Taju

Allikas: Vikipeedia

Taju ehk pertseptsioon on psühholoogias objektiivse tegelikkuse peegeldumine teadvuses tervikliku meelelise kujundina, mis tagab mõjurite äratundmise ja identifitseerimise. Filosoofias mõeldakse taju ehk meeltetaju all ümbritseva maailma teadvustamist meelte abil.

Psühholoogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taju formeerumine toimub aistingutes sisalduva elementaarinformatsiooni alusel aju vastavates keskustes ja on tegelikkuse meelelise peegeldamise või meelelise tunnetamise üks etappe aistingu ja kujutluse kõrval. Kuivõrd oluline on tajukeskute osa taju kujunemisel, näitab kasvõi see, et osa tajuelamusi formeeritakse ilma otsese aistingu olemasoluta, vaid eelneva kogemuse ja tagasiside alusel. Näiteks ruumitaju - kuigi silma võrkkestale langev kujutis on kahemõõtmeline, moodustatakse eelneva kogemuse põhjal kolmemõõtmeline tajuelamus.

Kuigi 19. sajandist pärineva traditsiooni järgi tehakse selget vahet aistingu ja taju vahel, on uuringud näidanud, et alati ei ole see otstarbekas. Viidatakse "taibukatele" mehhanismidele, mis ilma vaheastmeteta suudavad registreerida keerukaid ja samal ajal mõttekaid keskkonna omadusi. See seisukoht ei ole veel tänaseks kindlapiiriliselt välja kujunenud.

Käibekeeles mõistetakse tajumise all sageli meelelise tunnetuse protsessi tervikuna ja üsna tüüpiliselt liitub käibekeeles tajumise mõistele ka mõtlemist sisaldav nüanss. Näiteks - "ma tajun, et midagi on muutumas".

Eristatakse järgmiseid tajusid:

Lisaks konkreetse meeleorganiga otseselt seotud tajudele on võimalik eristada tajusid, mille seos meeleorganiga on üsna kaudne või pole vastavat meeleorganit üldsegi suudetud avastada:

Tajul eristatakse mitmeid omadusi:

Tajufenomenidega, mille füsioloogilist substraati (näit. vastavaid retseptoreid) ei ole inimesel tänini avastatud või mille olemasolu ei suudeta tänapäevaste teaduslike meetoditega tõestada, tegeleb parapsühholoogia. Selliseid meelesüsteeme nimetatakse kuuendaks, seitsmendaks jne meeleks.

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taju olemus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui öeldakse, et keegi tajub, et p, siis see implitseerib, et p. Kui kellelgi on tajuelamus, et p, siis see ei implitseeri, et p. Sellepärast tekib küsimus, kuidas tajuelamus on seotud tajutava reaalsusega.

Taju fenomenoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tajuelamusele on subjektiivselt iseloomulik avatus maailmale, st otsene ja vahetu ligipääs reaalsusele.

Tajuelamuse objektid on tavakäsituses objektiivsed avalikud objektid. Tajutakse ka nende omadusi (mille objektiivsus pole alati selge). Kuigi mõne tajuteooria järgi tajutakse objektiivseid objekte millegi subjektiivse tajumise kaudu, tundub tajuelamus tajujale peaaegu kõigi tajuteooriate järgi objektiivse maailma teadvustamisena, mitte taju enda põhjustatud asjade teadvustamisena. Näiteks nägemiselamust kirjeldatakse tavaliselt rääkides kogemusest erinevatest nähtavatest objektidest ja nende omadustest ning kasutades mõisteid, mis ei piirdu kujude ja värvustega. Neil kirjeldustel on väljaspool kogemust eksisteerivate asjade sidumus. Parim viis kirjeldada ilma niisuguse sidumuseta on öelda, et tajujal on niisugune tajuelamus, mida oleks loomulik kirjeldada sõnastuses, millel muidu oleks niisugune sidumus. Tõsiasi, et taju fenomenoloogia on niisugune, ei välista idealistlikke tajuteooriaid, mille järgi tajutavad objektid ja omadused on subjektiivsed.

Tajuelamuse tavakäsituse järgi on elamuse fenomeniline iseloom seotud tajutavate tegelike objektide loomusega. Elamuse fenomenilist iseloomu on kõige parem edasi anda kogemuse objektide kaudu ja selle kaudu, millistena need meile tunduvad. Analoogne lugu on uskumustega: nende loomust on kõige parem edasi anda, kirjeldades seda, mille kohta uskumus käib. Tajuelamuse fenomeniline iseloom sõltub tajutavatest objektidest, aga kuidagi teisiti kui uskumuste puhul. Taju puhul kogetakse objekti kohalolevana nii, nagu see uskumuse, mõtte ja paljude teiste vaimuseisundite ja vaimusündmuste puhul ei ole. See kohalolu ei ole lihtsalt objektiivne olemasolu (erinevalt teadmise, mõtte ja kujutluse juhtumist). Tajule on iseloomulik, et teda piirab see, missugune on taju kohalolev objekt tajumise hetkel. Taju on vahetu ja elav, nii nagu mõte ei ole: asi on selles, et tajutavad objektid ja nende omadused on tajumise ajal tajujale tegelikult antud.

Tajuelamus on läbipaistev selles mõttes, et refleksioon või introspektsioon tajuelamuste üle ilmutab, et me ei teadvusta mitte elamusi ja nende tunnuseid (kvaale), vaid nende objektiivseid objekte. On vastu väidetud, et näiteks kui prillid eest ära võtta, siis nägemuselamus on teistsugune, ilma et objekte teistsugustena nähtaks; nii et võib-olla läbipaistmatuse tees ei kuulu taju tervemõistuslikku käsitusse.

Tajuobjektide objektiivsus ei käi ainult nägemise, vaid ka teiste meelte kohta. Usutav on öelda, et me kuuleme asju helide kuulmise kaudu, ja helid on meie kogemuses objektiivsed. Sama lugu on lõhnadega. Mõned metafüüsilised teooriad eitavad helide ja lõhnade objektiivsust, aga need teooriad lahknevad tervemõistuslikust arusaamast.

Tajuprobleem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tajuprobleem

Tajufilosoofia üks põhilisi lähtekohti on tajuprobleem: kui on olemas illusioonid ja hallutsinatsioonid, kuidas siis saab taju anda otsese ja vahetu ligipääsu reaalsusele? Probleem esineb vastavalt illusiooniargumendina ja hallutsinatsiooniargumendina. Illusioonide ja hallutsinatsioonide võimalikkus näitab nende argumentide järgi, et taju ei saa olla objektiivsete esemete vahetu teadvustamine.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]