Otto Brunner

Allikas: Vikipeedia

Otto Brunner (21. aprill 1898 Mödling Viini lähedal – 12. juuni 1982 Hamburg) oli Austria ja Saksamaa ajaloolane, kes peamiselt tegeles hiliskeskaja ja varauusaja sotsiaalajalooga.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otto Brunner sündis piirkonnakohtuniku Heinrich Brunneri perekonnas, tema ema oli Flora (sünninimega Birringer). 19091914 õppis ta Iglau gümnaasiumis ning 19141916 Brno (saksa Brünni) esimeses saksa gümnaasiumis. 1915. aastal soovis ta vabatahtlikuna minna Esimesse maailmasõja rindele, ent see sai teoks alles pärast gümnaasiumi lõpetamist aasta hiljem. Järgnevalt võitles Brunner Austria-Ungari vägedes Itaalia rindel. 1918. aasta sügisel lahkus ta sõjaväest leitnandi auastmes.

1918. aasta detsembril astus Brunner Viini ülikooli, kus ta asus õppima ajalugu ja geograafiat. 1923. aastal sai ta doktorikraadi (Dr. Phil.), tema dissertatsiooni teemaks olid Austria ja Valahhia suhted 16831699 toimunud Türgi sõja ajal. Oma stuudiumi ajal oli Brunner omandanud teadmisi mitmes valdkonnas (näiteks kunstiajaloos, majandusajaloos ja õigusajaloos), seetõttu olid ka tema hilisemad teosed küllaltki interdistsiplinaarsed.

19231926 omandas Brunner Viini riigiarhiivis arhivaari kutse ning asus seejärel sealsamas arhivaarina tööle. 1927. aastal abiellus ta Stefanie Staudingeriga, abielupaaril oli kaks tütart.

1929. aastal valmis Brunneri habilitatsioonitöö Viini linna finantsidest linna algusest 16. sajandini, seejärel asus ta Viini ülikoolis tööle eradotsendina. 1931. aastal sai ta samas erakorraliseks professoriks ning 1940. aastal Austria Uurimise Instituudi juhiks. 1941. aastal nimetati ta kesk- ja uusaja korraliseks professoriks.

19421944 oli Brunner ka sõjateenistuses, täites küll vaid reservteenistuse ülesandeid. Seetõttu sai ta jätkata ka oma ajaloolasetööga. 1943. aastal astus varem Austria liitmist Saksamaaga (Anschlussi) toetanud Brunner Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei liikmeks. Seetõttu tuli tal 1945. aastal Viini ülikooli õppujõu kohast loobuda, seejärel tegutses ta edasi sõltumatu uurijana.

1954. aastal asus Brunner tööle Hamburgi ülikooli, kus temast sai Hermann Aubini järglane keskaja professori kohal. Sellesse ametisse jäi ta kuni emeriteerumiseni 1968. aastal, muuhulgas oli ta 19591960 ka ülikooli rektor. 19681979 oli Brunner üks ajakirja Vierteljahrshefte für Sozial- und Wirtschaftsgeschichte väljaandjaid.

Tegevus ajaloouurijana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Brunner oli eelkõige keskaegsete Austria allikate hea tundja ning ta huvitus eelkõige hiliskeskaja poliitilise korralduse ajaloost. Tema peateos "Land und Herrschaft", mis ilmus esimest korda 1939. aastal, uuribki hiliskeskaegse poliitilise korralduse põhimõtteid ja -mõisteid. Erilist tähelepanu pööras Brunner sealjuures vaenuse mõistele ja olemusele, ta pidas seda hädavajalikuks keskaja ühiskonna toimimismehhanismidest arusaamiseks. Samuti andis Brunner selles teoses ülevaate erinevatest valitsemis- ja võimuvahekordadest (saksa Herrschaft ehk härrus või võimkond, võim), eriti maaisanda või -omaniku ja talupoegkonna vahekordadest. Kõige olulisemana tõi Brunner raamatus välja aga selle, et keskaegne ühiskondlik ja poliitiline korraldus erines tunduvalt hilisemast, uusaegsest, mistõttu hilisemate poliitilise võimu mudelite kasutamine keskaja puhul jätab sellest äärmiselt moonutatud pildi. Tänu sellele teosele peetakse Brunnerit nii üheks kaasaegsele sotsiaalajaloole kui ka poliitilise ajaloo alldistsipliinile, põhikorra- või põhiseadusajaloole (Verfassungsgeschichte) alusepanijaks.

Teise maailmasõja järel saavutas Brunner tunnustuse 1949. aastal ilmunud teosega "Adeliges Landleben und europäischer Geist. Leben und Werk Wolf Helmhards von Hohberg 1612–1688", mis vaatles Euroopa aadelkonna ühiseid väärtusi varauusajal. 1956. aastal avaldas ta artiklitekogumiku "Neue Wege der Verfassungs- und Sozialgeschichte", kus ta arendas edasi mitmeid "Land und Herrschaftis" esitatud ideid. Samuti töötas ta mõnevõrra ümber ka viimatimainitud teost, selle kõige viimane tema poolt ümbertöttatud variant ilmus 1965. aastal.

Brunneril oli koos Reinhart Kosellecki ja Werner Conzega ka üks mõisteteajaloole alusepanijaid. 19721997 ilmus nende toimetatud sari "Geschichtliche Grundbegriffe", kus käsitleti Saksa ajaloos esile tulevaid põhimõisteid, nagu "vabadus", "riik", "suveräänsus", vaadeldi neid nende ajaloolises kontekstis ning jälgiti nende tähenduse muutumist.

Et Brunner toetas 1930. ja 1940. aastatel natsionaalsotsialistide poliitilisi seisukohti, on teda süüdistatud ka selles, et tema uurimistöödes leidub natsionaalsotsialismimeelset kallutatust. Samas on tema peateos "Land und Herrschaft" jäänud siiani kesk- ja varauusaja uurijate seas laialt kasutatavaks standardteoseks.

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Land und Herrschaft: Grundfragen der territorialen Verfassungsgeschichte Österreichs im Mittelalter. Esmatrükk 1939.
  • Adeliges Landleben und europäischer Geist. Leben und Werk Wolf Helmhards von Hohberg 1612-1688. 1949.
  • Abendländisches Geschichtsdenken. 1954.
  • Neue Wege der Sozialgeschichte. Vorträge und Aufsätze. 1956.
  • Geschichtliche Grundbegriffe: historisches Lexikon zur politisch-sozialen Sprache in Deutschland. Koos Reinhart Kosellecki ja Werner Conzega. 19721997.
  • Sozialgeschichte Europas im Mittelalter. 1978.