Saksa-Rooma riigi territooriumite loend

Allikas: Vikipeedia
Saksa-Rooma riigi territooriumite loend
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W Z

See on peaartikkel riikide loendist, mis olid Saksa-Rooma riigi osad, tähestikuliste linkidega ülal, igal ajal keisririigi eksisteerimise kestel aastatel 962 kuni 1806.

Praeguses kontekstis on riik defineeritud kui territoorium, mida valitses võim, mis allus otse keisrile. Tuleb märkida, et need riigid, kuigi nautisid unikaalset territoriaalse võimu vormi (Landeshoheit), mis andis neile palju suveräänsuse tunnuseid, ei olnud tänapäeva mõistes kunagi täielikult suveräänsed riigid.

18. sajandil koosnes Saksa-Rooma riik ligikaudu 1800 sellisest territooriumist, enamasti väikevaldused, mida omasid riigirüütlite perekonnad.

Riikide tabel[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi ükski selline loend ei saa kunagi olla tõeliselt lõplik, üritab loend (kättesaadav linkidest selle artikli alguses) olla siiski võimalikult terviklik.

See ei piirdu feodaalsete üksustega, mis omasid Reichsunmittelbarkeit, see on, olid Saksa-Rooma keisri otsese võimu all, vaid sisaldab ka muid isandkondi, all-lääni ja allodiaalseid lääni.

Legend[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa-Rooma riigi ringkonnad aastal 1600.
Ringkonnad Harud
Aus Austria ringkond KV Kuurvürstide nõukogu, eksklusiivne eliit, kes vormiliselt valis Saksa-Rooma keisri
Bai Baieri ringkond VH Vürstide nõukogu vaimulik haru (individuaalne hääl)
Bur Burgundia ringkond IH Vürstide nõukogu ilmalik haru (individuaalne hääl)
Kuurr Kuur-Reini ringkond RP Reini prelaadid (vürstide nõukogu)
Frank Frankimaa ringkond ŠP Švaabi prelaadid (vürstide nõukogu)
A Rein Alam-Reini-Vestfaali ringkond FK Frankimaa krahvid (vürstide nõukogu)
A Saks Alam-Saksi ringkond ŠK Švaabi krahvid (vürstide nõukogu)
Ü Rein Ülem-Reini ringkond VK Vestfaali krahvid (vürstide nõukogu)
Ü Saks Ülem-Saksi ringkond WK Wetterau krahvid (vürstide nõukogu)
Šva Švaabi ringkond RR Riigilinnade nõukogu Reini haru
Non "Ringkonnavabad" ŠR Riigilinnade nõukogu Švaabi haru

NB! Veerus "Ringkond" tähistab "n/a" riiki, mis lakkas olemast enne Reichsreform.

Teised loendis kasutatavad lühendid:

Ppk. Peapiiskopkond
Pk. Piiskopkond
Kk. Krahvkond
Hk. Hertsogkond
Mkk. Maakrahvkond
Mrk. Markkrahvkond
Vk. Vürstkond
RA Reichsabtei (keiserlik klooster, mis nautis Reichsunmittelbarkeit)

Mõistete määratlused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Riigiklooster (Reichsabtei) – Reichsabt (keiserlik abt) oli abt, kelle kloostrile oli Saksa-Rooma riigis antud riigikloostri (Reichsabtei või Reichskloster) staatus, mis tähendab, et ta nautis sarnaselt riigilinnadega Reichsunmittelbarkeit, mis tegi temast kirikuvürsti, Keisririigi vürsti auastmes, nagu vürst-piiskopid.
  • Keisririigi ringkond (Reichskreis) oli Saksa-Rooma riigi riikide piirkondlik rühmitis, peamiselt ühiskaitse organiseerimise ja keiserlike maksude kogumise eesmärgil, kuid ka organiseerimisvahendina Riigipäeval.
  • Riigipäev (Reichstag) oli Saksa-Rooma riigi parlament. Sama nime kasutati Põhja-Saksa konföderatsioonis ja Saksamaal aastani 1945.
  • Keiserlik osariikReichsstand (keiserlik osariik) oli Saksa-Rooma riigi üksus häälega Riigipäeval. Paljudel osariikidel ei olnud paika Riigipäeval, samas mõned kohalolijad olid hääleõiguseta liikmed; ükski neist ei saanud olla keiserlik osariik.
  • Vaba riigilinn – Saksa-Rooma riigis oli vaba riigilinn (freie Reichsstadt) linn, kes vormiliselt vastutas ainult keisri ees – vastupidi enamikule linnadest keisririigis, mis kuulusid territooriumi juurde ja seega valitsesid neid keisririigi vürstid (Fürsten), nagu hertsogid või vürst-piiskopid. Vabalinnadel oli ka sõltumatu esindatus Saksa-Rooma riigi Riigipäeval.
  • Otse keisrile alluv (Reichsfreiheit või Reichsunmittelbarkeit) – otsealluvus oli privilegeeritud feodaalne ja poliitiline staatus, riikluse vorm, mille linn, usuline üksus või feodaalne väikevürstkond võis Saksa-Rooma riigis saavutada. Otsealluv linn, klooster või territoorium oli Saksa-Rooma keisri ja Riigipäeva otsese võimu all, ilma igasuguse vahepealse isandata. Eeliseks oli, et otsealluval piirkonnal oli õigus ise makse ja tolle koguda ning ise kohut pidada (Blutgericht, 'kõrgem' õigus, sealhulgas surmanuhtlus). De facto otsealluvus vastas poolsõltumatusele kaugeleulatuva autonoomiaga.
  • Riigireform – aastal 1495 tehti Riigipäeval Wormsis püüe anda lagunevale Saksa-Rooma riigile uus struktuur, mida tuntakse riigireformina (Reichsreform).
  • Mediatisatsioon – üldjoontes on see ühe monarhia annekteerimine teise monarhia poolt sellisel viisil, et annekteeritud riigi valitseja säilitab tiitli, ja mõnikord ka mingil määral võimu. Seega näiteks, kui suveräänne krahvkond annekteeritakse suuremasse vürstkonda, leiab selle valitsev krahv end vürsti alluvusest, kuid võib siiski jääda krahviks, tema tiitlit ei kärbita.
  • Vürst – keisririigi vürst on ükskõik milline valitsev vürst, kelle territoorium on Saksa-Rooma riigi liige (mitte ainult saksakeelsed maad, vaid ka paljud piiriäärsed ja laiemad naaberpiirkonnad), ja hääleõiguslik (või kollektiivses hääleühikus, nagu Grafenbank) Riigipäeval (Reichstag).
  • Riigiprelaat – vaimulik, kes on kirikuvürst (nagu vürst-piiskop) ex-officio feodaalse üksuse ilmaliku isandana piirkonnas, mida valitseb kloostriülem. Seega, kuna klooster võib olla nunnaklooster, on kloostrivürstkond üks vähestest juhtumitest, kus valitseja on naine. Paljudel juhtudel olid nad riigiprelaadid Saksamaal või selle lähedal, kohaga Riigipäeval.
  • Vürst-piiskop – piiskop, kes on territoriaalne kirikuvürst ühe või mitme ilmaliku vürstkonna üle, tavaliselt eelneva aadlitiitliga samaaegselt saadud vaimuliku ametiga. Kui koht on peapiiskopkond, on õige mõiste vürst-peapiiskop; tavapärase vaimuliku ekvivalent on vürst-abt.
  • Kuurvürst (Kurfürst) – Saksa-Rooma riigi kuurvürstid olid valimiskolleegiumi liikmed, kelle ülesandeks oli valida Saksa-Rooma keisreid.
  • Ilmalikustamine – ümberkujundusprotsess, kui ühiskond liigub aeglaselt kohalike usuasutustega samastumisest palju selgemalt eristunud suheteni. Antud kontekstis viidatakse sageli vürst-piiskopkondade üleminekule ilmalike valitsejate kontrolli alla.

Märkuste veerg[muuda | muuda lähteteksti]

Veerus "Märkused" on lühidalt esitatud

  • riikide territoriaalset kujunemist (omandi soetamine või kaotamine, valitsejate või dünastiate liit jne);
  • kuninglikke või aadlidünastiaid, sealhulgas nende erinevad harud, mis territooriumite üle valitsesid;
  • pärimisõiguste üleminekut (abielu, naisliinis pärimine, vallutamine, lakkamine, pantimine jne);
  • "riikluse" tunnuseid (müntimisõigus, turgude ja laatade pidamine, lepingute ja paktide sõlmimine, tsiviilametnike nimetamine jne); ja
  • riikide territooriumi ja rahvastiku suurust, kui see on võimalik.

Rühmitatud loendid[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnevad loendid tuleks kaasata tabelisse ülal.

Vaimulikud ordud[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa territooriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Vanade vürstiperekondade territooriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia territooriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Uute vürstiperekondade territooriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kaardid ja illustratsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Höckmann, Thomas (2006). "Historical maps – Germany at the end of the 18th century".
  • Westermann, Großer Atlass zu Weltgeschichte (saksa keeles; väga detailsed kaardid)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]