Jean-Philippe Rameau

Allikas: Vikipeedia
Jean-Philippe Rameau. Autor Joseph Aved (1728)

Jean-Philippe Rameau [žaanfil'ipp ram'oo; prantsuse hääldus: ʒɑ̃filip ʁaˈmo] (25. september 1683 Dijon12. september 1764) oli üks tähtsamaid barokiajastu prantsuse heliloojaid ja muusikateoreetikuid.

Rameau oli Jean-Baptiste Lully järel prantsuse ooperi tähtsaim esindaja. François Couperini kõrval oli ta oma aja juhtiv prantsuse klavessiinimuusika looja.

Rameau noorusajast on teada väga vähe. Alles 1720. aastatel, kui oli ilmunud tema teos "Harmooniatraktaat" (1722), sai ta tuntuks juhtiva muusikateoreetikuna. Oopereid hakkas ta kirjutama alles 50-aastaselt, kuigi just ooperiloomingul põhineb tema hilisem kuulsus. Rameau esimene ooper "Hippolyte ja Aricie" (1733) põhjustas rohkelt ärevust ja sattus uudse harmooniakasutuse tõttu Lully komponeerimisstiili austajate kriitikatule alla. Sellele vaatamata sai Rameau peagi üldtuntuks ja -tunnustatuks ning hiljem süüdistasid uudse itaalia ooperi pooldajad teda "traditsioonilise" ooperistiili viljelemises.

18. sajandi lõpuks oli Rameau muusika moest läinud ning alles 20. sajandil hakati tõsisemalt tegelema selle taaselustamisega. Tänapäeval hinnatakse Rameaud taas ning tema teoseid esitatakse ja lindistatakse järjest sagedamini.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rameau elu üksikasjad on ebaselged ning tema esimesest 40 eluaastast ei teata kuigi palju. Hiljem kolis ta Pariisi, kus elas kuni surmani. Rameau oli salatseva loomuga, isegi ta abikaasa ei teadnud tema varasest noorusest midagi. See seletab ka tema varasemat eluperioodi käsitlevate biograafiliste andmete nappust.

Varasem eluperiood (1683–1732)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jean-Philippe Rameau sündis 25. septembril 1683 ning ristiti samal päeval. Tema isa Jean töötas mitmes Dijoni ümbruskonna kirikus organistina ning ema Claudine Demartinécourt oli notari tütar. Neil oli kokku 11 last (viis tüdrukut ja kuus poissi), kellest Jean-Philippe oli seitsmes. Talle õpetati muusikat juba enne, kui ta õppis lugema ja kirjutama. Hariduse sai ta Godransi jesuiitide koolis, kuid ta ei olnud hea õpilane. Ta segas pidevalt tunde oma laulmisega ning hiljem on ta väitnud, et tema kirg ooperi vastu sai alguse juba 12aastasena. Kuigi algselt loodeti, et ta hakkab õigusteadust õppima, otsustas Rameau siiski muusikuks saada. Isa saatis ta Itaaliasse, kus ta elas lühikest aega Milanos. Pärast kodumaale naasmist töötas ta viiuldajana rändtruppides ja organistina provintsikatedraalides. Seejärel kolis ta esimest korda Pariisi. Seal avaldas ta kogumikus Pièces de clavecin ("Klavessiinipalad") (1709) oma esimesed teadaolevad heliteosed, milles oli tunda tema sõbra Louis Marchandi mõjutusi.

1709. aastal kolis Rameau tagasi Dijoni, et võtta üle isa töö peakiriku organistina. Leping oli sõlmitud kuueks aastaks, kuid Rameau lahkus enne tähtaja lõppu ning jätkas sarnast tööd Lyonis ja Clermontis. Sel perioodil kirjutas ta kirikus esitamiseks mõeldud motette ja vaimulikke kantaate. 1722. aastal pöördus ta paremat elu otsides tagasi Pariisi ning avaldas oma tähtsaima muusikateoreetilise töö Traité de l'harmonie ("Harmooniatraktaat"). Sellega saavutas ta peagi kuulsuse ning avaldas 1726. aastal trükis ka teise teose Nouveau système de musique théorique ("Uus muusikateooria süsteem"). 1724. ja 1729. (või 1730.) aastal kirjutas ta veel kaks klavessiinipalade kogumikku. Esimesed ettevaatlikud sammud kontsertmuusika kirjutamises tegi Rameau kirjanik Alexis Pironi tellimusel, kui viimane palus tal kirjutada laule oma populaarsetele komöödiatele. Sellele järgnes neli koostööprojekti, millest esimene oli L'endriague (1723). Ükski nendest teostest ei ole säilinud. 25. veebruaril 1726. aastal abiellus Rameau 19-aastase Marie-Louise Mangot'ga, kes pärines Lyoni muusikuteperekonnast ning oli hea laulja ja instrumentalist. Neil oli neli last, kaks poissi ja kaks tüdrukut, ja väidetavalt oli nende abielu õnnelik. Vaatamata muusikateoreetiku kuulsusele oli Rameaul raske Pariisis organistina tööd leida.

Hilisem elu (1733–1764)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alles 50-aastaselt otsustas Rameau end siduda ooperite loomisega, millega ta tegelikult enamiku oma kuulsusest hiljem saavutaski. Ta oli juba palunud Houdar de la Mottel 1727. aastal kirjutada libreto, kuid sellest koostööst ei tulnud midagi välja. Lõpuks soovis ta proovida kätt lüürilise ooperi loomises peale Montéclairi Jephté kuulmist 1732. aastal. Rameau "Hippolyte et Aricie" esietendus Académie Royale de Musiques 1733. aasta 1. oktoobril. See sai kohe tuntuks olulisima prantsuse ooperina, mis on loodud peale Lully surma, kuid publik jagunes kahte kaheldes, kas selline asi on hea või mitte. Mõned inimesed, näiteks helilooja André Campra, olid hämmastunud selle ooperi uudsusest ning originaalsusest. Teised leidsid, et Rameau leiutatud harmooniad on kokkusobimatud ja arvasid, et see teos on rünnak Prantsuse muusikatraditsiooni vastu. Lully ja Rameau pooldajad võitlesid ajakirjanduses selle küsimuse üle veel aastakümne lõpuni.

Rameaul oli hea suhe ning koostöö mõjuvõimsa rahastaja Alexandre de Riche La Poupelinièrega, kes oli tema patroon aastani 1753. La Pouplinièrei armuke ja hiljem naine Thérèse des Hayes, oli Rameau õpilane ja tema muusika suur imetleja. 1731. aastal sai Rameaust La Pouplinièrei väga heal tasemel isikliku orkestri dirigent. Sellel töökohal oli ta 22 aastat. Peale seda võttis tema töö üle Johann Stamitz ja hiljem Gossec. La Pouplinièrei suhtlusringkonnas viibimine võimaldas Rameaul kohtuda tolle aja juhtivate kultuurifiguuridega, sealhulgas Voltaireiga, kes hakkas varsti heliloojaga koostööd tegema. Nende esimene ühistöö, muusikaline tragöödia "Samson", keelati autoriteetide poolt. Vaimuliku sisuga ooper, mis oli kirjutatud Voltairei poolt, kes ise oli kurikuulus kirikukriitik, poleks olnud vastuvõetav.

Samal ajal kasutas Rameau oma uutmoodi muusikalist käekirja veidi kergema žanri, ooper-balleti, arendamiseks. Tema üliedukale lavateosele, "Les Indes galantes" (Galantsed indialased), järgnesid kaks muusikalist tragöödiat, Castor et Pollux (Mall:Kastor ja Polydeukes, 1737) ja Dardanus (1739). Lisaks valmis samal aastal ka ooper-ballet Les fêtes d'Hébé. Kõik need 1730ndate ooperid on Rameau tunnustatumate teoste hulgas. Ometi järgnes helilooja edukale perioodile kuus aastat vaikust, mille jooksul ta avaldas ainult "Dardanuse" uue versiooni (1744). Sellise vaheaja põhjus on teadmata, kuigi on võimalik, et Rameau läks tülli kohaliku muusikaakadeemia (Académie royale de la musique) juhtidega.

Aasta 1745 oli Rameau karjääri pöördepunkt. Ta sai mitmeid palveid õukonnalt, et kirjutada muusikat tähistamaks prantslaste võitu Fontenoy lahingus ja Dauphini abielu Hispaania Infanta Maria Teresa Rafaelaga. Rameau lõi oma tähtsaima koomilise ooperi, "Platée", ja kaks teost koostöös Voltaireiga: opéra-ballet "Le temple de la gloire" ja comédie-ballet "La princesse de Navarre". Need tõid Rameaule ametliku tuntuse, ta sai tiitli "Compositeur du Cabinet du Roi" ning ühes sellega olulise rahalise toetuse. Aastal 1745 sai alguse Rameau ja Jean-Jacques Rousseau vaenulikkus. Kuigi tänapäeval on Rousseau tuntud mõtlejana, oli tal ka ambitsioonikas plaan saada heliloojaks. Ta oli kirjutanud ooperi, "Les muses galantes", mis oli inspireeritud Rameau "Indes galantesest", kuid Rameau ei olnud säärasest muusikalisest lugupidamisavaldusest üldse meelitatud. Veel sama aasta lõpus, Voltaire ja Rameau, kes olid teiste teostega hõivatud, volitasid Rousseau muutmaks "La Princesse de Navarre" uueks ooperiks. Selles pidi sisalduma ka retsitatiiv "Les fêtes de Ramire". Rousseau väitis siis, et need koostööpartnerid olid temaga koostöös valminud sõnade ja muusika tunnustuse temalt röövinud, kuigi muusikateadlased ei ole kõnealusest teosest leidnud peaaegu ühtegi jälge Rousseau tööst. Sellele vaatamata kandis kibestunud Rousseau Rameau vastu kogu oma ülejäänud elu vimma.

Rousseau oli peamine osaleja ka teises suures Rameau tööd puudutavas tülis, Querelle des Bouffonsis, mis kestis 1752-1754. French tragédie en musique oli väidetavalt vananenum ja ebasobivam žanr kui Itaalia opera buffa (koomiline ooper). Rameaud süüdistati sel ajal liiga vanamoodsa stiili kasutamises ning tema muusika tundus liiga raske näiteks loomuliku ja lihtsa Pergolesi La serva padrona kõrval. 1750ndate keskel kritiseeris Rameau Rousseau panust muusikaartiklitesse Entsüklopeedias (Encyclopédie), mis viis tülini juhtivate filosoofide, d'Alembert ja Diderot'ga. Selle tulemusel sai Rameaust tegelane Diderot filosoofilis-satiirilises dialoogis, Le neveu de Rameau (Rameau vennapoeg).

1753. aastal sai La Pouplinière salaplaane sepitseva muusiku, Jeanne-Thérèse Goermansiga, armukeseks. Jeanne oli klavessiinimeistri Jacques Goermansi tütar. Tema võimalust ära kasutav abikaasa lükkas naise rikka rahastaja käte vahele. Jeanne lasi La Pouplinièreil palgata helilooja Johann Stamitzi, kes asendas Rameaud peale seda, kui too oli läinud tülli oma patrooniga. Igatahes selleks ajaks Rameau ei vajanud enam La Pouplinièrei rahalist toetust ega kaitset.

Rameau jätkas oma tegevust teoreetiku ja heliloojana kuni surmani. Ta elas koos oma naise ja kahe lapsega oma suures sviidis Rue des Bons-Enfants hotellis. Ta lahkus sealt iga päev, et teha üksinda jalutuskäik ümbruskonna aedades (Palais-Royal or the Tuileries) ning koguda mõtteid. Mõnikord kohtus ta noore kirjaniku Chabanoniga, kes pani kirja mõne Rameau kaine ning kindla märkuse: "Päev-päevalt omandan ma järjest rohkem head maitset, kuid ma pole enam geenius." ja "Kujutlusvõime on minu vanas peas otsa saanud, selles eas ei ole tark tegeleda kunstistiilidega, mis seisnevadki ainult kujutlemises."

Rameau komponeeris viljakalt 1740ndate lõpus ning varastel 50ndatel. Peale seda tema produktiivsus lõppes, ilmselt vana ea ning haiguste tõttu, kuigi ta oli siiski võimeline kirjutama koomilise ooperi, Les Paladins (1760). Sellele järgnes veel viimane muusikaline tragöödia, Les Boréades, kuid teadmata põhjustel seda ooperit ei lavastatud ja korralik lavastus tehti alles hilisel 20. sajandil. Rameau suri 12. septembril 1764. aastal peale palavikuhoo kannatamist. Ta maeti järgneval päeval St. Eustache kirikusse Pariisis.

Rameau iseloom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Rameau eluloolised detailid on ebaselged, siis tema perekonna- ning eraelu on veel eriti hägused. Rameau nii elegantne ja veetlev muusika on täielikus vastuolus tema avaliku imagoga. Tema iseloomu on kirjeldatud või isegi ebaausalt karikeeritud Diderot satiirilises novellis "Le Neveu de Rameau". Läbi kogu Rameau elu oli muusika ta valdav kirg. See hõivas kogu tema mõtlemise. Philippe Beaussant arvates oli ta monomaan. Piron selgitas, et "tema süda ja hing olid tema klavessiinis; kui ta oli selle kaane sulgenud, ei olnud kedagi kodus." Füüsiliselt oli Rameau pikk ja erandlikult peenike, mida on näha ka temast säilinud visanditel, kaasaarvatud kuulus portree Carmontelle poolt. Tal oli ka kõva hääl. Tema kõnet oli raske mõista, täpselt nagu ta käekirjagi, see ei olnud kunagi sorav. Inimesena oli ta salatsev, üksik, närviline, enda saavutuste üle uhke (rohkem teooria alal kui heliloojana), järsk oma vastastega ja kergesti ärrituv.