Lion Feuchtwanger

Allikas: Vikipeedia
Saksa DV-s välja antud mark Feuchtwangeri mälestuseks

Lion Feuchtwanger (7. juuli 1884 München21. detsember 1958 Los Angeles) oli juudi päritolu saksa kirjanik.

Feuchtwanger õppis kirjandust ja filosoofiat Müncheni ja Berliini ülikoolis. Ta alustas teatrikriitikuna ja asutas 1908 kultuuriajakirja "Der Spiegel". Ta töötas koos Berthold Brechtiga ja mõjutas tema varast loomingut.

Feuchtwanger sai Saksamaal tuntuks juba 1925, pärast oma romaani "Juut Süss" ilmumist. 1930 avaldas ta romaani "Edu", mis kirjeldas natsipartei tõusu ja langust (romaani ilmumise ajal tundus talle, et langus on juba käes). Uus fašistlik režiim hakkas teda kohe taga kiusama. 30. jaanuaril 1933, päeval, mil Adolf Hitler määrati Saksamaa kantsleriks, oli Feuchtwanger loengureisil Washingtonis. Järgmisel päeval helistas talle Saksamaa suursaadik USA-s Friedrich Wilhelm von Prittwitz und Gaffron, soovitades talle mitte enam Saksamaale tagasi pöörduda. Samal aastal rüüstasid valitsuse käsilased tema maja ja varastasid või hävitasid suure osa tema ulatuslikust raamatukogust. 10. mail 1933 põletasid natsid tema teoseid kõikjal Saksamaal. 25. augustil 1933 avaldas Saksamaa valitsuse ajaleht "Reichsanzeiger" esimese nimekirja isikutest, kellelt võetakse Saksamaa kodakondsus "ebalojaalsuse eest Saksa riigile ja rahvale" ning Feuchtwanger oli samuti selles nimekirjas. Kuna Feuchtwanger paljastas ja ennustas paljusid natside kuritegusid veel enne kui nad võimule tulid, pidas Hitler teda oma isiklikuks vaenlaseks ja natsid nimetasid teda riigivaenlaseks number üks.

Feuchtwanger asus elama Lõuna-Prantsusmaale. 1940 vallutas Saksamaa Prantsusmaa ja Feuchtwanger vahistati. Ta põgenes oma naise abiga vanglast ja neid abistasid mitu USA diplomaati, vaimulikku ja ajakirjanikku. Lõpuks suutis Feuchtwanger Hispaania ja Portugali kaudu USA-sse põgeneda. Seal sai ta poliitilise varjupaiga ja asus elama Lõuna-Californiasse, kuhu jäi elama kuni oma surmani.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Inetu hertsoginna" (1923)
  • "Juut Süss" (1925)
  • "Juudi sõda" (1932)
  • "Pojad" (1935)
  • "Saabub päev" (1942)
  • "Ootesaal"
  • "Edu"
  • "Vale-Nero" (1936)
  • "Vennad Lautensackid" (1943)
  • "Simone" (1944)
  • "Rebased viinamäel" (1948)
  • "Goya" (1951)
  • "Narritarkus" (1952)
  • "Toledo juuditar" (1955)
  • "Jefta ja tema tütar" (1957)

Näidend[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Lesk Capet"(1956)

Feuchtwangeri ajaloolistel romaanidel on filosoofiline ja poliitiline suunitlus.