Punaselg-õgija

Allikas: Vikipeedia
Punaselg-õgija
Neuntoeter.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Õgijalased Laniidae
Perekond: Õgija Lanius
Liik: Punaselg-õgija
Ladinakeelne nimetus
Lanius collurio
(Linnaeus, 1758)

Punaselg-õgija (Lanius collurio) on õgijalaste sugukonda õgija perekonda kuuluv lind.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punaselg-õgija on levinud peaaegu kogu Euroopas ja Aasia lääneosas, talvitub Aafrikas, Indias ja Kagu-Aasias. Eestis on ta tavaline, ehkki väikesearvuline haudelind. [2] Tema arvukust hinnatakse 40 000 – 60 000 paarile [3].

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punaselg-õgija on suhteliselt väike õgija [2]. Linnu üldpikkus on 17 cm. Ta kaalub 25–35 grammi [2].

Isaslinnul on pruunikaspunane selg ja tiiva kattesuled ning üle silmade ulatuv must triip. Pea, kael ja nimmepiirkond on hallid, tiivad tumepruunid, saba must valgete servadega. Kurgualune, rind ja kõht on valged, külgedel ja puguala servadel on roosat värvi. Aasias elavad linnud on seljal ühtlasemalt pruunikad. [2]

Emaslinnu selg ja pea on mitmes toonis pruunikad. Alapool on valkjas ja enam-vähem selgete vöötidega. [2]

Punaselg-õgija laul on mitmekesine ja üsna vali ning sisaldab matkimishäälitsusi. [2]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punaselg-õgija elutseb avatud või pooleldi avatud maastikul põõsastihnikutega aladel, samuti aedades ja parkides. [2]

Ta toitub suurematest putukatest, näiteks kiilidest ja tirtsudest, samuti sellistest põllumajanduskahjuritest nagu kuldpõrnikas, maipõrnikas ja kaerasori, mistõttu punaselg-õgijat tuleb pidada kasulikuks linnuks. Kuid ta sööb ka pisinärilisi, karihiiri, nahkhiiri, konni ja linde. Lindudest langevad tema saagiks varblased, urvalinnud, vindid, tsiitsitajad, lõokesed, kiurud, västrikud, tihased ja paljud teised väikesed linnud. [2]

Linnul on saagi astla otsa pistmise tugev instinkt. Niimoodi kogub ta endale toiduvarusid. See on kogu õgijalaste sugukonnale iseloomulik toiduvarumisviis.

Ta saabub pesitsuspaikadesse küllaltki hilja: parasvöötmesse mais, aga näiteks Anadõri äärde alles juunis. Isased saabuvad emastest varem. Nii lõunamaale kui tagasi rändavad linnud üksinda, ainult harva täheldatakse väikesi rändesalku. [2]

Punaselg-õgija pesa
Lanius collurio

Ta pesitseb põõsasniitudel, kadastikes, võsades, metsaservades, parkides. Pesa ehitab emaslind, rajades selle põõsasse või puu otsa, eelistades okaspuid, harvem on pesa maapinnal rohu sees. See on kausjas, põimitud taimevartest ja -raagudest, seestpoolt vooderdatud taimejuurte, kõrreliste pähikute ja pööristega, sulgede ja karvadega. [2]

Mai keskpaigast kuni juulini munetakse munad. Täiskurnas on 4–7, harvem 3 või 8 muna. Need on roosakad, kollakad ja isegi kergelt rohekad, pruunide tähnidega. Tähnid paiknevad tömbi otsa pool tihedamini. Emaslind haub neid 14–15 päeva. Isaslind valvab pesa lähedal ja toob emasele toitu või torkab seda pesa lähedal astelde otsa. [2]

Pojad lahkuvad pesast 12–15 päeva vanuselt. Sageli ei oska nad selleks ajaks veel korralikult lennata. Vanemad toidavad poegi pärast seda veel ligi kuu aega. [2]

Punaselg-õgija Ar-Riyāḑis, aprill 1993

Kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis kuulub punaselg-õgija III kaitsekategoriasse.

Punaselg-õgija valiti koos hallõgijaga Eesti 2010. aasta linnuks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2008). "Lanius collurio." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2009.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 "Loomade elu" 6. kd., lk. 361-362
  3. 3,0 3,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]