James Mill
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2020) |
| James Mill | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 6. aprill 1773 |
| Surmaaeg | 23. juuni 1836 (63-aastaselt) |
| Amet | kirjanik |
| Lapsed | John Stuart Mill |
James Mill (6. aprill 1773 – 23. juuni 1836) oli šoti ajaloolane, filosoof, psühholoog ning haridus- ja majandusteadlane.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
James Mill sündis Šotimaal Forfarshire'i krahvkonnas Logie-Perti kirikukihelkonnas asuvas Northwater Bridge'is kingsepp James Milne'i ja tema naise Isabel Fentoni esimese pojana. Sihikindel ema otsustas, et pere esikpojast Jamesist peab saama edukas mees. Seepärast vahetas ta nende šotipärase perekonnanime Milne inglispärasema Milli vastu. Ema pani poja kohalikku kirikukooli ning tema ainsaks kohustuseks sai õppimine. Ema eraldas Jamesi teistest lastest, samuti ei pidanud ta tegema tavapäraseid talutöid ega aitama isa kingsepatöökojas.[1]
Juba enne seitsmeaastaseks saamist oli selge, et Mill on andekas nii kõnekunstis, aritmeetikas, kirjalikus eneseväljenduses kui ka ladina ja kreeka keeles.[1]
Kümneaastaselt saadeti ta Montrose'i akadeemiasse, veel enne kooli lõppu otsustas Mill minna ema ja kohaliku kirikuõpetaja soovitusel teoloogiat õppima. Selle eesmärgi tõttu pälvis ta Sir John Stuarti abikaasa ja kohaliku heategevusorganisatsiooni juhi leedi Jane Stuarti tähelepanu. Leedi Jane Stuart otsustas toetada Milli õpinguid ning pakkuda talle tööd oma 14-aastase tütre Wilhelmina koduõpetajana. 1790. aastal kolis Mill koos Stuartite perekonnaga Edinburghi ning astus Edinburghi ülikooli.[1]
James Milli ja Wilhelmina Stuarti õpetaja-õpilase suhtest sai peagi armastus. Ajastule kohaselt ei olnud eri sotsiaalsetest klassidest pärit noorte suhtel tulevikku. Wilhelmina abiellus 1797. aastal sobivast seisusest mehega, kuid suri peagi sünnitusel. Oma viimasel hingetõmbel olevat ta hüüdnud Milli nime. Mill ei unustanud Wilhelminat kunagi ning pani oma esiktütrele tema nime.[2]
Pärast esimese teaduskraadi saamist 1794. aastal hakkas Mill kirikuõpetajaks õppima. Neli aastat kestnud õpingute jooksul elatas ta ennast aadelkonna noorte koduõpetajana töötades ja see tõi kaasa probleeme. Kõrgklassi seltskonnas liikudes langes ta pidevalt sotsiaalse staatuse kohta tehtavate solvangute ohvriks. Ajapikku hakkas ta pärilikku aristokraatiat sügavalt vihkama.[2]
1798. aastal lõpetas Mill ülikooli kirikuõpetaja diplomiga, kuid tema usk jumalasse oli hakanud hääbuma. Nähes, et Šotimaal pole tal erilist perspektiivi, läks ta 1802. aastal Londonisse ning süvenes kirjatöösse. Aastatel 1803–1806 oli ta ajakirja Literary Journal toimetaja. Aastatel 1806–1818 kirjutas ta sellistele ajakirjadele nagu The Anti-Jacobin Review, The British Review, Electric Review ja Edinburgh Review. Viimati nimetatus ilmus ka tema esimene tuntuks saanud artikkel "Money and Exchange". 1818. aastal ilmus James Milli "History of British India" (London, 1818–1819), mis koosnes kolmest osast ning mida ta oli kirjutanud kokku ligi 12 aastat. Teos sai suure menu osaliseks.[2]
1805. aastal abiellus Mill Harriet Burrow'ga. Aasta hiljem sündis nende esimene poeg John Stuart Mill, kellest sai tuntud filosoof.[2]
Koostöö Jeremy Benthamiga[muuda | muuda lähteteksti]
1808. aastal tutvus James Mill Jeremy Benthamiga, kellest sai tema sõber ja mõttekaaslane paljudeks aastateks. Bentham oli jõukas vaikse loomuga "varjatud" filosoof. Mill oli seevastu vaene, töökas ja praktiline inimene, samuti hea suhtleja, sõnameister ning propagandist. Kuigi nende taustad ja iseloomud olid väga erinevad, olid nende poliitilised vaated sarnased. Mõlemad pooldasid usulise tolerantsuse tekkimist ning õigussüsteemi reformi, samuti sõna- ja trükivabadust. Mõlemad kartsid, et Briti poliitilise süsteemi reformi ebaõnnestumine võib viia rahutuste tekkimise ja revolutsioonini.[2]
Bentham kui utilitarismi looja uskus, et inimese tegevust juhivad kaks (instinktiivset) eesmärki. Nendeks on õnnetunde maksimeerimine ning valu minimeerimine, seda nii üksikindiviidi kui ka ühiskonna tasandil. Poliitika ja õigussüsteemi eesmärk on tagada võimalikult suur õnnetunne võimalikult suurele hulgale inimestele. Mill nõustus Benthami teooriaga osaliselt, ta ei pooldanud puhast hedonismi, samuti paigutas ta õnnetunde hierarhias intellektuaalsed naudingud kõrgemale tasandile kui meelelised naudingud.[2]
Erinevatest seisukohtadest hoolimata aitas Mill Benthami plaane täiustada ja avalikkusele vastuvõetavamaks muuta. Näiteks andis Mill Benthami loodud aristokraatlikule, n-ö ülalt alla arendatavale reformiplaanile demokraatlikuma ja seeläbi ka populaarsema suuna. Milli järgi teab iga inimene ise kõige paremini, mis teda õnnelikuks teeb. See aga tähendab, et igaüks töötab võimalusel eelkõige enda huvides. Mill leidis, et valitsus peab ühiskonnaliikmete kohustusi reguleerima. Valitsus peab tagama, et väike osa ühiskonnaliikmetest ei saaks õnnelikuks üksnes teiste raske töö arvelt.[2]
Milli ja Benthami koostöö oli viljakas ning nii mõnedki nende ettepanekud lisati 1832. aastal vastu võetud seadusse "Reform Act 1832", millega muudeti senist Briti valimiskorraldust.[2]
Psühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]
Mill oli radikaalne individualist. Essee "Essay on Government" alguses leiab ta, et poliitikateadus põhineb inimloomuse tundmaõppimisel. Ta kirjutab: "Selleks et mõista, milles seisneb inimhulga õnn, peame mõistma, milles seisneb hulga liikmeks oleva üksikisiku õnn." (To understand what is included in the happiness of the greatest number, we must understand what is included in the happiness of the individuals of whom it is composed.)[3]
Põhjalikumalt tegeles Mill psühholoogia küsimustega 1829. aastal ilmunud teoses "Analysis of the Phenomena of the Human Mind", milles ta käsitles tänapäevalgi päevakohaseid psühholoogia ja vaimufilosoofia probleeme, näiteks aistinguid, mälu, keeleteooriaid ja uskumusi.
Psühholoogias on enim tähelepanu pälvinud tema assotsiatsioonikäsitlus. Ta jagas aistingutevahelised assotsiatsioonid kaheks: paralleelsed ning järgnevusele toetuvad. Esimesed esinevad ühel ja samal ajahetkel ilmnevate aistingute ning teised üksteisele ajas järgnevate vahel. Ideedevahelised assotsiatsioonid tulenevad nendest, mis eksisteerisid aistingute vahel. Mill sõnastas selle järgi Ideede Assotsiatsiooni Seaduse. Kui aistingute vahel eksisteerivad assotsiatsioonid paralleelselt (nt mälestus viiuli kujutisest ja selle helist), siis esinevad need nõnda ka ideede vahel. Kui aistingutevahelised assotsiatsioonid esinevad üksteisele järgnevalt, eksisteerivad need ka ideede vahel järgnevuses. Eelnev kutsub esile järgneva. Selle mudeli järgi võivad uued ideed esile tulla nii eelnevast ideest kui mõnest aistingust.
Mill kõrvutab oma lähenemist Hume'i assotsiatsioonide mudeliga. Kui viimase järgi liiguvad ideed vabalt, kasutades kolme printsiipi: (1) lähedus ruumis ja ajas, (2) põhjuslikkus ja (3) sarnasus, siis Milli järgi juhivad ideede kulgemist utilitaristlikust (motivatsiooni) käsitlusest tulenevad valu ja nauding. Valu paneb meid kontrastiprintsiibi alusel mõtlema selle vastandseisundile ehk naudingule, mis tekib valu lõppemisel. Nauding omakorda juhib meie mõtted sarnasusprintsiibi alusel uuele naudingule.[4]
Thomas H. Leahey on kirjeldanud Milli assotsiatsiooniteooria tulemust järgmiselt: "[Assotsiatsiooni reeglid], kombineerituna utilitaristliku hedonismiga, viisid täielikult mehaanilise vaimukirjelduse tekkimiseni, kus idee järgneb ideele automaatselt, jätmata ruumi tahtlikule kontrollile. Mill väitis, et tahteakt on illusioon. /.../ Vaim ei juhi tähelepanu, tähelepanu juhib mehaanilisel viisil kasuprintsiip (principle of utility)."[5]
Haridusteooria[muuda | muuda lähteteksti]
Mill oli väga huvitatud haridusteooriast. Valdav osa tema õpetusest on rohkemal või vähemal määral seotud haridustemaatikaga. Milli järgi on hariduse eesmärk kasvatada häid kodanikke, et vormida seeläbi ka ühiskonda. Hariduse alla paigutas ta nii koolitarkuse, teadmised poliitikast kui ka üldise harituse. Mill leidis, et inimese viib kriminaalsele teele halb või vähene haridus. Ta arvas, et kehva hariduse tõttu probleemseks kujunenud isiksused tuleks vanglakaristuse abil ümber vormida, nii et endistest kurjategijatest saaksid ohutud ja aktiivsed ühiskonnaliikmed.[2]
1828. aastal ilmus Milli haridusteemaline essee "Essay on Education". Samuti käsitles Mill haridustemaatikat oma esimeses teoses "History of British India", milles ta kirjeldab hindude kultuuri tahumatu, ignorantse ja ebausule vastuvõtlikuna. Selle põhjuseks pidas ta puudulikku haridust.[2]
Tõsidust, millega ta suhtus oma haridusteooriasse, illustreerib ilmekalt seegi, kuidas ta kasvatas oma esikpoega John Stuart Milli. Ta õpetas pojale juba tema varases lapsepõlves kreeka, ladina ja prantsuse keelt, samuti ajalugu, filosoofiat ja poliitilist majandusteooriat.[2]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- 1818 – The History of British India
- 1822 – Elements of Political Economy
- 1828 – Esseed teemadel:
- Government
- Jurisprudence
- Liberty of the Press
- Prisons and Prison Discipline
- Colonies
- Law of Nations
- Education
- 1829 – Analysis of the Phenomena of the Human Mind
- 1835 – Fragment on Mackintosh
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Terence Ball [1] Stanford Encyclopedia of Philosophy. 2010
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Terence Ball [2] Stanford Encyclopedia of Philosophy
- ↑ James Mill Essay on Government. Toim. ja sissejuhatus Currin V. Shields. A Liberal Arts Press Book. The Bobbs-Merrill company, inc. Indianapolis, New York 1995.
- ↑ James Mill [3] Analysis of the Phenomena of the Human Mind
- ↑ Thomas Hardy Leahey A History of Psychology: Main Currents in Psychological Though". Rourth edition. Prentice Hall, Upper Saddle River, New Jersey. 1997.