Israel ben Eliezer

Allikas: Vikipeedia

Rabi Israel (Yisroel) ben Eliezer (umbes 170022. mai 1760 Międzyborz (praegu Medžibiž)) oli ortodoksse judaismi müstikust rabi, keda enamik judaiste tunneb Baal Shem Tov 'i või Besht'i nime all ja kes rajas hassidismi nime all tuntud vaimuliku liikumise.

Israel ben Eliezer

Need vähesed eluloolised andmed, mis meil tema kohta on, on legendide ja imedega sedavõrd läbi põimunud, et paljudel juhtudel on elulooliste faktideni raske jõuda. Ta öeldakse olevat sündinud Poola ja Valahhia piirilinnas Akuf'is, kuid sellise nimega kohta pole teada. Legendide järgi olid tema vanemad vaesed, ausameelsed ja vagad ning pärast poisi orvuks jäämist võttis kogukond ta enda kasvatada. Koolipoisina oli ta sageli kadunud ning ta leiti alati üksildasest metsast, kus ta ekstaatiliselt nautis looduse ilu.

Noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema heategijad jätsid lootusest, et poisist võiks kunagi rabi saada, ning tegid ta "aitajaks", kes viis lapsi kooli ja koolist koju ning aitas neil õppida lühikesi õnnistusi ja palveid. Nüüd tuli talle kasuks tundeline loomus, millest suuresti tulenes tema hilisem edu. Ta oskas lapsi enda poole võita ning jagada neile jõukohaseid selgitusi. Hiljem sai temast samas kogukonnas shammash (sünagoogiteener).

Kaheksateistkümneaastasena ta abiellus. Kui tema noor naine suri, siis ta lahkus kodukohast, oli pikka aega mitmel pool Galiitsias koolilaste aitajaks ning hakkas lõpuks Brodõ lähedal Flustis õpetajaks.

Et ta oli tuntud oma aususe poolest ja inimesetundjana, valiti ta vahekohtunikuks ja vahemeheks vastastikku kohut käivatele inimestele. Tema teeneid läks sageli tarvis, sest juutidel olid Poolas oma tsiviilkohtud. Selles ametis jättis ta rikkale ja õpetatud Ephraimile Kutõ'st nii sügava mulje, et viimane lubas oma tütre Anna talle naiseks. See mees suri, teatamata tütrele kihlusest. Kui tütar kuulis isa soovist, kuuletus ta kõhklematult.

Besht'i kosimine oli iseloomulik. Viletsates talupojariietes astus ta Brodõs tüdruku venna, Abraham Gerson Kutoweri, tunnustatud kabala- ja talmuditundja palge ette. Kutower tahtis talle almust anda, ent Besht võttis taskust kirja, mille kohaselt ta oli määratud peigmeheks. Kutower püüdis asjata oma õde Annat veenda, et ta sellise abieluga oma perekonda ei häbistaks, kuid Annale luges ainult isa soov.

Pärast abiellumist ei jäänud Israel ben Eliezer kauaks oma naisevenna juurde, kes teda häbenes, sest Israel teeskles rumalat. Paar asus elama Karpaatides Kutõ ja Kassowa vahel asuvasse külla. Neil ei olnud muud varandust kui Anna venna poolt kingitud hobune. Iga nädal tõi naine ümberkaudsetest küladest vankritäie lupja. See oli nende ainus elatusallikas. See-eest aga oli selles mägikülas imekaunis maastik, mida Israel sai vaadata, pidamata vahepeal linnas käima.

Vaimulikuks juhiks kasvamine ja väljakutsed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beshti olukord paranes, kui temast sai rituaalne lihunik Iaslowice lähedal Kshilowices. Varsti loobus ta sellest ametist, et pidada külakõrtsi, mille naisevend oli talle ostnud. Paljude aastate jooksul, mis ta oli elanud metsas, puutudes kokku talupoegadega, õppis Besht taimede abil ravitsema, saates korda imepäraseid tervenemisi. Tema esimene avalik ilmumine oligi "tavalise" Baal Shem Tov 'ina. Ta kirjutas amulette ja määras ravi. Tema auks tuleb öelda, et ta ei tegelnud oma ametivendade šarlatanlusega. Näiteks ravides melanhoolia all kannatajaid või hullumeelseid püüdis ta mõjutada nende vaimu.

Pärast mitmeid reise Baal Shem 'ina Podoolias ja Volõõnias otsustas Besht, kes pidas oma järgijaskonda piisavalt suureks ja oma autoriteeti kindlustatuks, (umbes 1740) oma õpetust levitama hakata. Ta valis oma tegutsemispaigaks väikese Międzyborzi linna (praegu Medžõbož). Ja inimesed, peamiselt alamkihtidest, tulid teda kuulama. Tema järgijaskond järk-järgult kasvas, ja koos sellega talmudistide vastumeelsus, et mitte öelda vaenulikkus. Siiski toetasid Beshti tema karjääri alguses kaks väljapaistvat talmudisti vennad Meir ja Isaac Dov Margaliot. Hiljem võitis ta enda poole Baeri Meseritzist, kelle suur autoriteet talmudistina tulenes peamiselt sellest, et ta tutvustas õpetatud ringkondadele Beshti õpetust (kuigi oluliselt muudetud kujul).

Vaidlused frankistidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talmudismi ja hassidismi kokkusobimatus oli kummalegi poolele algusest peale selge, kuid avalik lõhe nende vahel ei tekkinud kohe. Vaidlustes frankistidega (Jacob Franki pooldajatega) oli Besht talmudistide poolel ning oli isegi üks kolmest talmudistide delegaadist Lembergis 1759 peetud dispuudil. Kui frankistid lasid end ristida, olevat ta öelnud: "Senikaua kuni haige kehaliige on keha küljes, on lootust, et teda saab päästa; kuid kui ta on kord ära lõigatud, on ta kadunud, ja lootust ei ole." Frankistide liikumisega seotud erutus laostas tema tervise, ja ta suri varsti pärast paljude frankistide pöördumist kristlusse.

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Israel ben Eliezerist raamatuid maha ei jäänud. Kabalistlik kommentaar 107. psalmile "Sefer mi-Rabbi Yisrael Ba'al Shem-tob" (Žitomõr 1804), mis talle on omistatud, on vaevalt ehtne. Et tema õpetuseni jõuda, on tarvis pöörduda vanade hassiidide töödes leiduvate ütluste poole. Ent kuna hassidism jagunes kohe pärast oma rajaja surma harudeks, millest igaüks pretendeeris Beshti autoriteedile, on Beshtile omistatud ütluste ehtsuse üle otsustamisel tarvis äärmist ettevaatust.

Õpetuse elemendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beshti hassidismi nurgakivi on panenteistlik arusaam Jumalast. Ta väitis, et kogu universum, nii vaim kui ka mateeria, on Jumaluse ilming. See ilming ei ole Jumala emanatsioon nagu kabala järgi, sest Jumalast ei saa midagi lahutada: kõik asjad on Jumala vormid, milles Jumal end ilmutab. Kui inimene räägib, peab ta meeles pidama, et tema kõne on üks elu koostisosa ning elu ise on Jumala ilming. Isegi kuri on Jumalas olemas. Seda näilist vastuolu seletab see, et kurjus ei ole halb iseenesest, vaid üksnes inimese suhtes. Ei ole õige vaadata naise peale himuga, kuid on jumalik imetleda tema ilu. See on ebaõige ainult niivõrd, kui inimene ei vaatle ilu Jumala ilmumina, vaid mõistab seda vääriti ning mõtleb sellest iseenese suhtes. Patt ei ole siiski midagi positiivset, vaid on sama mis inimese tegude ja mõtete ebatäiuslikkus. Kes ei usu, et Jumal on kõikides asjades, vaid lahutab oma mõtetes Jumala neist asjadest, sellel ei ole Jumalast õiget arusaamist. Sama ekslik on mõelda loomisest ajas. Loomisel, see tähendab Jumala toimimisel, pole lõppu. Jumal on üha tegev looduse muutustes. Just neis muutustes Jumala pidev loovus seisnebki.

See panteism või panenteism (oleneb sellest, kuidas tõlgendada varaseid kirjutisi, mille järelmeid ta ei teadvustanud) oleks jaganud paljude teiste spekulatiivsete õpetuste saatust, mis rahvahulki ei mõjutanud, kui Besht ei oleks olnud rahvamees, kes oskas anda oma metafüüsilisele arusaamale Jumalast suure praktilise tähtsuse.

Tema printsiipide esimene järeldus oli märkimisväärne optimism. Et Jumal on kõikides asjades, siis peab kõikides asjades kätkema midagi head, milles Jumal kui kui headuse allikas End ilmutab. Sellepärast tuleb iga inimest pidada heaks, ning tema patte tuleb seletada, mitte hukka mõista. Ühe tema lemmikütluse kohaselt pole ükski inimene langenud nii madalale, et ta ei suuda Jumalani tõusta. Loomulikult püüdis ta siis esmajoones patuseid veenda, et Jumal on neile sama lähedal nagu õigetelegi ning et nende üleastumised on peamiselt nende rumaluse tagajärg.

Teine tähtis praktiline järeldus tema õpetusest oli see, et asketism ei ole Jumalale meelepärane. "Kes iganes väidab, et see elu on väärtusetu, see eksib: ta on palju väärt; tuleb ainult osata seda õigesti kasutada." Algusest peale võitles Besht selle maailmapõlgusega, mis Isaac Luria kabala mõjul oli juutide seas peaaegu dogmaks saanud. Ta pidas hoolitsust keha eest sama tähtsaks nagu koolitsust hinge eest. Ka mateeria on Jumala ilming ning seda ei tule pidada talle vaenulikuks või vastandlikuks.

Seoses tema võitlusega asketismi vastu on loomulik, et ta pidi võitlema ka ranguse ja võltsvagaduse vastu, mis rangelt talmudistlikust vaatekohast jätk-järgult oli välja kasvanud. Mitte et Besht oleks nõudnud lahtiütlemist mingitest religioossetest tseremooniatest või ühestki kombest. Tema märklauaks oli suur tähtsus, mida talmudistlik arusaam omistas Seaduse täitmisele, pööramata peaaegu mingit tähelepanu tunnetele ega inimese sisemisele kasvamisele. Kui tolleaegsed rabid pidasid Talmudi uurimist kõige tähtsamaks religioosseks tegevuseks, siis Besht asetas kogu rõhu palvele. Ta ütles kord: "Kõik, mis ma olen saavutanud, olen ma saavutanud mitte õppimise, vaid palve läbi." Ent palve ei ole Jumalalt mõne soovi täitmise palumine, vaid "ühtehoidmine", "osadus" (dvekut) — Jumalaga ühtsuse tunne, hingeseisund, milles inimene loobub oma eraldi eksistentsi teadvustamisest ning liitub Jumala igavese olemisega. See seisund kutsub esile omamoodi kirjeldamatu rõõmu, mis on tõelise Jumala-teenimise tarvilik koostisosa.

Vastasseis Luria kabalaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Besht, kelle lähtekoht oli sama mis Isaac Luria kabalal, jõudis vastupidise tulemuseni. Tema arusaam Jumalast oli panteistlik, kuigi Luria koolkond rõhutas rohkem emanatsiooni. Beshti võitlus asketismi oli suunatud rohkem selle koolkonna vastu, kust see pärines, kui puhta talmudismi vastu. Eriti asketismivastane oli tema õpetus rõõmust (simcha). Luria järgijad pidasid nuttu palve vältimatuks saatjaks, Besht aga pidas nutmist ja kurbust täiesti ebasoovitavaks. Patune, kes oma pattu kahetseb, ei tohiks patu üle kurvastada, vaid rõõmustama Taevase Hääle üle, Jumaliku Väe õle, mis toimib tema sees ning võimaldab tal ära tunda tõde, mööndes oma pattu. Rõõmu ülesanne palves vastab tulisele vaimustusele ja ekstaasile (hitlahavut 'süttimine') igasuguses Jumala-teenimises. Jumalakartus on vaid esimene aste teel tõelise teenimise poole, mis peab lähtuma Jumala-armastusest ja allutama end Temale. Oma vaimustuses ei mõtle inimene ei sellest ega teisest elust: ühtsusetunne Jumalaga on iseeneses vahend ja eesmärk. Ent vaimustus nõuab edenemist, mitte lihtsalt Seaduse käskude täitmist argielus, mis muutub suretavaks. Tõeline religioon nõuab üha kasvavat Jumala-tundmist.

Mõju hassidusmile[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hassidismi edasine areng ei ole mõistetav, kui ei võeta arvesse Beshti arvamust inimese õige suhtumise kohta universumisse. Nagu öeldud, seisneb tõeline Jumala-teenimine osaduses ja ühinemises Jumalaga. Tema enda sõnul: "inimese ideaal on olla ilmutus ise, tunnistada selgelt ennast Jumala ilminguks." Müstika ei ole mitte kabala, mida igaüks võib õppida, vaid see tõelise üksolemise tunne, mis tavaliselt on inimkonnale sama võõras, mõistetamatu ja arusaamatu nagu tuvile tantsimine. Ent inimesel, kes on selleks tundeks võimeline, on tõeline intuitsioon. Ja sellise inimese taju nimetataksegi prohvetluseks vastavalt tema taipamise astmele. Sellest järeldub kõigepealt, et ideaalne inimene võib teatud mõttes pretendeerida prohvetite autoriteedile.

Teine ja tähtsam järeldus sellest õpetusest on see, et Jumalaga üksolemise läbi on inimene ühenduslüliks Looja ja Loodu vahel. Teisendades kergelt Piibli salmi (Habakuki 2:4) ütles Besht: "Õige võib oma usuga elavaks teha." Beshti järgijad arendasid seda ideed edasi ning tuletasid sellest Jumala armu, õnnistuste ja elu allika, ning selle, et teda armastades on võimalik osa saada Jumala armust.

Kuigi Beshti ei saa hilisemate arusaamade eest vastutavaks teha, pole kahtlust, et tema enesekindlus oli pooldajate leidmisel tähtis tegur. Peale Jeesuse järgijate ja juudakristlaste ei ole ühtki teist judaismi sekti, kus rajaja oleks sama tähtis kui tema õpetus. Besht ise on ikka veel hassiidide jaoks tegelik kese; tema õpetused on peaaegu unustusse vajunud. Hassiididele oli Besht teooria kehastus ja kogu tema elu oli süsteemi ilmutus.

Iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Besht ei võidelnud rabiinliku judaismi praktikaga. See tundus talle süütu. Ta oli vastu selle praktika vaimule. Tema õpetus ei põhinenud spekulatsioonil, vaid sügaval religioossusel, ning ta pani rõhku religioossele vaimule, mitte religiooni vormidele. Kuigi ta pidas Seadust pühaks ja puutumatuks, leidis ta, et inimese kogu elu peab olema Jumala teenistuses ning see on Tema tõeline teenimine.

Et iga toiming elus on Jumala ilming ning seega tahes-tahtmata jumalik, siis inimese kohus on elada nii, et ka maisteks nimetatavad asjad saaksid õilsateks ja puhasteks, see tähendab jumalikeks. Besht püüdis seda ideaali realiseerida. Tema elu oli õpilastele parimaks eeskujuks. Ja tema suhted kõrtsmikega, rahvakihiga, kes peaaegu vastasid Jeesuse-aegsetele tölneritele (kellest mitmed tõusid kõrgemale tasemele), olid vaikivaks, kuid mõjukaks protestiks rabide praktika vastu, kes oma halastamatu range õigeolemise meelega ei teinud mingit tegemist moraalselt langenud inimestega. Hassiidid räägivad naisest, keda tema sugulased püüdsid tema häbiväärse elu tõttu tappa, kuid kelle keha ja hinge päästis Besht. See lugu võib olla legend, kuid ta iseloomustab Beshti tegevust nende ravimisel, kes on suurimas hädas. Palju tähtsam kui palve olid talle sõbralikud suhted patustega, olgugi et palve oli usuelus oluline tegur. Beshti kohta räägitakse palju isetuse ja üllameelse headuse näiteid. Ja kuigi need omadused iseloomustavad paljusid tolleaegseid rabisid, olid tema erijoonteks armuline otsustamine teiste üle, kartmatus koos vastumeelsusega tülide vastu ning piiritu elurõõm.

Beshti õpetamismeetodid erinesid oluliselt tema vastaste omadest ning aitasid tema edule palju kaasa. Ta ei olnud õpetlane: rabiinlikku kirjandust, eriti talmudit ja midrašeid, tundis ta keskmise õpetlase (lamdan'i) tasemel. Veel vähem oli tal kõneandi. Õpetatuse ja ilukõne puudulikkust korvas tal peen satiir ja leidlikkus mõistujuttude rääkimisel. Tal on palju vastaste pihta suunatud satiirilisi ütlusi. Eriti iseloomulikul kombel nimetas ta üht oma aja tüüpilist talmudisti "meheks, kellel suure Seaduse-uurimise tõttu pole aega Jumalast mõelda." Oma vaateid asketismile illustreeris Besht järgmise tähendamissõnaga:

"Kord püüdis varas ühte majja sisse murda, omanik aga hakkas kisendama ning peletas varga eemale. Pärast murdis seesama varas sisse ühte majja, mille omanik oli väga tugev mees, kes nägi sissemurdmist ja oli vagusi. Kui vargal oli isu peaaegu täis saanud, võttis mees ta kinni ja pani vangi, võttes temalt igasuguse võimaluse veel kurja teha."

Hinge jõudu ei taga mitte põgenemine maiste naudingute eest, vaid kirgede vaoshoidmine.

Beshti edu tulenes suuresti ka tema veendumusest, et Jumal on talle usaldanud erilise missiooni, mis seisneb õpetuse levitamises. Oma vaimustuses ja ekstaasis uskus ta, et tal on sageli taevased nägemused, mis ilmutavad talle tema missiooni. Iga intuitsioon oli tema meelest jumalik ilmutus, ja jumalikud sõnumid olid igapäevane asi.

Olles kabala mõjul harjunud kasutama müstilist keelt, rõhutas Nesht sageli, et tema õpetaja on Shiloh' Ahijah, prohvet, kes Jumala käsul tekitas lõhe Juuda ja Iisraeli vahele. Besht oli täiesti teadlik vastasseisust enda ja rabiinliku judaismi vahel. Ja just nagu Abija võitlus Juudaga lõppes kuldvasikate võiduga, nõnda lõppesid Beshti reformipüüdlused hilishassidismiga, mis oli palju hullem mandumine kui talmudistlik-rabiinlik judaism, mille vastu ta oli võidelnud.

On üsna loomulik, et ta on üks huvitavamaid kujusid uuemates juudi legendides. Kuna ta oli rahvamees, siis pole ime, et jutud ja pärimused teda austavad ja ülistavad. Paljudes juttudest tema kohta on kõige iseloomulikumad järgmised.

Legendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema vanemate kohta räägib legend, et tema isa Eliezer, kelle naine oli veel elus, võeti kinni ühes rünnakus (tatarlaste poolt?), viidi oma kodust Valahhiast ära ning müüdi ühele printsile orjaks. Tema tarkuse tõttu prints soosis teda ning andis ta kuningale ministriks. Ühe sõjakäigu ajal, kui muu nõu ei aidanud ja kõik olid julguse kaotanud, võeti kuulda Eliezeri nõu. Tulemuseks oli otsustava lahingu võitmine. Eliezerist sai kindral ja hiljem peaminister, ja kuningas andis talle asekuninga tütre naiseks. Ent unustamata oma kohust juudina ja Valahhia juuditari abikaasana, abiellus ta printsessiga üksnes nimeliselt. Kui printsess temalt kaua veidra käitumise pärast aru päris, tunnistas ta, et on juut. Printsess külvas ta üle rohkete kingitustega ja aitas riigist põgeneda. Tee peal ilmus talle prohvet Eelia, kes ütles: "Sinu vagaduse ja vankumatuse pärast saab sul olema poeg, kes valgustab kogu Iisraeli silmi; ja Iisrael saab tema nimeks, sest temas peab täituma salm (Jesaja 49:3): "Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle läbi ma ilmutan oma au." Ent Eliezer ja tema naine said lastetult vanaks ning neil polnud üldse enam lootust last saada.


Beshti vanemad surid varsti pärast tema sündimist; pärandades talle üksnes Eluezeri manitsuse surivoodil: "Usu alati, et Jumal on sinuga, ja ära karda midagi." Besht jäi sellele käsule alati truuks. Kord, kui ta saatis lapsi teek sünagoogi, nähti hunti, ja lapsed jäeti koju. Ent Besht ei kartnud. Kui teist korda hunti nähti, ründas Besht teda, nii et hunt põgenes. Legendi järgi oli see hunt Saatan. Tea oli olnud väga häiritud, kui ta nägi, et laste palved jõudsid Jumalani, kellel oli rohkem heameel laste lauludest, mis tulid puhtast südamest, kui leviitide hümnidest Templis. Sellepärast püüdiski Saatan teha lõppu Beshti tegevusele lastele palvete õpetamisel ja sünagoogi viimisel. Sellest ajast saadik olid edukad võitlused Saatana, deemonite ja kõiksuguste kurjade vaimudega Beshtile igapäevaseks asjaks.


"Baal Shem ei jätnud kunagi raha ööseks majja. Kui ta tuli reisilt koju, maksis ta ära kõik võlad, mis olid tema äraolekul kogunenud, ning jaotas ülejäänu puudusekannatajate vahel.

Kord tõi ta ühelt reisilt suure hulga raha, maksis võlad ja andis ülejäänu ära. Vahepeal aga oli naine rahast natuke võtnud, et ta saaks mõne päeva ilma krediidita osta. Õhtul tundis Baal Shem, et miski takistab tema palvet. Ta läks koju ja küsis: "Kes võttis rahast?" Naine tunnistas üles, et tema tegi seda. Baal Shem võttis raha temalt ära ning laskis selle samal õhtul vaeste vahel jaotada."


"Simhat Torah pühal, Seaduses rõõmustamise päeval, lõbutsesid Baal Shemi õpilased tema majas. Nad tantsisid ja jõid ning keldrist toodi üles veel ja veel veini. Mõne tunni pärast tuli Baal Shemi naine tuppa ja ütles: "Kui nad joomist ei lõpeta, siis ei ole meil enam veini sabatitseremooniateks, Kiddush 'iks ja Havdalah 'ks."

Baal Shem naeris ja vastas: "Sul on õigus. Eks sa siis mine ja ütle, et nad lõpetaksid."

Kui naine tegi suure toa ukse lahti, siis ta nägi, et õpilased tantsisid ringis ning ümber tantsuringi väänles sinise leegi ring. Siis ta võttis ise kummassegi kätte kannu ja läks keldrisse, viibates, et teenija astuks kõrvale. Varsti tuli ta tagasi ääreni täis kannudega."


"Kui rabi Elimelekh Liženskist kord ütles, et paastumine ei ole enam Jumala teenimine, siis temalt küsiti: "Kas mitte Baal Shem Tov ei paastunud väga sageli?"

"Kui Baal Shem Tov oli noor," vastas ta, "siis tal oli kombeks sabati lõpus kogu nädalaks üksindusse tõmbudes võtta kaasa kuus pätsi leiba ja kann vett. Reedel, kui ta oli valmis koju minema ning hakkas kotti maast tõstma, märkas ta, et see oli raske, tegi selle lahti ning leidis, et leivapätsid on ikka veel seal. Ta oli väga hämmastunud. Säärane paastumine on lubatud!"


"Baal Shem seisis kord palvetamise majas ja palvetas väga kaua. Kõik tema õpilased olid palvetamise lõpetanud, ent tema jätkas, pööramata nendele mingit tähelepanu. Nad ootasid teda tükk aega ja läksid siis koju. Mõne tunni pärast, kui nad olid täitnud oma mitmesugused kohustused, tulid nad palvetamise majja tagasi ja leidsid, et ta on ikka veel sügavas palves. Hiljem ta ütles neile: "Kui te ära läksite ja mind üksi jätsite, siis te panite mind lahusoleku piina tundma. Ma räägin teile mõistujutu:

Te teate, et on rändlinde, kes lendavad sügisel soojale maale. Ühel niisugusel maal nähtigi kord uhket kirjut lindu keset parve, mis rändas üle taeva. Inimsilm ei olnud eales näinud nii kaunist lindu. Ta laskus kõige kõrgema puu otsa ja tegi lehtedesse pesa. Kui kuningas sellest kuulda sai, siis ta käskis linnu koos pesaga alla tuua. Hulk inimesi pidi moodustama redeli puu ladvani. Seisti üksteise õlgadel, kuni ulatas pesa võtma. Selle elava redeli ehitamiseks läks palju aega. Need, kes olid maale kõige lähemal, kaotasid kannatuse, raputasid end vabaks, ja kõik kukkus kokku."

"Kui rabi Jacob Joseph oli veel rabi Šarõgrodis ja hassidismi vihane vastane, tuli ühel suvehommikul, karja välja viimise tunnil, tema linna mees, keda keegi ei tundnud, ja peatus oma veovankriga turuplatsil. Ta hõikas esimest meest, kes oma veovankriga mööda läks, ning hakkas talle jutustama lugu, mis kuulajat nõnda köitis, et too ei saanud lahkuda. Teine mees kuulis mööda minnes paar sõna; ta tahtis edasi minna, kuid ei saanud, nõnda seisis ta ja kuulas. Varsti kogunes jutuvestja ümber terve rühm inimesi ja nende arv kasvas ikka veel. Nende hulgas seisis ka palvemaja teener, kes oli minemas uksi lahti tegema, sest suvel palvetas rabi seal alati kell 8 ning uksed tuli lahti teha ammu enne seda, kella 7 paiku. Kell 8 jõudiski rabi palvemajja ning leidis, et see on lukus. On teada, et ta oli väga nõudlik ja ägestus kergesti; ka nüüd hakkas ta vihaselt teenrit otsima. Ent seal ta oligi, otse tema ees, sest Baal Shem – tema oligi see jutuvestja – oli talle minekuks märku andnud, ning ta oli jooksnud palvemaja avama. Rabi karjus tema peale ning küsis, miks ta oma kohustust ei täitnud ning miks mehed, kes tavaliselt sel ajal seal olid, polnud tulnud. Teener vastas, et nagu tedagi, haaras neid, kes olid teel palvemajja, vastupandamatult kaasa suurepärane lugu. Vihane rabi pidi hommikupalve üksinda lausuma. Ent siis käskis ta teenril minna turuplatsile ja võõra kohale tuua. "Ma peksan ta läbi!", karjus ta.

Vahepeal oli Baal Shem oma loo lõpetanud ning kõrtsi läinud. Sealt palvemaja teener ta leidiski ning andis sõnumi edasi. Baal Shem tuli kohe temaga kaasa, suitsetades oma piipu, ja tuli niiviisi rabi ette. "Mida sa enda meelest teed!" lõugas rabi. "Ei lase inimestel palvetada!"

"Rabi," ütles Baal Shem rahulikult, "sulle ei sobi vihastada. Las ma parem räägin ühe loo."

"Mida sa enda meelest teed!" tahtis mees korrata, ent vaatas teda siis esimest korda lähemalt. Ta pööras küll kohe pilgu ära, kuid sõnad, mida ta oli ütlemas, jäid tal kurku kinni. Baal Shem oli looga pihta hakanud, ja rabi pidi kuulama nagu teisedki.

"Kord ma sõitsin teedeta maastikul kolme hobusega," ütles Baal Shem, üks oli kõrb, teine mustavalgekirju, kolmas valge. Ja ükski neist ei suutnud hirnuda. Siis tuli mulle vastu maamees ja hüüdis: "Lase ohjad lõdvemale!" Nii ma siis lasksin ohjad lõdvemaks, ja siis hakkasid kõik kolm hobust hirnuma." Rabi oli nii liigutatud, et ta ei suutnud vastata. "Kolm," kordas Baal Shem. "Kõrb, mustavalgekirju ja valge ei hirnunud. Maamees teadis, mida teha: lase ohjad lõdvemale – ja nad hirnusid." Rabi langetas vaikuses pea. "Maamees andis head nõu," ütles Baal Shem. "Saad sa aru?"

"Saan küll, rabi," vastas rabi ning puhkes nutma. Ta nuttis ja nuttis ja teadis, et seniajani polnud ta teadnud, mis tähendab nutta.

"Su meel peab saama ülendatud," ütles Baal Shem. Rabi vaatas üles tema poole ning nägi, et teda enam seal ei ole."


"Üks õpilane kirjutas salaja üles kõik õpetused, mis ta Baal Shemilt oli kuulnud. Ükskord nägi Baal Shem deemonit läbi maja minemas. Tal oli raamat käes. Baal Shem küsis temalt: "Mis raamat sul käes on?"

Deemon vastas: "See on raamat, mille autor oled sina."

Nii sai Baal Shem teada, et keegi paneb tema ütlused salaja kirja. Ta kutsus kõik enda ümber kokku ja küsis: "Kes teist kirjutab üles, mida ma teile õpetan?" Õpilane, kes oli märkmeid teinud, ütles, et see on tema, ja tõi meistrile näha, mis ta oli kirjutanud. Baal Shem uuris seda kaua lehekülghaaval. Siis ta ütles: "Kõiges selles ei ole ainsatki sõna, mis ma olen öelnud. Sa ei kuulanud Taeva pärast, ja nõnda kasutas kurja jõud sind oma tupena, ja sinu kõrvad kuulsid seda, mida mina ei öelnud."


"Kord paluti Baal Shemil pärast koguduse palvet jutlustada. Ta alustas jutlust, kuid keset seda raputas teda värin, nagu see teda mõnikord palvetamise ajal haaras. Ta katkestas ning ütles: "Oo, maailma Issand, sa tead, et ma ei räägi oma maine suurendamiseks..." Siinkohal jäi ta jälle toppama, ja siis tulid tema huultelt kiired sõnad: "Palju olen ma õppinud, ja palju olen ma suutnud teha, ja pole kedagi, kellele ma võiksin seda ilmutada." Ja rohkem ta midagi ei öelnud."


"Kord peatus Baal Shem ühe palvemaja lävel ning keeldus sisse minemast. "Ma ei saa sisse minna," ütles ta. "See on seinast seinani ja laest põrandani õpetusi ja palveid täis. Kuidas saab seal minu jaoks ruumi olla?" Ja kui ta nägi, et tema ümber olijad vahtisid teda, teadmata, mida ta silmas peab, lisas ta: "Sõnad nende huulilt, kelle õpetamine ja palvetamine ei tule taeva poole ülendatud südamest, ei saa tõusta, vaid täidavad maja seinast seinani ja laest põrandani."


"Baal Shem uskus, et ta tõuseb tormiga taevasse nagu Eelia. Kui tema naine suri, siis ta ütles: "Ma arvasin, et torm kannab mu taevasse nagu Eelia. Aga nüüd, mil ma olen ainult pool keha, ei ole see enam võimalik.""

Imed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Israel ben Eliezer õppis ka Jumala nime abil imesid tegema.

Kord võttis Konstantinoopolis, kus Besht Palestiina poole teel olles peatus, teda ebatavalise külalislahkusega vastu auväärne abielupaar, kellel polnud lapsi. Vastutasuks nende lahkuse eest tõotas Besht neile hüvasti jättes, et neid õnnistatakse pojaga, ja tegi selle võimalikuks Püha Nime lausumisega. See oli aga suur patt. Vaevalt olid lausumissõnad üle Beshti huulte tulnud, kui ta kuulis häält taevas, mis teatas, et sellega jäi ta ilma oma osast tulevases elus. See aga ei teinud teda õnnetuks, vaid ta hüüdis rõõmsalt "Õnnistatud oled Sina, Issand, oma armu pärast! Nüüd ma võin tõesti teenida Sind puhtast armastusest, sest mul ei ole oodata tasu tulevases maailmas!" See näitas tema tõelist armastust Jumala vastu ning ta sai oma patu andeks, olgugi ränga karistuse hinnaga.


Beshti imevõim oli nii suur, et ta ei kartnud isegi mitte mägedes elavaid teeröövleid, vaid elas muretult nende naabruses. Kord oli ta kõndides nii mõttesse vajunud, et ta ronis kõrge mäe otsa ning sattus kogemata väga ohtlikku kohta. Besht arvas, et tema ots on käes, sest ta tundis, kuidas ta libiseb sügava kuristiku poole. Ent järsku teisel pool olev kalju lähenes ja sulges tühimiku. Röövlid, kes seda kaugemalt pealt vaatasid, ei kahelnud enam, et sel mehel on jumalik vägi.


Kui kõik hinged olid koos Aadama hinges, siis Baal Shem Tovi hing läks ära ega söönud hea ja kurja tundmise puust.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]