Peeter I lapsepõlv ja noorpõlv

See artikkel räägib Peeter I elust enne tema Azovi sõjakäike (1695. aastani)

---

Peeter I sündis 9. juuni (30. mai) ööl (koidikul) 1672 Moskva Kremlis.

Tema vanemad olid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš ja selle teine abikaasa Natalja Narõškina. Peeter oli oma isa kaheteistkümnes või neljateistkümnes laps.

Peetri sünnipäev langes Dalmaatsia Iisaku (Konstantinoopoli Iisaku, vaga kannataja Isaakiose) mälestuspäevale. Seetõttu on sellele pühakule pühitsetud Iisaku katedraal Peterburis.

Peetri sündimise puhul peeti kolm päeva järjest tänupalvusi ja tulistati suurtükkidest. Tsaar Aleksei Mihhailovitš tegi kodakondsetele kingitusi, andis andeks võlgu riigile ning laskis vange vabaks või vähendas nende karistust.

Et kaks päeva pärast Peetri sündi algas Peetruse paast, siis lükati ristimine ja ristsed edasi. Peeter ristiti 9. juulil (29. juunil, Peetruse mälestuspäeval) 1672 Tšudovi kloostris (Чудов монастырь). Ristiisa oli Peeteri vanem poolvend Fjodor Aleksejevitš, tsaar Aleksei Mihhailovitši ja tema esimese abikaasa Maria Miloslavskaja poeg.

Järgmisel päeval kostitas tsaar Aleksei Mihhailovitš oma palees (Granovitaja palata) kaks korda Moskva ja teiste linnade esindajaid, kes tõid kingitusi. Suur präänik tsaari ees kujutas riigivappi. Kaks suhkrust kotkast kaalusid kumbki poolteist puuda, luik kaks puuda, part ja papagoi kumbki pool puuda. Suhkrust oli valmistatud linn, kreml suurtükkidega ning kindlust valvavate ratsa- ja jalaväelastega. Pidusöögi lõpus anti igale külalisele koju kaasa tema auastmele vastav vaagen mitmesuguste maiustustega.

Lapsel oli palju igasuguseid riideid. Kuuendal kuul, kui ta õppis kõndima, tehti talle ratastega käimistool. Mänguasjadeks olid mänguhobune, Oružeinaja palatas valmistatud lelud ja väikesed pillid, mida tuli tihti parandada, sest Peeter lõhkus neid, püüdes aru saada, kust hääl tuleb. Peetrile tehti kiik ja talvel jäämäed.

Kaheaastasel Peetril oli oma väike ilus tõld, mille ette oli rakendatud neli väikest hobust. Kõrval käis neli kääbust, üks kääbus sõitis taga tillukesel hobusel.

Lapsepõlve sõjamängud

Peeter armastas mängida sõda. Tema lemmikmänguasjadeks said lipud, kirved, vibud, püstolid, karabiinid, saablid ja trummid. Kolmeaastaselt hakkas ta polkovnikuna juhatama polku, mille moodustasid aadlike (teistel andmetel ka mitteaadlike) lapsed, kes olid tema eakaaslased. Selle polgu väljaõppe ja distsipliini eest oli määratud hoolitsema šotlane Paul Menesius (Павел Гаврилович Менезиус). See oli üks esimesi välismaalasi, keda Peeter tundis.

Fjodor Aleksejevitši valitsemise aeg

Kui tsaar Aleksei Mihhailovitš 1676 suri ning 1682 suri ka Peetri vanem poolvend tsaar Fjodor Aleksejevitš, sattus Peeter tsaar Aleksei esimese abikaasa sugulaste Miloslavskite pooldajate ning tema ema sugulaste Narõškinite pooldajate vahelise võimuvõitluse keskpunkti.

Pärast tsaar Aleksei surma Artamon Matvejev pagendati, Peetri ema Natalja Kirillovna vennad Narõškinid eemaldati riigiasjade juurest, Natalja Kirillovna ise jäi isolatsiooni.

Menesius saadeti Smolenskisse, kuid Peetri sõjamängud jätkusid. Hakati tegema tõelist sõjalist väljaõpet päris relvadega. Ehitati ja piirati väikesi kindlusi, kaevati kaitsekraave.

22. märtsil (12. märtsil) 1677 määrati Peetri õpetajaks djakk Nikita Moissejevitš Zotov. Peeter õppis kiiresti lugema ja kirjutama. Zotov tutvustas talle Venemaa ajalugu. Õpetamisel kasutati naljapiltidega raamatuid, mille järgi sai tundma õppida näiteks tuntud ehitisi, linnu, laevu, ajaloosündmusi ja astronoomilisi nähtusi. Peeter oli väga õpihimuline. Ta tahtis piltidel olevaid asju ise näha, samuti ise ehitada linnu ja laevu, juhtida vägesid, vallutada kindlusi ja sõita merd. Sel ajal viibis ta enamasti emaga Preobraženskoje külas.

Tsaariks saamine ja hovanštsina

Pärast tsaar Fjodori matuseid kuulutas Bojaaride Duuma patriarh Joakimi toetusel 10-aastase Peetri tsaariks, minnes möödas tema vanemast poolvennast 16-aastasest Ivanist, kes oli väga haiglane, poolpime ja nõrgamõistuslik. Võim läks Miloslavskite käest Narõškinite kätte. Nad tõid kohe Moskvasse tagasi Artamon Matvejevi.

Ent peagi algasid streletside rahutused (hovanštšina), mille provotseerisid Miloslavskid Peetri vanema poolõe Sofja Aleksejevna juhtimisel. Streletside elu oli märgatavalt halvenenud. Lasti liikvele kuulujutt, et Narõškinid on Ivani lämmatanud. 15. mail 1682 tungisid Kremlisse metsistunud ja joobnud märatsevad streletsid.

Värisev Natalja Kirillovna viis Punasele välistrepile streletside ette nii Peetri kui ka Ivanile. Mitu streletsi tuli üles ning püüdis kindlaks teha, kas Ivan on tõeline tsaaripoeg. Peeter jälgis kõike pärani silmadega, surudes end ema vastu. Ta nägi, kuidas võeti kinni ja tapeti odade otsas Artamon Matvejev, tsaari onu Afanassi Narõškin ja paljud tsarinna lähikondlased. Streletsid teotasid tapetuid ning vedasid neid mööda maad, karjudes täiest kõrist: "Andke teed, sõidab bojaar Artamon Sergejevitš Matvejev!." Järgmisel päeval viidi Natalja Kirillovna vend Ivan Kirillovitš Narõškin Punasele väljakule ja raiuti tükkideks. Peeter sai närvivapustuse. Sellest ajast hakkas tal nägu tõmblema, ta hakkas jalga järel vedama ja tal hakkasid peal käima närviatakid.

Miloslavskite nõudmisel kuulutati tsaarideks mõlemad vennad – Peeter ja Ivan, kusjuures Ivan kuulutati "vanemaks" tsaariks. Regendiks sai aga Sofja Aleksejevna, kes oli faktiliselt täie võimuga valitseja ning kõrvaldas Peetri ema Natalja Kirillovna täielikult riigi juhtimise juurest. Sofja Aleksejevna valitsemise ajal elas Peeter oma emaga Moskva-lähedastes külades Kolomenskojes ja Preobraženskojes. Hõõrumised Moskva ja Preobraženskoje "õukonna" vahel jätkusid.

Õpingud Franz Timmermani juures

Sofja valitsemise ajal jäi Peetri õpetamine katki. Õpetaja Zotov võeti temalt ära ja uut õpetajat ta ei saanud. Peeter veetis oma eakaaslastega aega ilma asjaliku tegevuseta. Seetõttu tekkisid tal hariduse puudujäägid ning ta omandas oma keskkonna jämedad kombed. Hiljem kahetses ta, et ei olnud õigel ajal haridust saanud.

Neljateistaastasena kuulis Peeter vürst Jakov Dolgorukilt, et tollel on instrument, millega saab kaugete asjade vahelisi kaugusi määrata. Noor tsaar tahtis instrumenti näha, kuid vürst vastas, et see on ära varastatud. Tsaar tegi Dolgorukile ülesandeks osta see instrument Prantsusmaalt, kuhu Dolgoruki saadikuna läks. Aastal 1688 tõi Dolgoruki Prantsusmaalt astrolaabi ja teisi instrumente. Tsaari lähikonnas ei teadnud keegi, mida need endast kujutavad. Lõpuks seletas talle asja ära hollandlane Frans Timmerman (Франц Тиммерман). Tsaar tegi Timmermani oma lähikondlaseks ning hakkas temalt õppima aritmeetikat, geomeetriat ja fortifikatsiooni. Kuueteistaastaselt arvutama õppides tegi ta kirjutamises veel palju vigu.

Välismaa paat

Mõne aja pärast käis Peeter Izmailovo külas Lnjanoi dvoril ladudes vaatamas vanu asju, mis olid kuulunud tsaar Mihhail Fjodorovitš onupojale Nikita Ivanovitš Romanovle, kes oli olnud väga teadmishimuline. Seal nägi ta välismaa laeva. Timmermanilt sai ta teada, et see on inglise purjepaat, mida kasutatakse laevade juures ning on võimeline sõitma ka vastutuult. Peeter otsis inimest, kes selle laeva käima paneks. Timmerman leidis hollandlase Christiaan Branti (Христиана Брант; Peeter kutsus teda Karšten Brantiks). Tegu oli laevapuusepaga, kes oli jäänud Moskvasse pärast seda, kui tsaar Aleksei Mihhailovitši poolt Astrahanis hollandlastel ehitada lastud laeva lõhkus Stenka Razin. Brant parandas paadi, tegi sellele masti ja purjed ning demonstreeris Peetrile seda paati Jauza jõel. Peeter püüdis ise koos Brantiga paati juhtida, kuid paati oli raske ümber pöörata ja ta kippus kaldasse takerduma, sest jõesäng oli liiga kitsas. Paat viidi Izmailovi külla Prosjanoi tiiki (Просяной пруд), kuid sealgi oli paadil kitsas. Lõpuks sai Peeter kuulda sobivast kohast, milleks oli Perejaslavli järv (Переяславльское озеро). Ta sõitis ema loal Troitse-Sergi kloostrisse palvetama ning vaatas Perejaslasvlis järve üle. Nüüd palus ta emalt luba uuesti Perejaslavli sõita, et hakata seal laevu ehitama. Ema andis loa, kuigi ta pidas laevasõitu eluohtlikuks. Peeter rajas koos Brantiga laevatehase järve suubuva Trubeži jõe suudmesse.

Sõjamängud

Peeter hakkas oma sõjamängukaaslasteks võtma igast seisusest vabatahtlikke. Nende seas oli palju tallipoisse. Aastal 1687 moodustati neist Preobraženskoje polk ja Semjonovskoje polk, mis sais nime kahe tsaarile kuuluva Moskva-lähedase küla Preobraženskoje ja Semjonovskoje järgi. Peeter ehitas Jauza jõele mängu-muldkindluse, millele ta andis nimeks Pressburg (Пресбург).

Abiellumine ja kirg laevade vastu

Kui Peeter sai 17-aastaseks, abiellus ta 6. veebruaril (27. jaanuaril) 1689 ema pealekäimisel noore ja ilusa Jevdokija Fjodorovna Lopuhhinaga. Neiu isa oli okolnitši, kelle nimi oli Larion (Ilarion) (Illarion Lopuhhin), kuid nagu kombeks oli, sai ta tütre abiellumise puhul tsaariga uue nime (Fjodor). Ema lootis, et abielludes kasvab noormees üle poisikeselikest sõjamängudest.

Peetril ei olnud abikaasa vastu mingeid tundeid. Niipea kui jõed jääst vabanesid, ratsutas ta Perejaslavli oma laevade juurde. Ema nõudis poja naasmist Moskvasse, tuues ettekäändeks tsaar Fjodor Aleksejevitši hingepalvuse. Peeter kuuletus, kuid kuu aja pärast läks tagasi Perejaslavli järve äärde. Ema, kes ei mõistnud poja innustust ning kartis regent Sofja Aleksejevna salaplaane, kutsus Peetri uuesti tagasi. Abikaasagi saatis Peetrile kirju, kus ta nimetas teda hellitusnimedega ning palus tagasi sõita või lubada temal Peetri juurde sõita. Peeter ignoreeris demonstratiivselt oma abikaasat, kuigi neil 1690 sündis poeg Aleksei Petrovitš.

Suvest 1689 jättis Peeter oma Perejaslavli laevaehituse sinnapaika, kuigi meister Christiaan Brant jätkas seal tööd ning ehitas valmis kaks väikest fregatti ja kolm jahtlaeva. Sel ajal ehitas tsaar muuhulgas väikesi aerulaevu Moskva jõel.

Suve lõpus 1691 läks ta tagasi Perejaslavli ning tegi Fjodor Jurjevitš Romodanovskile ülesandeks ehitada esimene Vene sõjalaev. Ta nimetas Romodanovski tulevase sõjalaevastiku admiraliks. Aastaks 1692 oli laev valmis ning see lasti vette kahe tsarinna ja õukonna juuresolekul.

Peeter jäi ületöötamise ja ülejoomise tõttu raskesti haigeks. Tema lähikondsed valmistusid Peetri surma korral kohe Venemaalt põgenema, teades, et Sofja Aleksejevna tuleks uuesti võimule ja maksaks neile kätte. Peeter sai siiski terveks ning jätkas endise innuga oma tegevust.

Et Perejaslavli järv jäi kitsaks, suundus Peeter suvel 1693 Arhangelskisse, et näha merd ning kaubalaevu, mis tollesse Venemaa ainsasse sadamalinna saabusid. Tsaar vaatas uudishimulikult laevu ja nende kaupu, esitades kõige kohta küsimusi. Ta hakkas kavandama Vene laevastikku ja kaubanduse laiendamist. Teda saatva Franz Lefort vahendusel tellis Peeter suure laeva, tehes selle varustamise ülesandeks Amsterdami linnapeale Vitzenile. Ka Arhangelskis hakati ehitama kahte laeva. Peeter tegi Valgel merel oma esimese meresõidu. Sügisel 1693 läks ta Moskvasse tagasi.

Sofja Aleksejevna eemaldamine võimult

Aastal 1689 hakkas Sofja Aleksejevna ette valmistama uut streletside ülestõusu, et kõrvaldada Peeter võimult ja kindlustada oma positsiooni ainuvalitsejana. Sügisel avastati vandenõu ja Peetril polnud enam aega laevadega tegelda. Ta põgenes Troitse-Sergi kloostrisse. Peetril ja tema pooldajatel õnnestus Sofja Aleksejevna regendistaatusest ilma jätta. Ta vangistati Novo-Devitši kloostrisse. Ivan V, kes oli sünnist saadik haige ja peaaegu pime, jäi nominaalselt Peetri kaasvalitsejaks kuni oma surmani 1696.

Kuigi Peeter sai tegevusvabaduse, huvitus ta vähe riigiasjadest. Kuni ema surmani jaanuaris 1694 oli Peeter temast üpris sõltuv. Peeter leinas ema, sest armastas teda väga. Kuigi Peetri käed olid nüüd täiesti vabad, valitsesid 1695. aastani riiki tema ema lähikondlased.

Sõjaväelised õppused koos Franz Lefortiga

Peetrile hakkas meeldima Genfist pärit Franz Lefort (Франц Яковлевич Лефорт), kes jutustas talle Euroopa elust. Lefort oli üks neist, kelle kindral Patrick Gordon oli Troitse-Sergi kloostris viibiva Peetri juurde kaasa toonud. Lefort soovitas tal võtta oma teenistusse rohkem venelasi. Leforti jutustuste mõjul hakkas Peetrile meeldima muuhulgas välismaa riietus, sealhulgas sõjaväemundrid, mida Lefort demonstreeris. Tsaar riietus välismaa mundrisse ja käis läbi kogu sõjaväelise teenistuskäigu alates madalatest auastmetest, omandades sõjapidamise võtteid. Kiiresti õppis ta tulirelvast laskma, pontoone ja miine paigaldama, kaevikuid kaevama jms. Peeter ülendas Leforti kindralmajoriks ning pidas temaga õppelahinguid. Kord kõrvetas käsigranaat tsaari näo ja haavas paljusid ohvitsere. 14. septembril (4. septembril) 1690 peetud lahingus oli palju haavatuid. Kindral Gordonil sai jalg viga ja nägu põletada ning ta lamas nädal aega voodis. Sügisel 1691 käskis Peeter ehitada Preobraženskoje küla lähedale muldkindlustuse Pressburgi (Пресбург). Üks osa vägedest pidi kindlustust kaitsma, teine osa vallutama. Selles lahingus oli veel rohkem haavatuid. Ivan Dolgoruki sai surma.

Peod

Lahingutele järgnesid kärarikkad peod. Lefort oskas hästi pidusid korraldada. Ta viis tsaari Nemetskaja slobodasse, kus pidutseti väga sundimatult, juues ohjeldamatult veini ja tantsides. Mõnikord pidutseti ilma magama heitmata kaks-kolm päeva. Pidudest võtsid osa ka naised. Peeter jõi mõõdutundetult, kuid oma organismi iseärasuse tõttu kainenes kiiresti ja hakkas innukalt tööle, kuid teistel võttis toibumine kaua aega. Koos välismaalastega pidutsesid ka venelased. Peod toimusid tavaliselt Leforti juures, mõnikord ka kindral Gordoni või tsaari soosikute Lev Narõškini, Boriss Golitsõni ja Pjotr Vassiljevitš Šeremetevi juures. Tsaar kohtles kõiki endaga võrdsetena. Mõnikord, eriti purjus olles, viis kellegi ebasobiv ütlus tsaari niisugusesse raevu, et kõik jäid vait ja värisesid hirmust. Ainult Lefort oska neil puhkudel tsaari rahustada. Peetri viha lahtus kiiresti ning ta muutus jälle lõbusaks. Peo ajal süüdati väljas värvilisi tulesid ja lasti rakette.

Jõuluajal ja võinädalal käis Peeter oma seltskonnaga suurnike ja rikaste kaupmeeste majades Kristust ülistamas. Igal pool ta jõi, lõbutses ning võttis vana vene kombe kohaselt kingitusi vastu.

Sel ajal asutas ta paroodilise kirikukogu, mida ta pidas elu aja. See oli "naljakaim, joobnuim ja meeletuim kirikukogu" (всешутнейший, всепьянейший и сумасброднейший собор). Sinna kuulusid tsaari lähikondsed. Peetri endine õpetaja Nikita Zotov määrati "kõigenarrimaks patriarhiks ehk vürstpaavstiks (всешутейший патриарх или князь-папа). Vürst Fjodor Romodanovski nimetati keisriks (кесарь). Teised õukondlased kandsid mitmesuguste linnade valitsejate tiitleid. Peeter ise oli esidiakon (протодиакон). Selle "kirikukogu" koosviibimisel anduti joomisele ja söömisele ning jämedalt küünilisele vestlusele.

Lefort tutvustas Peetrit Monside perekonnaga, kus oli kaks tütart. Peetrile hakkas meeldima üks nendest, kelle nimi oli Anna. See tark ja koketne sakslanna võlus Peetrit välise lihviga, millest vene naistel puudu jäi. Sellest ajast jäi oma naine Peetrile võõraks. Peeter hoidis end tagasi, kuni tema ema elas.