Holokaustirevisionism

Allikas: Vikipeedia

Holokaustirevisionism seisneb katsetes tõestada, et natsionaalsotsialistlik režiim tappis holokausti käigus vähem juute, mustlasi ja teiste rahvuste esindajaid kui näidatakse üldiselt omaks võetud hinnangutes või et massilist ja süstemaatilist juutide tapmist pole üldse toimunud.

Mitmed riigid, nagu näiteks Austria, Austraalia, Kanada, Leedu, Poola, Tšehhi ja Saksamaa on kuulutanud holokausti eitamise kuriteoks. Saksa siseminister Brigitte Zypries teatas 2006. aasta alguses, et Berliin plaanib oma eesistumisperioodi ajal luua kogu Euroopa Liidus ühtsed reeglid paremäärmusluse vastaseks võitluseks. Plaani kohaselt muutuks kogu Euroopa Liidus holokausti eitamine ja NSDAP sümboolika kasutamine kriminaalkuriteoks.[viide?]

Holokaustis hukkunud juutide arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid (250 000 kuni 8 000 000), kuid levinuim hinnanguline arv on 6 miljonit tapetut. Mustlasi tapeti eri andmetel 220 000 kuni 800 000.[viide?]

Põhiseisukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Robert Faurisson, Ernst Zündel ja David Irving väidavad, et põhiline osa holokausti ideest, toimumiskohast ning meetoditest tulenevad juudi päritolu Ameerika autori Raul Hillbergi sulest, kes saabus Euroopasse alles 1945. aastal. Enamus tema kuueköitelisest holokaustiteemalisest uurimusest sisaldab Jürgen Grafi väitel [viide?] arvukalt vigu ja valesid. Peamiseks holokausti ideoloogiks peavad revisionistid tollast Nõukogude Liidu kirjanikku ja ajakirjanikku Ilja Ehrenburgi, kelle sulest ilmunud materjalid viitavad nende sõnul holokausti propaganda alustamisele juba enne, kui see üldse toimuma hakkas.[viide?]

Tapetute arvu kahtluse alla seadmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Faurisson, Irving, Leuchter jt on teinud arvutusi [viide?], mille järgi mitme miljoni inimese gaasitamine ja laipade põletamine oleks võtnud mitu aastat rohkem aega kui sakslastel kasutada oli. Arvestati laiba põletamise keskmist aega tänapäevastes krematooriumides, krematooriumide suurust ja läbilaskevõimet ning inimkeha põlemise kiirust avatud kaevikus koos ja ilma keemiliste põlemiskiirenditega. Revisionistide väitel oleks olnud tehniliselt võimatu gaasitada selline hulk isikuid selliste tingimuste juures - tunnistajate väidetel gaasitati ruumis, kuhu mahtus ainult 100 inimest, korraga kuni 300 ja enamgi inimest.[viide?]

Revisionistide väitel[1] esitati esimest korda arvuks 6 miljonit juuti aastal 1919 Ameerika ajalehes "The American Hebrew". Tegemist oli kampaaniaga, mille abil Ameerika juudiorganisatsioonid püüdsid koguda raha USA valitsuse kukutamiseks. [viide?]

Järgmiseks mainiti seda arvu mitmes juudi väljaandes pärast Teist maailmasõda. Raul Hilbergi toodud arv 5,1 miljonit - tapetud juutide kohta[2] on hiljem ümber lükatud mitmete teiste ajaloolaste poolt. [viide?] Revisionistide väitel olid juudid pärast Teist maailmasõda teostatud rahvaloenduse andmeil ainuke rahvus, kelle üldarv oli suurenenud, seega olevat alust arvata, et Hilbergi arvud olid liialdatud ega vastanud tegelikule demograafilisele situatsioonile. Kui Hilbergi raamatus sai algsest 6 miljonist hukkunust hiljem 5,1 miljonit, siis Saksamaa, Ungari Prantsusmaa ja veel mitme teise riigi kohtusüsteem peab siiani 6 miljonit selleks arvuks, milles kahtlemise korral ootab isikut vangla.[viide?]

Revisionistide väitel on aastate jooksul vähenenud ka Auschwitzi ohvrite arv ning kõige hiljutisem ametlikult välja pakutud arv olevat 2,5 miljoni võrra väiksem algselt välja kuulutatud arvust.[3]

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Revisionistid väidavad, et Saksamaa Weimari Vabariigi ajal saavutasid juudid kommunistidele ja Rotschildide pankade ringkäendusele toetudes ühiskonnas ebaproportsionaalselt mõjuka positsiooni, mis olevatki saanud NSDAP juudivaenu põhjuseks. Peale seda kui Hitler 1933. aastal võimule tõusis, võeti osaliselt tema eestvedamisel 1935 aastal vastu nn. Nürnbergi seadused, mis keelasid sakslastel abielluda mitteaarialastega, pidada juutidel nooremaid kui 45 aastaseid koduabilisi ning määras kvoodid, kui palju tohtis olla juute teatud kutsealade (arstid, juristid, ametnikud) seas viies sisse proportsiooni põhimõtted ehk juute ei tohtinud olla rohkem kui nende protsent elanikonnast.[viide?]

Nagu kirjutas 1933. aastal Briti bulvarileht Daily Express artiklis "Juudid kuulutavad Saksamaale sõja", kuulutas paar rahvusvahelist juute ühendavat organisatsiooni välja boikoti Saksamaa kaupadele[4] ja korraldas demonstratsioone Saksamaa poliitilise võimu vastu. [viide?]

Holokaustieitajate väitel hakati alles peale seda juute interneerimislaagritesse sunnitööle saatma. Alanud sõja käigus olevat 1942.-43. aastal puhkenud mitmes laagris tüüfuse epideemia. Revisionistid (Faurisson, Zündel) väidavad, et on säilinud Himmleri käskkiri, milles kästakse SSil vajadusel arste rindelt ära tuua, et epideemia kontrolli alla saada. Sellesse perioodi loevad revisionistid enamuse minimaalsest hukkunute arvust - orienteeruvalt 150 000-200 000. Teine suur surmadelaine olevat leidnud aset 1945. aastal, kui liitlaste pommitamiste tulemusena hävitati ühendusteed ning laagrite varustamine praktiliselt lakkas. Selle tulemusena jäi nälga ja hukkus uuesti puhkenud tüüfuseepideemias veel vähemalt 100 000 kuni 150 000 vangi.[viide?]

Dokumentaalne tagapõhi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Revisionistide põhiliseks argumendiks on, et pärast sõja lõppu liitlaste kätte sattunud dokumentidest polevat suudetud leida ühtegi dokumenti, mis oleks näidanud Saksa liidrite otsest käsku juutide ja teiste rahvaste hävitamiseks, kuid leidus dokumente, mille järgi Reichile ebasoovitavad isikud tulnuks ümber asustada idaaladele ning saata töölaagritesse (Irving). Üheks huvitavamaks paigaks, mida Kolmanda Riigi juhtkond kaalus ja mida toetas ka Hitler, oli Madagaskari saar, kuhu sooviti Euroopa juudid ümber asustada.[viide?] Samuti ei ole oma teostes holokausti maininud Charles de Gaulle, Winston Churchill, Franklin Roosevelt ega Jossif Stalin. Viidatakse Rahvusvahelise Punase Risti 1947. aastal avaldatud aruandele Saksa laagrite olukorrast, milles anti hukkunute (mitte süstemaatiliselt hävitatud) isikute üldarvuks vähemalt 250 000, kuid mitte rohkem kui 350 000.[5]

Teaduslikud vastuväited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keemik Germar Rudolf ning USA hukkamisspetsilist Fred Leuchteri on avaldanud arvamust, et antud gaasikambrites ei olnud võimalik inimesi gaasiga hukata, kuna puudus hermeetilisus ja ventilatsioon hilisemaks tuulutamiseks. On ka väidetud, et Auschwitzis puudusid gaasikambrid sõja ajal üldse. Lisaks olevat Auschwitzi laagris väidetavatel gaasitamisruumidel olnud ühine veeäravool SSi ühiselamuga ning seega gaasitamise korral oleks jõudnud gaas ka sinna. Koonduslaager-muusemi direktori Pipperi sõnul ehitati gaasikambrid 1947. aastal turistidele näitamiseks.[viide?] Gaasi Zyclon-B olevat laagrites kasutatud ainult täide tapmiseks ja desinfektsiooniks. Germar Rudolfi proovid näitasid, et kui desinfektsiooniruumides olid säilinud Zyclon B-le iseloomulik seinte sinakas värv ja gaasi jäljed seintes, siis gaasikambrites, kus olevat juute ja teisi isikuid hukatud, need puudusid.[viide?]

Hukkamisviiside vastuolud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Revisionistid väidavad, et ellujäänute antud tunnistustes on lahknevusi kasutatud hukkamisviiside suhtes. Nende sõnul on üheks kirjeldatud hukkamismeetodiks (sõjasaagiks saadud Nõukogude allveelaevalt pärineva) diiselmootori heitgaasidega mürgitamine, kuigi diiselmootori heitgaasis olevat hapniku protsent isegi suurem kui õhus. Samuti ei olevat võimalik nn "gaasiautode" kasutamine, kus inimesed pandi auto tagumises osas olevasse kinnisesse kongi, kuhu suunati spetsiaalse gaasimasina (või väljalasketoru) külge kinnitatud voolik. Väidetavalt on siin probleemiks see, et juhul kui blokkida auto väljalasketoru, siis mootor sureb välja.[6].[7]

Muud vastuolud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Endise Treblinka koonduslaagri territooriumil kus on väidetavalt hukatud kuni 2 miljonit inimest, enamuses juudid, sooritas Austraalia teadlaste meeskond maaradariga uurimise, milles selgus, et antud maa-alal puuduvad matmised [8].

Mõned ellujääjad Auschwitzi koonduslaagrist väidavad, et kaevasid mitme meetri sügavusi käike põgenemiseks. Samuti on väidetud, et kõik hukatud aeti kuni 10 meetri sügavustesse aukudesse, mis hiljem traktoriga tasandati. Antud väidete puhul on probleemiks, et põhjavesi algab vastavalt tolleaegsetele ja ka tänapäeva uuringutele sügavusest 1,5 meetrit. Seega kuni 10m sügavused augud muutuksid tiigi taoliseks moodustiseks vähem kui 12 tunniga.[viide?]Nürnbergi Tribunali ülekuulamise materjalides (Trial of the Major War Criminals Before the International Military Tribunal. Nuremberg: IMT, 1947. 21 Jun. 46) väidab kohtunk Jackson, kuulates üle Albert Speeri, et Auschwitzi lähedal tapsid sakslased kuni 20 000 juuti korraga kasutades selleks tuumapommi.[viide?]

Samuti on pärast sõda kõik osapooled tunnistanud laimuks väite, et sakslased olevat valmistanud hukatud juutide rasvast seepi ning nahast lambivarje. Kinnitust leidis, et mõnedel isikutel olid olnud inimkolba sarnased tuhatoosid, kuid ei leidnud kinnitust nende päritolu inimestelt.[viide?]

Väidetavalt olid Punase Risti esindajad kogu aeg ja igas laagris kohal, jaotades Ameerika juutide saadetud abi.[viide?]

Revisionistid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuntumaid holokaustirevisioniste:

Vastuväited ja kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik ajaloolasi on seda meelt, et Saksamaa ametlikud arhiividokumendid, füüsiline tõendusmaterjal (nt massihauad) ning pealtnägijate tunnistused on piisav tõendusmaterjal, et juutide massiline hävitamine toimus, kuigi ohvrite täpse arvu suhtes puudub täielik kindlus. Holokaustirevisionismi vastaste sõnul põhinevad revisionistide väited metoodiliselt ebakorrektsetel uurimustel, kallutatud allikate valikul ja otsestel võltsingutel. Nizkori projekt on Ken McVay algatatud veebiprojekt, mis avaldab holokausti teemalisi arhiividokumente, kummutamaks revisionistide väiteid.[viide?]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]