Kunstniku vastutus

"Kunstniku vastutus" ("The Responsibility of the Artist") on Jacques Maritaini filosoofiline raamat. See ilmus esmakordselt 1960. aastal inglise keeles New Yorgis, seejärel 1961. aastal sõprade poolt prantsuse keelde tõlgituna ("La responsabilité de l'artiste").

Eesti keelde on selle tõlkinud ja sellele järelsõna kirjutanud Mirjam Lepikult (toim Margus Ott; Avatud Eesti Raamat, Ilmamaa, Tartu 2012, 118 lk; ISBN 9789985774236; teose tutvustus kirjastuse kodulehel: sisukord, tõlkija järelsõna ja nimeloend; PDF-failina). Teos põhineb 1951. aastal Princetoni Ülikoolis peetud loengutel (Maritain oli seal professor).

Kokkuvõte

Ptk I: Kunst ja moraal

1

Kas inimene vastutab selle eest, mida ta kirjutab? Neil, kes 1910ndatel ja 1920ndatel rääkisid kunsti kasutusest, (Ernest Renan, André Gide) oli maksiim, et mõtelda saab ainult juhul, kui kirjutatul pole tagajärgi. Gide'i järgi pole kunstniku ülesanne kõhtu täita, vaid joovastada. Moraal on vaid raamatute mateeria, esteetikale alluv distsipliin.

Kunst ja moraal on loomult kaks autonoomset maailma, mis kumbki teisele vahetult ega seesmiselt ei allu, allumine saab olla ainult väline ja kaudne. Need vallad peavad aga olema sama inimsubstraadi sees. Kunstniku täieliku vastutamatuse nõue eirab seda anarhistlikult; totalitaristlikult eitab seda nõue, et kunstnik peab täielikult inimesi teenima, riigi kontrolli all olema.

2

Kunstist rääkides peame silma kunsti kunstniku sees, tema hinges ja loovas dünamismis, eraenergiat, elulist võimet, tegevuse alget, mida tuleb vaadelda temas endast, eraldades tema loomuse kõigest kõrvalisest, kuid mis on inimese sees ja mida inimene kasutab, et teha hea teos. Aristotelese [Nikomachose eetika VI 4] ja Aquino Thomase järgi on kunst (technē, ars) praktilise aru see voorus (aretē, virtus), mis puudutab nende esemete loomist, mis tuleb teha. Ent erinevalt mõõdukusest (sōphrosynē, prudentia), mis on samuti praktilise aru täius, peab kunst silmas teose, mitte inimese hüve. Häid asju tegeva käsitöölise või geomeetrilisi tõdesid tõestava geomeetri moraalsetel pahedel pole tähtsust. Kunst on lähedane spekulatiivse aru voorustel: ta annab inimese toimingutele õigsuse mitte inimese vabaduse kui niisuguse suhtes ja mitte inimese tahte olemapidava seisundi suhtes, vaid era-tegevusvõime olemapidava seisundi suhtes. Kunst ei taotle mitte inimese tahte või ihavõime, vaid valmistatava asja hüvet. Sellepärast ei eelda kunst soovimise õigsust. (Teoloogia summa Ia-IIae q. 57, 4) See on üks alusprintsiipidest, seda tuleb õigesti mõista ja rakendada, teised moraali alusprintsiibid peavad seda tasakaalustama. Seda tuleb täiendada ka nendinguga, et kunstnik ei ole kunst ega kunsti personifikatsioon, vaid inimene. Printsiip ise jääb kehtima. Kunstniku esmane vastutus on oma teose ees. Ilu ja poeesiat teeniv kunstnik teenib absoluuti, armastab absoluuti, on absoluudile orjastatud armastusega, mis nõuan kogu tema ihu ja hinge. Ta ei saa nõustuda jagamisega: loov või poeetiline intuitsioon on esimene käsk, millele peavad alluma tema ustavus, kuulekus ja tähelepanu. (Loov intuitsioon vajab töise mõistuse reegleid. Kui diskursiivse mõistuse ressursid ja temast sõltuvad teisesed reeglid saavad loova intuitsiooni tööriistadeks, siis nad moodustavad kunstile vajaliku kalkuleerivuse, kavaluse ja salakavaluse arsenali. Edgar Degas' sõnul ei nõua maal vähem riukaid, pettust ja pahelisust kui kuritegu.)

3

Nüüd räägime moraalist, mitte tegemise, vaid tegutsemise korrast, mis peab silmas inimelu hüve, mida tuleb saavutada vabaduse teostamise teel.

Hüve kogu oma mahus on transtsendentaal nagu oleminegi, ja neil on sama ulatus. Kõik olev on hea, kuivõrd ta on. Sest hüve kui soovitav on olemise täius. See on metafüüsiline, ontoloogiline, mitte moraalne hüve. Moraalne hüve puudutab just inimese tahte tegutsemist. See on see hüve, mille omamise teel saab inimene olla hea, olemuslikult ja jagamatult hea. Moraalne hüve toob kaasa korra, mis erineb füüsilisest ja metafüüsilisest korrast. Kui inimeste toimingud oleksid ainult põhjuslikult tingitud loodussündmused, siis oleks ainult looduse universum. Kuid inimese toimingud kuuluvad maailma vaba valiku tulemusena, need sõltuvad algatusest, mis ei sõltu selle maailma põhjuste ahelast; nende allikas on mina ise, kes on selle algatuse eest vastutav.

Milline kvaliteet määrab, et minu toiming on hüve? Hüve on olemise täius. Kuid asi saavutab oma olemise täiuse siis, kui ta on moodustatud vastavalt vormile, mida tema loomus nõuab. Et aga inimene on mõistusega olend, siis vorm, mida on tarvis, et tema toimingutel oleks olemise täius, on mõistuse vorm. Inimese toiming on hea, olemuslikult ja jagamatult hea ehk moraalselt hea, kui selle on moodustanud mõistus ehk see on saanud mõistusele vastava mõõdu. See, et inimese toiming võib olla hea või halb, moodustabki toimingu moraalse väärtuse. Sel pole midagi ühist esteetilise väärtuse ehk kunstiväärtusega. Voorus on vaimselt kaunis, ja kreeklased nimetasid moraalset hüve kalokagathia ('kaunis-ja-hea'). Kuid moraalselt hea toimingu sisemine ilu ehk õilsus ei puuduta teost, mis tuleb luua, vaid inimese vabaduse kasutamist. See toiming ei ole hea mitte kui vahend heaks eesmärgiks, ta on hea iseenesest, bonum honestum, hüve kui õigsus, toimingu headus armastusest hüve vastu. Kunstiväärtus puudutab teost, moraalne väärtus inimest. Inimese patud võivad olla kunstiteose aines, kunst võib anda neile esteetilise ilu, muidu poleks romaanikirjanikke. Moraalse kurjuse kogemus võib isegi aidata kunstivõimet kultiveerida, aktsidentaalselt, mitte kunsti paratamatul nõudel. Richard Wagneri meelelisus on muusikaga opereerimisel sedavõrd sublimeeritud, et "Tristan ja Isolde" ei ärata muid kujundeid peale armastuse puhta olemuse. Jääb oletada, et kui Wagnerit poleks nõidunud armastus Mathilde Wesendoncki vastu, siis meil vist "Tristanit" poleks. Maailmal poleks halvem, sest Bayreuth pole Taevane Jeruusalemm. Nii saab kunst kasu isegi patust. Ta toimib, nagu kohane jumalusele: ta mõtleb ainult oma aule. Kui kunstnik hukka mõistetakse, siis kunst vilistab sellele, kui ainult tuli, millega teda põletatakse, läheb kauni vitraaži põletamiseks. See ei tee kunstnikku ükskõikseks, sest ta pole maali liik ja pole ainult kunstnik. Ta on ka inimene, kõigepealt inimene, siis alles kunstnik.

[---]

Ptk IV: poeesia ja inimelu täiuslikkus

1

Siin ei ole jutt mitte kunstniku vastutusest teiste inimeste ees, vaid iseenda ees, kunsti ja moraalse elu vahekorrast poeedi sees, seesmisest seosest tema pingutuste vahel teose täiuslikkuse nimel ja tema pingutuste vahel inimelu täiuslikkuse nimel, kui need on olemas.

See, milleni kunst iseenesest viib, ja see, mis teeb kunsti selleks, mis ta on, kunsti formaalne ese, ei allu moraali formaalsele esemele. Tähele panna ei tule mitte ainult vormpõhjuslikkuse järku, omaette võetud olemuste vaatekohta, vaid ka materiaalse põhjuslikkuse järku, konkreetse subjekti vaatekohta, kus erineva kvaliteediga olemused kooseksisteerivad. Eetilised reaalsused on kunstnikule olemuslikult tähenduslikud, kuivõrd ta on inimene, kuid konkreetses elus ei ole nad talle tähtsad ainult niivõrd, kui ta on inimene, vaid ka (aktsidentaalselt) niivõrd, kui ta on kunstnik, ehk niivõrd, kui asi puudutab kunstivooruste kehastamist. Et kunst lähtub inimesest, siis kõlbelised reaalsused, mis puudutavad kunstnikku kui inimest, puudutavad ka teda kui kunstnikku. Moraalil on tegu kunsti voorusega materiaalses ehk dispositiivses põhjuslikkuses. Et see seos kuulub materiaalse põhjuslikkuse järku, jääb ta väliseks ja kaudseks ning allub juhustele; tal võib olla erinevaid ja näiliselt vastandlikke variante. See side jääb siiski reaalseks ja kõrvaldamatuks.

Kõrgemaidki moraalsed voorused ei saa täita kunstivooruste puudumist ega korvata kunstivooruse keskpärasust. Ent laiskus, argus, minnalaskmine, mis on iseenesest moraalsed pahed, on kõlbmatu pinnas kunstivõimete teostamiseks. Inimsubjekti moraalne kord mõjub omamoodi kaudselt tema kunstile. Francis Thompson ütleb, et Percy Bysshe Shelley saatuse eest ei ole vastutavad välised asjaolud, vaid tema enda loomus.