Koivaliina

Allikas: Vikipeedia
Koivaliina

läti Gaujiena
eesti Koivaliina
võru Koivaliin

Elanikke: 632 (2007)

Koordinaadid: 57° 31′ N, 26° 23′ E57.51666666666726.383333333333koordinaadid: 57° 31′ N, 26° 23′ E
Koivaliina
Koivaliina Läti kaardil

Koivaliina (eesti keeles ka: Koivalinn; läti keeles Gaujiena; kunagine nimi Atzele; saksakeelne nimi Adsel) on asula Lätis Hopa piirkonnas, Koivaliina valla keskus.

Piirkonna esmamainimine jääb juba 1111. aastasse.

Koivaliina mõisakompleks on üks suuremaid Lätis. Seal asus ka Atsele ordulinnus.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koivaliina 900. aastapäeva mälestuskivi

Koivaliina kirjalik esmamainimine (Очела) langeb 1111. aastasse, mille all Novgorodi kroonikas on juttu vürst Mstislavi sõjaretkest. Varajased riiklikud moodustised Põhja-Vidzemes olid Tālava ja Atzele-maa. Viimase lääneosas asus vana latgalite, liivlaste ja eestlaste asula, mille nimi oli samuti Atzele.

Aastal 1224 läks Atzele ristirüütlite kätte. Koiva veetee ja RiiaPihkva tee ristumiskohana oli see koht suure strateegilise tähtsusega, mistõttu Liivi ordu rajas 1238 sinna kivist Atsele ordulinnuse. Kui 1342 rajati linnus ka Alūksnesse, siis Koivaliina linnuse tähtsus vähenes.

Liivi sõjas ja Poola-Rootsi sõjas vallutati linnus mitu korda ja selle ümbrus käis käest kätte. Aastal 1625 läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf ümbruskonna marssal Axel Banerile, kuid läks 17. sajandi lõpus toimunud mõisate reduktsiooni käigus riigile. Põhjasõja käigus purustasid Vene suurtükid linnuse, mis on tollest ajast saadik varemetes.

Põhjasõja tulemusena sai piirkonnast Vene keisririigi osa. 1720. aastatel renditi mõis Johann von Wulfile, kuid 1745 kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna Koivalinna mõisa Holstteini õuemarssalile parun Bernhard Reinhold von Delwigile. Aastal 1780 päris mõisa marssali poeg Karl Gustav Delwig, kes 1784 müüs selle Heinrich von Rautenfeldile. Viimast on mäletatud talupoegade vastu julma mõisnikuna. Aastal 1818 ostis mõisa ära üks Vidzeme rikkamatest parunitest Adolf von Wulf. Talle kuulus üle 40 mõisa (Cesvaine, Aumeisteri, Alsviķi, Ādamsi, Aizkuja, Lode jt mõisad) ning peale selle rentis ta mitmeid mõisaid riigilt. Koivaliina jäi Wulfide suguvõsa kätte 100 aastaks. Selle ajaga ehitati üle 15 hoone ja kujundati park. Läti maareformi käigus võõrandati mõis selle viimaselt omanikult Waldemar von Wulfilt.

Mõisakompleks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Koivaliina mõis

Peahoone[muuda | redigeeri lähteteksti]

Atsele/Koivaliina mõisahäärber, mis asub II eeslinnuse lõunaküljel või selle vallikraavis. Klassitsistlikus stiilis mõisakompleksi peahoone on üks suursugusemaid Lätis.

Gaujiena mõisakompleks on üks suuremaid Lätis. Selle keskosa asub 18. sajandi lõpus lammutatud keskaegse kindluse eellinna territooriumil.

Mõisakompleksi dominant on peahoone (Gaujienas Jaunā pils 'Koivaliina Uus loss'). See on Alūksne rajooni suurim mõisahoone ning üks suuremaid Lätis. Selle klassitsistliku häärberi laskis 19. sajandi alguses ehitada parun Wulf. Hoone valmis 1850. aastal. 1850.–1960. aastatel ehitati loss ümber. Muuhulgas ehitati kuuest joonia sambast koosnev sammastik ning muudeti katuse kuju. Teisel pool, pargi vastas on terrass. Peasissekäigu treppi valvab kaks lamavat lõvi.

Interjööri kujundus pärineb nimetatud ümberehituste ajast. Selle aluseks on ampiiri ja neorokokoo motiivid. 1950.1960. aastatel hävisid paljud interjööri detailid, sealhulgas skulptuurkaunistused, laekaunistused ja dekoratiivsed lõvipead. Säilinud on marmorpilastrid, ehisseinad ja parkettpõrandad. Kunagisest hiilgusest annavad tunnistust ainult kaks ruumi – saal, kuhu kuulub ka söögituba, ja ühe ümara otsaga kõrvalruum, kus asus kabel. Kabel restaureeritakse endisele kujule.

Aastal 1922 läks loss haridusministeeriumi käsutusse. Hoone oli haletsusväärses seisukorras: 90 akent oli katki, 26 ust oli puudu, kaks ahju oli lõhutud. Samal aastal hakkas lossis tööle keskkool, mis küll ei kasutanud kõiki ruume. Kool kasutas ka mitmeid teisi mõisa hooneid. Praegu on lossis Koivaliina gümnaasium. Lossis on kooli- ja koduloomuuseum. Aastatel 19481952 õppis selles koolis luuletaja Ojārs Vācietis.

Teised hooned[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõisakompleksi vanim hoone on 1788 ehitatud mõisaait. Aastal 1838 ehitati mõisateenijate elu- ja majandushoone, mida hüütakse pritsimajaks, sest 1886 eraldas mõisnik maja lõunaotsa enda asutatud vabatahtlikule tuletõrjujate ühingule. Ansamblisse kuuluvad veel tallmeister-kutsari maja, mis on tallikompleksi keskosa (äärmised osad on hävinud), tõllakuur, aedniku maja (ehitati 18. sajandi 2. poolel, hiljem kasutati piirituselaona), jääkelder (19. sajandi algus), kasvuhooned massiivsete punastest tellistest otsaseintega (19. sajandi 2. pool), rehi (19. sajandi 2. pool), mis nüüd on ümber ehitatud töökodadeks, veinimaja (19. sajandi lõpp), millest on järel romantilised neogooti stiilis varemed, ja õllepruulija maja (praegu Jāzeps Vītolsi majamuuseum "Anniņas"), mis valmis 18271865. Ainult tallid on ehitatud neogooti stiilis, ülejäänud hoonete arhitektuuris domineerib klassitsism.

Mõisapark[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõisapark (pindala 12 ha) koosneb mitmest iseseisvast alast. Üks osa pargist hõlmab mõisa keskuse hooned ja peaaegu korrapärase paraadõue ning mäe ja linnusevaremed. Sealt avaneb vaade Koiva jõe orule. Pargi lõunaosa endise Koiva kalda nõlval on kujundatud maastikupargiks tiikide ning aiaarhitektuurielementidega.

Kabel-mausoleum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gaujienas asub üks Läti imposantsemaid klassitsistlikke mõisnike kabel-mausoleume. Aastal 1872 ehitatud kabelisse maeti ümber 1871 Saksamaal Wiesbadenis surnud Julius von Wulf. Kabel on ruudukujuline ning seda katab kuppel. Peasissekäigu juures on sammastik. Antiikne vormikeel rõhutab pühalikku rahu ning sümboliseerib lahkunu vägevust, üllust ja rikkust. Okupatsiooniajal viisid Alūksne sõdurid mausoleumi marmorsambad Alūksnesse.

Pumbamaja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pargis on ka 20. sajandi alguses ehitatud skulptuuridega kaunistatud pumbamaja veepaagi peal.

Ordulinnuse varemed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koivaliina ehk Atsele ordulinnuse varemed
Next.svg Pikemalt artiklis Atsele ordulinnus

Pargis on Koivaliina lossivaremed. Koiva kõrgele kaldale ehitati 12361238 ordulinnus, mis oli üks väiksematest kindlustatud lossidest Liivimaal ja üks vanematest Läti alal. Legendi järgi aeti lossimüüri ehitusele kokku kogu ümbruskonna rahvas, sealhulgas, naised, raugad ja lapsed, kui nad ainult jaksasid seitsme naela raskust kivi tõsta. Alguses ei tahtnud ehitus kuidagi edeneda, sest mis päeval ehitati, see öösel lammutati. Viimaks anti nõu, et tuleb elus inimene lossimüüri kinni müürida. Siis juhtus, et õde-venda Jānis ja Grietiņa tulid Dārta mõisast seda imetööd vaatama. Nad joodeti täis ja müüriti sisse. Kolm päeva oli kuulda laste kõlatut häält.

Linnuse siseõu

Liivi sõja ajal 1558 vallutasid linnuse venelased, kes hävitasid linnakese ja osa linnusest. Aastal 1560, kui linnus teist korda vallutati, hävitati see täielikult. Aastal 1600 linnus taastati. Nüüd vallutasid selle rootslased, 1602 õnnestus poolakatel see tagasi vallutada.

Linnus purustati lõplikult Põhjasõja ajal. Venelaste leer olnud teisel pool Koivat Cara (Cavara) mäel. Rootslased olevat näinud, et ei suuda linnust kaitsta, ja olevat saatnud keiser Peetri enda juurde saadiku kirjaga, et linnus alistub lahinguta. Saadik jõudnud millegipärast kohale alles siis, kui linnus oli juba suurtükkidega puruks lastud.

Pärast purustamist kasutati linnust ehitusmaterjali hankimise kohana, kuid 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses rajati selle ümbrusse park, kuhu romantilised varemed hästi sobisid.

Lossist olevat välja läinud kaks maa-alust käiku – üks Koiva alt läbi, teine Rāte pallu (Rātes sils). Lossimäe sisse olevat peidetud rahakirst, mida valvavat must koerake. Ka nõukogude ajal olevat parteijuhid peidetud varandust otsinud.

Kirik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koivalinna luteri kirik, mis ehitati 1892, lasti 1944 õhku. Praegu ehitatakse selle vundamendile M. Ģelžsi projekti järgi uut kirikut. Kirikumäelt (Baznīckalns) avaneb suurepärane vaade Koiva orule.

Mācītājmuiža (Koivaliina kirikumõis)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teel Zvārtavasse on Mācītājmuiža mõis (17. sajandi 2. pool ja 18. sajandi keskpaik). Selle peahoone Mācītājmāja on üks vanemaid puithooneid Gaujiena vallas: ta on ehitatud Kaķīškalnsi mäele 1761. aastal. Palkseinte külge on naelutatud lauad. Mācītājmājas on 10 tuba ja 2 kööki. Kõige suurem tuba on külalistesaal, kus pärast Koivaliina kiriku õhkulaskmist (1944) toimuvad jumalateenistused. Selles majas suri kirjanik Apsīšu Jēkabs.

Jāzeps Vītolsi maja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1922 kinkis Läti valitsus helilooja Jāzeps Vītolsile Gaujiena mõisapargis asuva endise õllepruulija maja (1890), tiigi, pool mõisaaeda ja väikese põllumaa (hiljem liideti omandiga Lauvasmute allikas). Helilooja ja tema abikaasa Annija Vītola panid majale nimeks "Anniņas". Nad käisid seal suvitamas ning sageli ka pühasid veetmas.

Meenutuseks reisist Tšehhi mägedesse ja helilooja 80. sünnipäevaks ehitati aeda palkmaja "Dārza māja" 'Aiamaja', mis meenutab tšehhi jahimeeste onne. Aiamaja valmis lõplikult 1943. Uues majas nad elada ei jõudnud, vaid ainult puhkasid seal vahetevahel jalutuskäikudel. Maja vundamendi edelanurka on müüritud 12 mäekristalli ja ürik, kus on öeldud, kes ja millal maja ehitas.

1944. aasta sügisel pidid Vītolsid Lätist lahkuma. 1961. aastal sisustati majja Jāzeps Vītolsi majamuuseum, milles eksponeeritakse tema töötuba. Aprillis 1988 oli seal tulekahju, milles enamik eksponaate sai kahjustada. Praegu on muuseum jälle avatud. Palju eksponaate on annetanud helilooja abikaasa õelapsed.

Lähedusse on püstitatud marmorrist, mis on toodud Jāzeps Vītolsi viimsest puhkepaigast Lübeckist.

Alates 1988. aastast peetakse Gaujienas iga aasta juulis Jāzeps Vītolsi laulupäeva, kuhu kogunevad koorid kogu Lätist.

Teised vaatamisväärsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koivalinna dolomiit

Gaujienas ja selle ümbruses on dolomiidipaljandeid, kaldaastanguid ning maa alla kaduv jõgi (läti keeles ūdensrijējs 'veeõgard') ning luuletaja Ojārs Vācietise lapsepõlvemaa.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]