15. mai – 1. juuni 1992

Allikas: Vikipeedia

"15. mai – 1. juuni 1992" on Eesti kunstniku Jaan Toomiku installatsioon, mis koosneb klaaspurkidest kunstniku sellel ajavahemikul kogutud ekskremendiga. Teos või selle rekonstruktsioonid on olnud korduvalt väljas näitustel, tekitades laia poleemikat ajakirjanduses ning üldistatud kriitikat kaasaegse kunsti teemal tervikuna. Kriitik Berk Vaher on nimetanud seda "kogu nüüdiskunsti kurikuulsaks sümboliks"[1]. Installatsioon viitab ka Itaalia kunstniku Piero Manzoni 1961. aastal loodud teosesarjale "Kunstniku sitt".

Esmakordselt eksponeeriti installatsiooni 1992. aastal Tallinnas Pirita teel Eesti Näituste teises paviljonis näitusel "S & K 2 – Artmix", mida korraldasid Tiia Johannson ja Raivo Kelomees.[2][3] Tollase retseptsiooni kohta kirjutas Heie Treier: "Massimeedia skandaaliloogikat illustreerib kõige paremini Toomiku juhtum, millest on hea ülevaade antud "MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!" kataloogis. Reaalajas 1992. aastal ei olnud ekskrementidest jms koosnev töö skandaalne. Skandaaliks muutus installatsioon alles 1995. aastal nädalalehe Eesti Ekspress vahendusel. /---/ Eesti Ekspressi kaudu kleepus Toomikule ja laiemalt kogu tema kaasaegsele kunstile külge "sitapurgi"-metafoor, millega hakati tähistama kõike, mis näitustel arusaamatu ja häirivana näis."[4]

Kunstiteadlane Hanno Soans on kirjutanud: "Käsitledes omamoodi ajamasinana Toomiku projekti, mis eksponeerib kunstniku päevast nappi menüüd koos sama päeva ajalehtedele asetatud väljaheitepurkidega, jõuame me mõttes otseteed talongiaja lõppu. /---/ Kopli liinidel, ilma kanalisatsioonita ateljeekorteris (siit ka siis see purgindus) pesitsevale noorele kunstnikule sai sel hetkel iseloomulikuks varasemast mütopoeetilisest maalikeelest loobumine ja kontranihilistlikud žestid kultuuris. Äärmuslik trikk sitapurkidega oli selles kontekstis jõhker jalahoop brežnevistliku kunstikultuuri poolt mahitatud kahepalgelisele estetismile, mis saatis laialdaselt igatsetud, ent ometi petlikke sõnumeid elevandiluutorni peidetud pisikestest vabadusekübemetest, sellega justkui vastandudes ühiskonna halastamatule determinismile. /---/ Ometi oli projektis “15. mai 1992 – 1. juuni 1992” üks aspekt, mis osutub jätkusuutlikuks hilisema Toomiku videoformaadis looduspoeesias – temporaalne aspekt, millega Toomik seob inimese kehalisuse looduse suurte tsüklitega, olgu siis tegu päikese tõusu ja languse, toidu ja sita või elu ja surma ringkäiguga. Nii on see töö aluseks mitte üksnes nüüdiskunsti ümbritsevale folkloorile, vaid ka Toomiku enese hilisemale rahvusvahelist tunnustust leidnud loomingule."[5]

Muuhulgas oli "15. mai – 1. juuni 1992" eksponeeritud ka Tartu Kunstimuuseumis 2012. aastal festivali ART IST KUKU NU UT raames toimunud Eesti kaasaegse kunsti klassika näitusel "MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!", mis koondas 1990. aastate Eesti kunsti kõige skandaalsemaid kunstiteoseid. Näituselt varastas ja hiljem lõhkus ühe purkidest kujur Jass Kaselaan. Samal aastal omandas teose Tartu Kunstimuuseum.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/head-und-art-ist-kuku-nu-ut/
  2. «Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!»: karuteene moodsale kunstile Postimees, 13. september 2012
  3. Raivo Kelomees (2012). ""Kunstisegu" manifesteerimine Pirita teel 1992. aastal". Kunst.ee. Vaadatud 4. juunil 2019.
  4. Heie Treier Kuidas puhastada kunstiajalugu traumaatilistest metafooridest Kunst.ee, 4/2012
  5. Hanno Soans Kui sitt lendab ventikasse... Eesti Ekspress, 7. oktoober 2012

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]