sarja jaod
- Üheks päevaks iseseisvust (09.10.2008)
- Koolipingist rindele (16.10.2008)
- Sõda on sõda (23.10.2008)
- Quo vadis? (30.10.2008)
- Südameasjad (06.11.2008)
- Armastusest ja sõprusest (13.11.2008)
- Tulivesi (21.11.2008)
- Vapsid (27.11.2008)
- Vaikus (05.12.2008)
- Mis saab? (11.12.2008)
- Uppuv laev (18.12.2008)
- Klaasist riik (25.12.2008)
[redigeeri] Artiklid
- Kristiina Davidjants: "Rahvuslik suurseriaal "Tuulepealne maa" valmib raskuste kiuste". Eesti Päevaleht, 9. oktoober 2008
- Erik Tohvri: "Jant Vabadussõjast". Postimees, 27. oktoober 2008
- Jaak Allik: ""Tuulepealne maa" on propagandahõnguline jama". Õhtuleht, 18. detsember 2008
- ""Tuulepealne maa" ilmus raamatuna". Eesti Päevaleht, 18. veebruar 2009
- Kalle Mälberg. Üle vainude valendav aur... "Tuulepealne maa" minu kujutlustekoopas. (pdf) – Teater. Muusika. Kino, 2009, nr 3, lk 79–86
- Veiko Märka "Valgus tuulepealses Koordis" EPL, 9. juuni 2011
[redigeeri] Viited
- ↑ ""Tuulepealne maa" ilmus raamatuna". Eesti Päevaleht, 18. veebruar 2009
- ↑ Erik Tohvri: "Jant Vabadussõjast". Postimees, 27. oktoober 2008
- ↑ "Valgus tuulepealses Koordis" EPL, 9. juuni 2011
- ↑ 4,0 4,1 Jaak Allik: ""Tuulepealne maa" on propagandahõnguline jama". Õhtuleht, 18. detsember 2008 (vaadatud 02.09.2011)
- ↑ Kalle Mälberg. Üle vainude valendav aur... "Tuulepealne maa" minu kujutlustekoopas. (pdf) – Teater. Muusika. Kino, 2009, nr 3, lk 79–86
