Stridsvagn 74
| Stridsvagn 74 | |
|---|---|
 Stridsvagn 74 Bodeni sõjaajaloomuuseumis. | |
| Tüüp | kergetank[1] |
| Päritoluriik |
 Rootsi[1] |
| Teenistusajalugu | |
| Teenistuses | 1958–1984[1] |
| Kasutajad | vaata kasutajaid |
| Tootmise ajalugu | |
| Konstruktor | Sven Berge[1] |
| Konstrueeritud | 1953[1] |
| Tootja |
AB Landsverk (113 torni)[1] AB Hägglund & Söner (112 torni)[1] |
| Ühiku hind | 360 000 Rootsi krooni[2] |
| Tootmises | 1958–1960[1] |
| Toodetud ühikuid | 225[1] |
| Variandid | vaata variante |
| Tehnilised andmed | |
| Kaal | 26 t[1] |
| Pikkus | 6 080 mm (koos ette suunatud kahuriga 7 930 mm)[1] |
| Laius | 2 430 mm[1] |
| Kõrgus | 3 300 mm[1] |
| Meeskond | 4 (juht, komandör, laadur ja sihtur)[1] |
|
| |
| Soomus | 9–55 mm[1] |
Pearelv | 7,5 cm STRV 74 vintraudne kahur[1] |
Muu relvastus | kaks 8 mm KSP m/39B kuulipildujat[1] |
| Mootor |
kaks Scania-Vabis tüüp 607 bensiinimootorit[1] kokku 340 hj (254 kW[1] |
| Võimsuse-kaalu suhe | 13,08 hj/t (9,77 kW/t) |
| Käigukast | hüdrauliline või mehhaaniline |
| Vedrustus | torsioonvedrustus |
| Kliirens | 0,4 m |
| Kiirus | 45 km/h |
Stridsvagn 74 (STRV 74) on Rootsi külma sõja aegne kergetank. Tank ühendas relvastusest välja arvatud keskmise tanki Stridsvagn m/42 muudetud kere uue torniga. Vanadele šassiidele uue elu andnud Stridsvagn 74 teenis Rootsi armees koos toona relvastusse võetud Stridsvagn 81 lahingutankiga.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Algus[muuda | muuda lähteteksti]
Stridsvagn 81 hankimisega sai Rootsi armee enda käsutusse raskema lahingutanki. Samas oli armeel vaja kergetanki, mis oleks hea maastikuläbivusega ja ökonoomne. 1950. aastate alguses täitis seda rolli teise maailmasõja aegne keskmine tank Stridsvagn m/42, kuid tollel nappis kaasaegse soomustehnika alistamiseks tulejõudu.[1]
1953. aastal hakati arutama erinevaid võimalusi. Puhtalt lehelt alustamine võtnuks liiga kaua aega ja olnuks liiga kallis. Hiljuti katsetatud Prantsuse kergetank AMX-13 avaldas armeele muljet, kuid mitmesuguste puuduste tõttu otsustati toda mitte hankida.[1]
Siiski vaeti võimalust paigaldada AMX-13 torn Stridsvagn m/42 šassiile, ent viimane oli liiga kitsas. Toona Rootsi armee materjaliametis insenerina töötanud Sven Berge tegi aga ettepaneku töötada välja Stridvagn m/42 jaoks uus torn. Pearelvaks sai modifitseeritud Boforsi 75 mm õhutõrjekahur, mida võeti toona aegamisi teenistusest maha.[1]
Ümberehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Ettevõtmise üks eesmärk oli konstrueerida uus tank palju odavamalt kui olnuks soetada masin välismaalt. Seetõttu kasutati selleks juba olemasolevaid Stridsvagn m/42 komponente ja vanu õhutõrjekahureid. Stridsvagn m/42 tornidest ei saanud siiski midagi kasutada, sest noid kasutati edasi rannakaitseks.[1]
Seega ehitati Stridsvagn 74 jaoks täiesti uus torn, mille kaitstust parandasid järsu kalde all olevad soomusplaadid. Kahurile paigaldati suitsueemaldi ning tornis kasutati Stridsvagn 81 sihtimis- ja vaatlusseadmeid. Torni tagaossa paigaldati Volkswageni kuue kilovatine bensiini kasutav generaator, et elektrisüsteemide käitamiseks ei peaks tanki mootoreid käivitama.[1]
Muuta tuli ka šassiid. Kere esiosa tugevdati, vahetati amortisaatorid ja parandati roolimehhanisme. Stridsvagn 74 monteeriti eelkäijast 65 mm laiemad roomikud, misläbi paranes tanki maastikuläbivus. Mootorite sissepritse ja väljalaske muutmine kasvatas nonde võimsust, vähendas kütusekulu ja muutis külmkäivitamise lihtsamaks. Eemaldati juhist paremal olnud kuulipilduja ja toda mehitanud meeskonnaliikme koht, et mahutada kerre rohkem laskemoona.[1]
Ümberehituse planeerimine lõppes 1955. aastal, misjärel ehitati kaks prototüüpi. Mõlemad masinad valmisid 1956. aasta veebruarikuus, kusjuures esimesel prototüübil oli puidust torni makett. Tankide katsetuste tulemused olid positiivsed, kuigi nende ajel täiendati Stridsvagn 74 konstruktsiooni mitme väiksema detailiga. Näiteks paigaldati tanki tornile varuroomikuratas ja korv. Kuigi Stridsvagn 74 kahuril polnud stabilisaatorit, oli kahuri täpsus eeskujulik.[1]
Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]
Uus kergetank sai tähiseks Stridsvagn 74 ja seeriatootmine algas 1957. aasta alguses. Kokku modifitseeriti 225 tanki, millele ehitas 113 torni AB Landsverk ja 112 torni AB Hägglund & Söner. Stridsvagn m/42 kered ehitati ümber piirkondlikes sõjaväetöökodades, mis vastutasid samuti Stridsvagn 74 lõpliku kokkupaneku eest.[1]
Esimesed seeriatankid valmisid 1958. aastal ja viimased tarniti 1960. aastal. Hoolimata väikestest torni tootjate allhankijatest tingitud viivitustest ei viibinud tarned kaua ja tegelikud kulud ei erinenud eriti plaanitutest. Stridsvagn 74 tootmisega hoidis Rootsi armee kokku 80 miljonit Rootsi krooni võrreldes võimaliku AMX-13 hankega.[1]
Tank teenis Rootsi armee soomusbrigaadides kuni 1967. aastani, mil algasid Stridsvagn 103 tarned. Seejärel anti tankid esialgu üle tankikompaniidele ja hiljem jalaväebrigaadide tuletoetuskompaniidele. Stridsvagn 74 hakati teenistusest välja arvama juba 1976. aastal ja 1981. aastaks polnud Rootsi armee teenistuses ühtegi Stridsvagn 74 V varianti. Stridsvagn 74 H eksemplarid teenisid edasi kuni 1984. aastani.[1]
Sarnaselt Stridsvagn m/42 tornidega võeti ka Stridsvagn 74 tornid kasutusele erinevates kaitserajatistes. Tornid paigaldati sadamate lähedal ja mujal rannikul asuvatele betoonpunkritele, ehkki väike hulk Stridsvagn 74 torne paigutati ka Norrlandi piirkonnas teede äärde. Värntorn 74 nime kandnud teisaldatavad tornid teenisid veel 1990. aastatelgi. Viimased Stridsvagn 74 tornid demonteeriti 2000. aastate alguses.[1]
Variandid[muuda | muuda lähteteksti]
- Stridsvagn 74 H kasutas Stridsvagn m/42 TH keret ja kokku uuendati 155 tanki[2]. Mõlemal mootoril oli eraldiseisev Atlas Dieseli hüdrauliline käigukast[2]. Jõuülekande kuju tõttu erines Stridsvagn 74 H meeskonnaruumi paigutus ja tanki mahtus natuke rohkem laskemoona kui Stridsvagn 74 V varianti[2]. Kuigi Stridsvagn 74 H aluseks olnud Stridsvagn m/42 TH šassii oli vanem kui Stridsvagn m/42 TV oma, püsis tank Rootsi armee teenistuses kuni 1984. aastani[1]
- Stridsvagn 74 V ehitati Stridsvagn m/42 TV kerele ja tanki toodeti 70 eksemplari[2]. Masinal oli tavapärane Volvo mehaaniline manuaalkäigukast[2]. Variant kandis Stridsvagn 74 H-st veidi vähem laskemoona, kuid ei erinenud väliselt millegi poolest Stridsvagn 74 H-st[2]. Kuigi Stridsvagn m/42 TV oli tolle tanki kõige uuem variant, võeti seda šassiid kasutav Stridsvagn 74 V teenistusest välja 1981. aastaks ehk varem kui eelmine variant[1].
Kasutajad[muuda | muuda lähteteksti]
Endised[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 Lindström, Rickard O. (4. juuli 2011). Strv 74. ointres.se. Vaadatud 2. jaanuaril 2024.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Strv 74. Pansarmuseet. Vaadatud 4. jaanuaril 2024.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Stridsvagn 74 – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
