Mu‘ammar al-Qadhdhāfī

Allikas: Vikipeedia
Mu‘ammar al-Qadhdhāfī 2009. aastal

Mu‘ammar al-Qadhdhāfī (ka Muammar al-Gaddafi, Muammar al-Qaddafi, Moammar al-Kaddafi, Moamar al-Gaddafi; araabia keeles ‏معمر القذافي ‎; 7. või 19. juuni 194220. oktoober 2011 Surt [1] ) oli Liibüa tegelik valitseja alates 1969. aastast kuni 2011. aasta kodusõjani.

Võimuhaaramisest kuni 1979. aastani kandis ta Revolutsioonilise Juhtivnõukogu esimehe tiitlit, sestpeale lasi ta end aga nimetada "revolutsiooni vennalikuks juhiks ja teenäitajaks".

Veebruarist 2009 31. jaanuarini 2010 oli ta Aafrika Liidu esimees.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mu‘ammar al-Qadhdhāfī pärines beduiinide seast.[viide?]

Ta sündis 1942. aastal, õppis Şabḩā ja Mişrātah' lütseumis, Banghāzī Liibüa Ülikooli ajalooteaduskonnas ning sõjaväekolledžis, mille lõpetas 1965. aastal.

Nooruses imetles ta Araabia rahvuslasest Egiptuse riigijuhti Gamal Abdel Nasserit. Suessi kriisi ajal (1956) võttis ta osa Iisraeli vastastest meeleavaldustest.[2]

1964. aastal lõi Qadhdhāfī sõjakoolis põrandaaluse poliitilise organisatsiooni "Vabad Ohvitserid-Unionistid-Sotsialistid". Organisatsiooni eesmärgiks oli Liibüa vabastamine riiki kontrollinud Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide võimu alt.[viide?]

Riigijuht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Qadhdhāfī (vasakul) ja Egiptuse president Gamal Abdel Nasser 1969. aastal

Qadhdhāfī haaras võimu 1969. aasta 1. septembril, kukutades veretu sõjalise riigipöördega kuningas Idris I. Võimu haaramise järel ülendas seni kapteni aukraadi kandnud Qadhdhāfī end koloneliks. Ta kehtestas sotsialistliku riigikorra, kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi ning valitses esialgu peaministrina. Alates 1972. aastast kandis ta "revolutsiooni juhi" tiitlit.

Qadhdhāfī tühistas lepingud lääneriikidega ja ründas oma sõnavõttudes korduvalt Ameerika Ühendriike, kes seepeale 1972. aastal oma saadiku Liibüast tagasi kutsusid. 1979. aastal põletas rahvahulk USA saatkonna maha.[3] Uue saadiku lähetas USA Liibüasse alles 2010. aasta juulis.

Oma poliitlist filosoofiat, islami mõjudega alternatiivi nii sotsialismile kui kapitalismile püüdis Qadhdhāfī esitada 1975. aastal avaldatud "Rohelises Raamatus".[2] Raamat ilmus 1993. aastal ka eesti keeles.

1977. aastal kuulutas ta välja uue parteideta, väidetavalt otsedemokraatliku riigivalitsemise süsteemi, jamāhīriyyah' (جماهيرية‎, ligilähedases tõlkes 'masside riik'), kus võim pidi kuuluma kodanike komiteedele.

Qadhdhāfī Liibüast kujunes 1980. aastatel üks olulisemaid terroristide baasalasid. Qadhdhāfī toetas muuhulgas Iiri Vabariiklikku Armeed ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni. 1986. aastal pommitas USA Euroopas aset leidnud terrorirünnakute tõttu Tripolit ja Banghāzīt.[2]

Liibüa oli seotud 1988. aastal toimunud Lockerbie katastroofiga. Qadhdhāfī tunnistas osalust selles terrorirünnakus 1999. aastal. Terrorismi mahitamise tõttu kehtestati Liibüale rahvusvahelised majandussanktsioonid.

1996. aastal tapsid Liibüa julgeolekujõud Abu Salimi vanglas kaudsetel andmetel umbes 1200 vangi.[4]

2000. aastatel püüdis Qadhdhāfī saavutada paremaid suhteid Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikidega. Ta mõistis varakult hukka 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud ja jagas ameeriklastega luureinfot Al-Qā‘idah' kohta. 2003. aastal tunnistas Liibüa süüd Lockerbie katastroofis, maksis ohvrite sugulastele valurahana enam kui 2 miljardit dollarit ja andis terroriakti läbiviimises kahtlustatud Suurbritanniale välja. Mõni kuu hiljem loobus Qadhdhāfī juhitud Liibüa massihävitusrelvade arendamise katsetest. Ta saavutas mitmete sanktsioonide tühistamise ja leppimise Läänega.[2][3]

Qadhdhāfī asus propageerima pan-Aafrika konföderatsiooni Euroopa Liidu eeskujul. 2009. aastal nimetati ta Aafrika Liidu esimeheks.[3]

Sõjaväelise riigipöördega võimu võtnud Qadhdhāfī püüdis oma valitsusajal hoolitseda selle eest, et riigi sõjavägi ei oleks võimeline omakorda tema vastu mässu tõstma. Riigi viiekümnetuhandelisest armeest umbes poole moodustasid viletsa ettevalmistusega ajateenijad. Sõjaväeüksused moodustati sageli hõimukuuluvuse alusel. Qadhdhāfī hõim domineeris õhujõududes ja armee kõrgemate ohvitseride hulgas. Oma kindraleid umbusaldades lõi ta tavaväeosade kõrvale hästi treenitud paramilitaarjõud ja Qadhdhāfī perekonna liikmete otse alluvad regulaarväe üksused.[3]

Majandussanktsioonide tühistamise järel avanes Liibüa välismaistele ettevõtetele. Qadhdhāfī, tema pereliikmed ja lojalistid püüdsid nende ärist sageli lõigata isiklikku kasu. Rahvusvaheliste korporatsioonide abiga kosus jõudsalt nii riigikassa kui Qadhdhāfī isiklik varandus.[3]

Liibüa kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 2011. aasta Liibüa kodusõda

2011. aasta veebruaris puhkesid Liibüas naaberriikide eeskujul rahutused. Egiptuse ja Tuneesia võimude kukutamiseni viinud sündmustega võrreldes oli Qadhdhāfī vastus oluliselt vägivaldsem. Ülestõusnute poolele asusid varakult mitmed armeeüksused.[3]

Veebruari lõpuks oli Qadhdhāfī kontrolli riigi idaosa üle kaotanud.

Ajendatuna Liibüa valitsusvägede rünnakutest mässuliste ja tsiviilelanikkonna vastu kehtestas ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonid Qadhdhāfī režiimi võtmeisikute suhtes. Teine, 17. märtsil vastu võetud resolutsioon numbriga 1973 sanktsioneeris lennukeelutsooni Liibüa kohal ja muud meetmed tsiviilelanikkonna kaitsmiseks. 12. märtsil oli Julgeolekunõukogult lennukeelutsooni kehtestamist palunud Araabia Liiga. 19. märtsil asusid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide õhujõud tegevusse rünnates mitmel pool Qadhdhāfī õhutõrjet ja raskerelvastust. Hiljem liitusid koalitsiooniga teiste riikide, sealhulgas Katari õhuvägede lennukid.

27. juunil 2011 andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus välja Mu‘ammar al-Qadhdhāfī vahistamiskäsu. Teda süüdistati inimsusevastastes kuritegudes.[3]

22. augustil kaotasid Qadhdhāfī väed kontrolli Tripoli üle. 24. augustil teatas Rahvusliku Üleminekunõukogu juht Muşţafá ‘Abd al-Jalīl, et Banghāzī ärimehed on Qadhdhāfī tabajale välja pannud 2 miljoni dinaarise autasu. Nõukogu lubas amnestiat mistahes isikule Qadhdhāfī siseringist, kui see Qadhdhāfī tapab või vangistab. Avalduse kohaselt polnud Nõukogul vastu Qadhdhāfī lahkumisele välisriikidesse, mis nõus ta vastu võtma, juhul kui ta teatanuks võimust loobumisest.[5]

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Qadhdhāfī tapeti 2011. aasta 20. oktoobril tema kodulinna Surti lähistel.

Rühm Mişrātah'st pärit võitlejaid, kes soovisid kaasa lüüa Surti pärast peetavas lahingus, sattusid teel sinna NATO õhulöögi kätte jäänud konvoile ja avasid selle pihta tule. Nad leidsid haavata saanud Qadhdhāfī end drenaažitorus varjamas.[6]

Rahvusliku Üleminekunõukogu teatel hukkus Qadhdhāfī tema poolehoidjate ja Üleminekunõukogu toetajate vahelises tulevahetuses. ÜRO inimõiguste büroo palus surma asjaolusid põhjalikult uurida ja nimetas murettegevaks Qadhdhāfī tabamisest tehtud videoid, mis näitavat endist valitsejat algul elusa, kuigi haavatuna, mõni aeg hiljem aga surnuna keset üleminekuvalitsuse võitlejaid.[7]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gaddafil oli kaheksa last. Esimese naise Fatihaga oli tal üks poeg: Muhammad (sündinud 1970). Teise naise Safiaga oli Gaddafil kuus poega Saif al-Islam (1972), Al-Saadi (1973), Hannibal (1976), Moatessem (1977 – 20. oktoober 2011[6]), Saif al-Arab (198230. aprill 2011[3]) ja Khamis (1983 – 29. august 2011[8]) ning tütar Ayesha (1976).

Gaddafi poegadest poliitiliselt mõjukaimaks ning võimalikuks järglaseks peeti Saif al-Islami.

Teise abikaasa Safiaga abiellus Muammar Gaddafi 1971. aastal pärast seda, kui Safia teda pimesoolepõletiku ajal põetas.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Jakaya Kikwete
Aafrika Liidu esimees
20092010
Järgnev:
Bingu wa Mutharika