Kivisisalik

Allikas: Vikipeedia
Kivisisalik
Lacerta agilis female 2013 G1.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Soomuselised Squamata
Sugukond: Sisaliklased Lacertidae
Perekond: Lacerta
Liik: Kivisisalik
Ladinakeelne nimetus
Lacerta agilis

Kivisisalik (Lacerta agilis) on sisaliklaste sugukonda kuuluv roomaja.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kivisisalik on levinud suuremas osas Euroopas. Teda pole leitud või on haruldane Kreekas, Itaalias, Lõuna- ja Lääne-Prantsusmaal, Türgi Euroopa-osas ja Pürenee poolsaarel. Muidu ulatub tema levila Lõuna-Inglismaalt Põhja-Mongoolia ja Taga-Baikalimaani. Teda võib leida Kesk- ja Sise-Aasiast. Levila lõunapiir kulgeb läbi Põhja-Balkani, Kirde-Türgi ja Loode-Iraani, põhjas ulatub levila kohati 60° põhjalaiuseni.[1]

Eestis leidub kivisisalikku peamiselt mandriosas üksikute asurkondadena. Liik on kantud Eesti punasesse raamatusse.[1]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kivisisaliku pikkus on saba arvestamata kuni 9 cm. Saba pikkus ületab kehapikkuse umbes 1,3–1,7 korda. Isendite värv on väga muutlik. Isase küljed on rohelised või kollakasrohelised. Esineb ka täiesti rohelisi isendeid. Emased on tavaliselt pruunid või hallid, harvem rohekad.

Kivisisalik on märgatavalt kohmakam kui rohesisalik ja triibuline sisalik, jookseb ta siiski üsna kiiresti ja kätega on teda üsna raske püüda. Liiati on kivisisalik väga ettevaatlik ja eemaldub harva oma pelgupaigast kaugemale kui 10–15 meetrit. Sageli päästab ta end puu otsa ronides, kusjuures seda teeb ta spiraalselt nagu orav. Kui ta on siiski kinni püütud, siis katsub ta ennast agaralt lahti rebida, ajab suu pärani ja proovib püüdja sõrme külge klammerduda.[1]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kivisisalikud söövad mardikaid, rohutirtse, röövikuid, usse ja teisi selgrootuid. Kui sisalik märkab saaki, siis tõmbub ta valvele, jälgib seda mõnda aega silmadega ja napsab siis kiire sööstuga saagi kinni. Suuri ritsikaid ja mardikaid raputab ta kaua suus, vahel laseb maha ja haarab siis jälle suhu. Sealjuures rebib ta saagil kõvad kitiinist osad (jalad ja tiivad) küljest ning lõpuks neelab allesjäänud saagi tervelt alla. Pärast söömist limpsib sisalik end hoolikalt puhtaks, tõuseb esijalgadele ja kõverdab aeglaselt keha eesosa, aidates sel moel toidul kiiremini kõhus liikuda.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Loomade elu", 5. kd., lk. 209–211