Saatan

Allikas: Vikipeedia
Napoleon Saatana kätevahel

Saatan (heebrea keeles שָׂטָן Satan 'kiusaja, ahvatleja') on ingel või deemon monoteistlikes religioonides.

Judaistlikus müstikas on Saatan Jahve püha viha kehastus. Kabala kohaselt hõlmab jumalik täius ka kurjuse jõude ning seda kajastab õpetus Jumala ühest avaldumisvormist Saatana või Samaeli märgi all. Vanas testamendis (Hiiobi raamat) on Saatan Jahve laps - ingel tema lähikonnas. Ta esineb inimsoo vastase ja süüdistajana, kes püüab paljastada inimloomuse pahelisust. Vana testamendi kohaselt lõi jumal maailma täiuslikuna ning seega ei saanud ka Saatan loomupäraselt kuri olla - kurjus on hilisema nn. langemise tagajärg. Saatana ja tema pooldajate languse põhjuste kohta on erinevates, peamiselt apokrüüfilistes, evangeeliumites erinevaid selgitusi. Ühtede järgi oli selleks uhkus ja kadedus ning vastuhakk Jumala tahtele, teiste kohaselt on langemine tingitud inglite loomuvastasest ihast inimesete vastu.

Kristluses on Saatan enamasti olend, kelles kehastub kurjus. Tuntud ka nimetustega Kurat, Pimeduse vürst, Peltsebul, Mefisto või Lucifer. Demonoloogias ja angeloloogias tehakse neil nimetustel vahet, liigitades neid ja teisi olendeid kas langenud inglite või deemonite hulka ning täpsustatakse nende kurjuse olemust.

Keskaegse arusaama kohaselt võis kurat võtta ükskõik millist kuju. Siiski oli tunnuseid, mida sageli Saatanaga seostati. Üheks selliseks oli must värv - kuradit kujutati musta värvi või mustanahalisena. Teine iseloomulik värv oli punane, mis ilmselt sümboliseeris verd ja (põrgu)tuld. Välimuses andsid tooni koletislikud, looma- ning inimlike tunnuste kombinatsioonid. Sageli kujutati Saatanat ebatavalist kasvu - kas hiiglase või kääbusena. Levinud oli ka kujund kolmepealisest Saatanast. Usuti, et sageli püüab Saatan oma tegelikku kuju varjata ning ilmub eesmärgist sõltuvalt mõne (sageli ahvatleva või austusväärse) inimese või loomana. Loomadest, keda kuradiga seostati olid kõige tüüpilisemad madu, koer, sokk, nahkhiir ja kaaren. Saatan võis esineda ka elutu objektina (karikas, kivi jne).

Ülo Valgu raamatu kohaselt vastandub Saatan kristluses pigem peaingel Miikaelile. Samas märgib ta, et selline vastandumine on keskaegsete kirikutegelaste "kõva töö vili", sest tol ajal levis arusaam Jahvest kui heast ning Saatanast kui halvast poolusest, mis läks aga vastuollu monoteismi põhimõttega).

Islamis on Saatan Iblis (araabia keeles إبليس) või Shaitan (شيطان), kes oli peaingel, kuni Allah ta pagendas. Koraanis esineb kurat ka Aadama ja Eeva pattulangemise õhutajana Piibli mao asemel.

Saatan kristlikus tähenduses võib olla olevus, kes kehastab kurjust, või olla ka maailma kurjuse kogusumma. Saatan kurjuse kogusummana on abstraktsioon, mis võtab kokku kõik tegelikkuses eksisteeriva kurja – näiteks suvaline valitud kurjategija on sellisel juhul osa Saatanast, sellisel juhul vastandub Saatan abstraktsele Kristusele.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ülo Valk. Kurat Euroopa Usundiloos. Sissejuhatus demonoloogiasse. Vikerkaar. Tallinn. 1994.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]