Roheline kärbseseen

Allikas: Vikipeedia
Roheline kärbseseen
Amanita phalloides 1.JPG
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kandseened Basidiomycota
Klass: Eoslavaseened Homobasidiomycetae
Alamklass: Hymenomycetes
Selts: Kärbseseenelaadsed Amanitales
Sugukond: Kärbseseenelised Amanitaceae
Perekond: Kärbseseen Amanita
Liik: Roheline kärbseseen
Ladinakeelne nimetus
Amanita phalloides
(Vaill. ja Fr.) Link

Roheline kärbseseen (Amanita phalloides) on kärbseseeneliste sugukonda kärbseseene perekonda kuuluv seen.

Levila ja kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta on lehtpuude mükoriisaseen. Puude suhtes ei ole ta väga valiv: ta kasvab koos kase, kastani, pähklipuu, sarapuu, pöögi ja valgepöögiga, samuti männi ja kuusega. Kuid rohelist kärbseseent on viidud ka mujale, kus ta moodustab mükoriisat kohalike liikidega: Californias tammeliigiga Quercus agrifolia, Tansaanias ja Alžeerias eukalüptidega ning Uus-Meremaal mürdiliste Leptospermumi ja Kunzeaga. See tähendab, et rohelisel kärbseseenel on potentsiaali saada invasiivseks liigiks. Teistesse maadesse on ta viidud ümberistutatud puude juurte ümber oleva mullaga.

Roheline kärbseseen on levinud Euroopas ja Loode-Aafrikas. Põhjas ulatub tema levila Skandinaavia lõunaranniku ja Eestini, idas Põhja-Iraani metsadeni.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roheline kärbseseen on hallikas-, kollakas- kuni pruunikasrohelise, keskel oliivpruuni, vanalt tihti üleni vaid kollakaspruuni kumera kiulise limase, tavaliselt ebemeteta kübaraga, mille läbimõõt on kuni 15 cm[1]. Eoslehekesed on jäävalt valged; seeneliha valge, muutumatu värviga. Jalg kuni 2 cm läbimõõduga, valkjal põhjal oliivkollastest soomustest kirju, selle alusel avar kotjas tupp ja ülaosas püsiv nahkjas rippuv, ülaküljel rihveljas rõngas[1].

Toksilisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roheline kärbseseen on inimesele surmavalt mürgine. Ta sisaldab rakumürke amatoksiine ja fallotoksiine. Amatoksiinide surmav annus on 0,1 mg kehakaalu kilogrammi kohta. 70 kg kaaluvale inimesele on surmav 7 mg amatoksiini, mis sisaldub 35 grammis värskes seenes. Täiskasvanud seen kaalub umbes 50 grammi. Esimesed mürgitusnähud ilmnevad 8–12 tundi pärast seene söömist. Surm saabub umbes 5 päeva pärast maksa ja neerude kahjustuse tõttu. Rohelised kärbseseened on nii mürgised, et neid ei tohi panna isegi samasse korvi söögiks mõeldud seentega, mis võivad ise seepeale samuti mürgiseks muutuda. Rohelise kärbseseene mürgisus ei vähene ka küpsetamise, kupatamise, külmutamise ega kuivatamise käigus.

Kuni 20. sajandi keskpaigani ei tuntud seenemürgistuse vastu sobivat ravi. Seetõttu suri rohelisi kärbseseeni söönud inimestest 60–70%. Tänapäeval on see vähenenud ning oli Euroopas 1970. aastatel 22,4%, sealjuures alla 10 aasta vanustest lastest 51,3% ja vanematest 16,5%. Tänapäeval on see veelgi madalam, umbes 10–15%. Kuid tüüpiline on, et ellujäänud inimesed vajavad maksasiirdamist.

Tuntud ohvrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1972 avaldas USA mükoloog Robert Gordon Watson raamatu "The death of Claudius, or the mushroom for murderers", milles analüüsib paljude tuntud inimeste surma, kes kuulu järgi olid surnud seenemürgitusse. Tõe väljaselgitamine on siin tavaliselt võimatu, sest surnuid hakati lahkama surma põhjuste väljaselgitamiseks suhteliselt hiljaaegu ning kirjalikud allikad surma asjaolude kohta on sageli lünklikud ja vastuolulised.

Üks seenemürgitusse surnuist olevat olnud paavst Clemens VII. Watson seda eriti ei usu, sest Clemens oli enne surma haige 5 kuud, mis ei klapi rohelise kärbseseene mürgistuse tundemärkidega.

Vene tsaari Aleksei Mihhailovitši naine ja Peeter I ema Natalja Narõškina suri pärast seda, kui oli söönud suurel hulgal marineeritud seeni. Kuid pole selge, kas need olid tõepoolest mürgiseened. Võib-olla olid need toiduseened, lihtsalt marinaad oli pahaks läinud.

Saksa-Rooma keiser Karl VI sai mürgituse pärast paneeritud seente söömist ja suri sellesse 10 päeva hiljem. Kõige tõenäolisem mürgitati ta rohelise kärbseseenega. Karli surm vallandas Austria pärilussõja ja see andis Voltaire'ile alust öelda, et see seeneroog muutis Euroopa saatust. Voltaire'il polnud siiski päris õigus: pärilussõda oleks puhkenud niikuinii, lihtsalt kui Karl oleks kauem elanud, oleks see juhtunud vastavalt hiljem.

Rooma keiser Claudius suri samuti pärast seente söömist. On teada, et Claudius hindas väga keiser-kärbseseenest tehtud roogi; need on söödavad. Antiikaegsed autorid Tacitus ja Suetonius on ühel meelel selles, et Claudius sõi söögiseeni, aga seeneroog oli eelnevalt mürgitatud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]