Jaan Toomik

Allikas: Vikipeedia

Jaan Toomik (sündinud 2. oktoobril 1961 Tartus; elab ja töötab Tallinnas) on videokunstnik ja maalija ning auhinnatud filmitegija, keda kirjeldatakse tihti kui kõige laiemalt tuntumat Eesti kunstnikku rahvusvahelisel nüüdiskunsti areenil.[viide?]


Staatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 1980. aastate lõpust pälvis Toomik Eesti kunstimaailmas tähelepanu maalijana ja alates 1990. aastatest algusest installatsiooni- ja videokunstnikuna. Kriitikud räägivad temast tihti kui rahvusvaheliselt enim tuntud kaasaegsest Eesti kunstnikust[1], viidates eelkõige tema paljukiidetud videoteostele (nt "Isa ja poeg", 1998). Ta on osalenud mitmetel kaalukatel suurnäitustel nagu näiteks São Paulo biennaal (1994), "ARS ‘95" (1995), Manifesta 1 (1996), rahvusvaheline Veneetsia biennaal (1997; 2003), 4. Berliini nüüdiskunsti biennaal (2006) jne. Praegu esindab teda rahvusvaheliselt Temnikova ja Kasela galerii.

Biograafia ja kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Toomik sündis 2. oktoobril 1961 Tartus, toonases Eesti NSV-s. 9-aastasena kaotas isa, arstist ema kasvatada jäi lisaks ka ta vanem vend. Toomik on ennast kirjeldanud kui alates hilisest teismeeast ülimalt tundlikku noormeest, kes huvitus ainult filosoofiast ja kaunitest kunstidest.[2] Pärast Haapsalu 1. Keskkooli lõpetamist 1980. aastal[3] läbis ta aastatel 19811983 teenistuse Nõukogude armees, Volgogradis, Venemaal, valvates suuri pommiladusid ja laadides laskemoona Afganistani suunduvatele rongidele, ent tehes sõjaväes ka mitmeid portreesid oma kaaslastest. [4]

Varsti pärast armeeteenistust astus Toomik toonasesse Eesti Riiklikkusse Kunstiinstituuti Tallinnas, kus ta aastatel 1985 kuni 1991 õppis maalikunsti kateedris. Sellest perioodist on säilinud mõned varjamatult neoekspressionistliku pintslitööga suuremõõtmelised maalid (nt "Menstruatsioon", 1989; "Tantsija", 1990). Kunstniku sõnul oli ta sel ajal tugevalt mõjutatud Jorge Luis Borgese teostest, sest "identiteedi tunnetus oli Nõukogude ajal teine. /…/ Me kõik elasime kuskil muus maailmas. /…/ Aga Laulva revolutsiooni ajal hakkasid sa ennast identifitseerima selle maa ja rahvaga rohkem."[5] Hea sellekohane näide võiks olla Toomiku ajutine installatsioon "Voodi 75" (1993), mis oli Tallinna Kunstihoone ees väljas ühe kuu jooksul ja mis koosnes 75-st raudvoodist, mille kunstnik oli ostnud äsja taasiseseisvunud Eestis ikka veel kohal olnud Vene armeebaasidest. Maalikunsti kaudu oli Toomik järk-järgult leidnud tee performance'i-kunstini ja sealt edasi installatsiooni- ja kohaspetsiifilise kunstini, hüljates maali täielikult[6], kuigi ainult lühikeseks ajaks. Just tema huvi installatsioonide vastu märgib olulist siiret Toomiku professionaalses karjääris. Kunstiajaloolane, kunstnik ja kuraator Hanno Soans on isegi öelnud, et paraku "on suure osa Toomiku väliskuraatoritest fännide hulgas läbi seedimata tema varasem arengulugu, see, kuis neo-ekspressionistlik maalija konverteeris end moodsaks postkontseptualislikuks installatsiooni- ja videokunstnikuks."[7]

Tema rahvusvahelise karjääri algus oli mõnevõrra "sümptomaatiline" ühe Berliini müüri järgse põlvkonna kunstniku jaoks. Eesti taasiseseisvus 1991; Jaan Toomik on osalenud erinevatel rahvusvahelistel kunstisündmustel alates 1993. aastast. 1990. aastate alguses hakkas ta genereerima lihtsaid kontseptuaalseid aktsioone, mida ta tavaliselt salvestas videosse. Performance ja videoinstallatsioon "Teekond São Paulosse" (1994) valmistas ette pinnase Toomiku peatsele läbimurdele rahvusvahelisel kunstiareenil. Esmakordselt näidatuna 1994. aasta São Paulo Biennaalil Brasiilias, kujutas see endast omalaadset peegelkuupi, mis hõljus kolme jõe veepinnal Tartus, Prahas ja São Paulos – linnades, mis asuvad geograafiliselt kõik samal joonel. Sellele järgnes esmakordselt "ARS ’95-l" Kiasmas, Helsingis eksponeeritud "Tantsides koju" (1995), kus on näha harilikus igapäevariietuses kunstnikku tantsimas laeva ahtritekil mootoriheli hüpnootilise rütmi järgi (tuues kaudselt meelde parvlaeva Estonia katastroofi 28. septembril 1994). 1997. aastal esindas Toomik Eestit rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil ühe oma järjekordse kohaspetsiifilise installatsiooni, põhjade ja kaanteta kirstudest tehtud "vaatekoridoriga". Video "Treiler" (1997) puhul projitseeris ta San Antonios, Texase kõrbemaanteel filmitud heleda päikeselise videopildi sügispimeduses Tartust Tallinna suundunud treileri tagaotsale. 200 km pikk sõit "video-mobiili" järel võeti linti treileri järgi sõitnud autost. Muuhulgas on videodokumentatsioonil lühidalt näha Sirje Helmet (toonane Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse direktor) liikluspolitseile kunstiprojekti kohta selgitusi andmas.

1998. aastal valmis Toomiku edukaim videoteos "Isa ja poeg", mida esitletakse esmakordselt Tallinna Linnagaleriis. Selles lühidas videos (2 minutit 35 sekundit) on näha alasti kunstnikku uisutamas jäiselt külma Läänemere peal: ringeldes ümber vaataja ja saateks tema sel ajal kümneaastase poja laulud religioosne koraal, kaob ta video lõpuks valgesse silmapiiri, kust ta video alguses nähtavale ilmus. Antud teos kuulub mitmetesse kunstikogudesse (Eesti Kunstimuuseum; Nicole Trussardi fond; Erika Hoffmanni kogu, Berliin; Stedeljik muuseum, Amsterdam; Moderna muuseum, Stockholm; Ludwigi muuseum, Budapest), kõik autorikoopiad on müüdud. Enam kui aastakümme hiljem tsirkuleeris see teos endiselt prestiižsetel rahvusvaheliste kunstiüritustel (nt 4. Berliini kaasaegse kunsti biennaal, Berliin, 2006; "Ostalgia" New Museumis, New York, 2011) ja kunstnik saab jätkuvalt päringuid erinevatelt kunstikogujatelt ja institutsioonidelt ostuvõimaluste kohta.

Alates 1997. aastast on Toomikul olnud üle paarikümne isiknäituse eri institutsioonides üle maailma, mis on andnud alust rääkida temast kui ühest vähestest kaasaegsetest Eesti kunstnikest, kelle retseptsiooni puhul võib rääkida kahest erinevast vaatenurgast – kodusest ja rahvusvahelisest. Näiteks mõjub video "Nimeta (Mees)" (2001) teatud homaažina Viini aktsionismiga seotud teemadele, mis olid Toomiku jaoks olulised 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. [8] Videos näidatakse ülesküntud põllu peal tammuvat meest (amatöörnäitleja ja performance'i-kunstnik Alar Sudak, kunstnikunimega Elaan), kelle genitaalid on pika valge nööriga seotud maa sisse löödud toki külge ja kes mõjub seetõttu "kastreerituna". See on ka üks varasematest näidetest Toomiku loomingus, kui ta pöörab seni talle endale suunatud kaamera ringi ja asub eksperimenteerima dokumentaalse metoodikaga. "Peeter ja Mart" (2001) on dialoog kahe kunstniku vahel, diskreetne, ent aus usutlus kunstnikuga (Peeter Mudist), kes kannatab Parkisoni tõve käes. Jaan Paavle ja Risto Laiusega koostöös valminud "Nähtamatud pärlid" (2004), tegelikkuses pigem lühidokumentaalfilm kui video, räägib endistest meesvangidest, kes on vabatahtlikult moondanud enda genitaale. "Liina" (2003) ja "Jaanika" (2007) on samuti ilmekad näited Toomiku kunsti dokumentaalsest poolest, mis on teatud mõttes kontrastiks tema harjumuspärasele kunstnikukäekirjale selles meedias – universaalselt lakoonilistele, lühikestele videopiltidele ja helidele nagu näiteks teostes "Jaan" (2001) või "Juga" (2005).

Enamjaolt on Toomiku videoteostel siiski sügavalt isiklik taustsüsteem ja seletus. Näiteks on "Nimetu" (2002) puhul tegemist dokumentatsiooniga tema surnud vennale pühendatud performance'ist. Videos on näha 9 meetri kõrguselt vabalt alla kukkuvat kunstnikku, justkui oleks tegemist vettehüppega, ent vee asemel "neelab" kunstniku hoopiski maapind. "Tantsides isaga" (2003) on teostatud samalaadses isiklikus võtmes: kunstnik tantsib siin oma isa haual, kellega ta tema varase surma tõttu ei ole kunagi koos tantsinud. Paljuütlevalt on videos näha, et hauakivile on kirjutatud Jaan Toomik, kuna Toomik jagab oma isaga sama täisnime.

Üleüldse on Toomiku kunstis tihtilugu kordumas perekonna- või veresideme põhine tsükli motiiv. Pannes 2007. aastal ühe oma lühikese filmijupi nimeks "Isa ja poeg 2" viitab kunstnik (ilmselt mitte päris teatud eneseirooniata) enda "hitt-videole" "Isa ja poeg" 1998. aastast. Kaamera on jäädvustanud kunstniku autot juhtimas ja rooli taga justkui karjeid endast välja laskmas. Täpselt nagu 1998. aastal on ka selle teose heliribas kasutatud kunstniku poja häält, ainult et seekord on tegemist vastsündinud poisslapsega, kelle valju lapsenuttu on vastandatud tema keskealise isa äkiliste "vihapursetega".

Jaan Toomik elab jätkuvalt Tallinnas ja on 2000. aastatel töötanud Eesti Kunstiakadeemia Interdistsiplinaarsete kunstide professorina ja maalikateedri juhatajana. 2005. aastal pälvis ta Eesti Kunstnike Liidult Konrad Mäe medali, mida kunstnik saab pälvida vaid korra elus ja mis on küllaltki prestiižne kunstipreemia, seda eriti eesti maalijate seas. Et Toomikut teatakse rahvusvaheliselt peaasjalikult kui videokunstnikku, siis on tema maalidele osaks saanud entusiastlik vastuvõtt pigem Eestis kui välismaal. Nagu on öelnud kunstiajaloolane Eha Komissarov, need "tööd pakuvad hea näite tema videokunsti iseloomustavate kehamanipulatsioonide mõjust. Tegemist on kunstniku autoportreega, /…/ tervikpilt jätab vaatajale erakordselt tugeva mulje. Sündmust kirjeldatakse toimunud fakti vormis ja performance'i-põhiselt /…/, pilti mahub agressiivselt psühhoanalüütiline sürrealismi tõlgenduse tuletus ja käivitamislugu."[9]

Kunstist (kunsti-)filmini[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toomiku kunstnikustrateegias leidis aset järjekordne muutus seoses 2007. aastal Kumu kunstimuuseumis toimunud isiknäitusega. Nimelt sisaldas see väljapanek lisaks tema uuematele maalidele ja videoteostele ka tema esimest katsetust filmilavastajana, milleks oli 35 mm kaameraga filmitud lühifilm "Armulaud" (2007, 12 min). Toomiku varasemate videoinstallatsioonide atmosfääri ilmselgelt kandvas filmis, kus dialoog peaaegu et puudub, mängis peategelast kunstniku kauaaegne sõber ja (teatud mõttes) alter ego Alar Sudak. Lühifilm osutus edukaks: "Armulaud" sai žürii eripreemia 54. rahvusvahelisel Oberhauseni lühifilmide festivalil [10] ja 2011. aastal linastus see Pompidou keskuses ühes programmis koos Aleksander Sokurovi, Zbigniew Rybczyński ja Želimir Žilniki filmidega. 2010. aastal valmis Toomikul tema teine lühifilm "Oleg" (2010, 20 min, 35 mm), tumeda, süütundest kantud atmosfääriga psühholoogiline lugu, mis põhines nõukogude armeeteenistuse mälestustel 1980. aastatest. Toomik on ka avalikult väljendanud soovi lavastada täispikka mängufilmi, säilitades samaaegselt oma intensiivset suhet maalikunsti ja kõikvõimalike interdistsiplinaarsete kunstipraktikatega.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vt nt: “Estonica.org”: http://www.estonica.org/eng/lugu.html?menyy_id=874&kateg=41&alam=57&leht=9
  2. "Jaan Toomik" Koostanud Heie Treier. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum, 2007, ISBN 9789985975657, lk 43.
  3. http://www.hg.edu.ee/?Vilistlased
  4. "Jaan Toomik" Koostanud Heie Treier. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum, 2007, ISBN 9789985975657, lk 44.
  5. "Jaan Toomik" Koostanud Heie Treier. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum, 2007, ISBN 9789985975657, lk 45.
  6. Eha Komissarov, Jaan Toomik. – Eesti Kunstnikud 1. ISBN 9985604334. Toim. Johannes Saar. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 1998, lk 219.
  7. "Jaan Toomik" Koostanud Heie Treier. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum, 2007, ISBN 9789985975657, lk 11.
  8. Hanno Soans "Tagasi Toomiku juurde" kunst.ee, 3/2002, lk 12.
  9. Vt: http://digikogu.ekm.ee/ekm/search/oid-451/?sfrom=author&searchtype=simple&searchtext=toomik&offset=11
  10. Vt: http://www.kurzfilmtage.de/en/metanavigation/press/press-releases/festival-2008/award-winners-of-the-54th-festival.html

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jaan Toomik. Tallinn: Art Museum of Estonia, Kumu Art Museum, 2007
  • Files. MUSAC. Museo de Arte Contemporaneo de Castilla y Leon, 2004
  • La Biennale di Venezia. 50. Esposizione Internazionale d'Arte, 2003
  • Fresh Cream. Contemporary Art in Culture. 10 curators, 10 writers, 100 artists. Phaidon Press Limited, N.Y, USA, 2000
  • New Media in Late 20th Century Art (Video Installation Art). Thames and Hudson, London 1999
  • After the Wall. Art and Culture in post-Communist Europe. Moderna Museet, Stockholm, Sweden, 1999
  • Site Santa Fe. Truce: Echoes of Art in an Age of Endless Conclusions, The New York Times Company, 1997
  • La Biennale di Venezia. XLVII Esposizione Internazionale d'Arte, 1997
  • ARS 95. Private / Public. Nykytaiteen Museo, Valtion Taidemuseo, Helsinki, 1995
  • Manifesta 1. Catalogue of the first edition of a new European Biennial of contemporary art, Rotterdam, The Netherlands, 1996
  • Container ‘96. Art Across Oceans. Europaesk Kulturby, Kobenhavn, 1996
  • Lapin. Toomik. 22nd International Biennial of São Paulo, Soros Center for Contemporary Arts, Estonia, Tallinn, 1994