Harilik viinamäetigu

Allikas: Vikipeedia
Harilik viinamäetigu
Harilik viinamäetigu
Harilik viinamäetigu
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Limused Mollusca
Klass: Teod Gastropoda
Selts: Kopsteod Pulmonata
Sugukond: Vööttigulased Helicidae
Perekond: Viinamäetigu Helix
Liik: Harilik viinamäetigu
Ladinakeelne nimetus
Helix pomatia
Tavaline viinamäetigu
Viinamäetigu Sõrve säärel
Viinamäetigu eestvaates
Helix pomatia

Viinamäetigu ehk harilik viinamäetigu ehk tavaline viinamäetigu (Helix pomatia) on tippsilmaliste seltsi vööttigulaste sugukonda kuuluv tigu.[1]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik viinamäetigu on laialt levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopas, Ees-Aasias ja Põhja-Aafrikas.[1]

Ta on kõige suurema kojaga tigu Euroopas ja on mujale toodud Lõuna-Euroopast. Eestis leidub teda eelkõige saartel, kuid ta on levinud ka Mandri-Eestisse (nt Tartu maakonnas kaitsti teda Viinamäetigude esinemispaigas). 19581994 oli viinamäetigu Eestis looduskaitse all.[2]

Elukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tigu elab peamiselt parasniiskes ja hämaras keskkonnas, nii parkides, aedades kui ka salumetsades. Kuival ja valgel ajal poeb ta peitu.

Meeleldi elab viinamäetigu viinapuuistandustes ehk niinimetatud viinamägedel, kuid ka vähevarjulistes aedades ja vahel isegi lagedas paigas. Ta on ööloom, päeva veedab kõige meelsamini oma kotta tõmbununa.[1]

Ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viinamäeteol on vurrkannikujuline 4,5 keermega koda, mille kõrgus on 30–50 mm ja laius 32–50 mm. Keermed lõpevad laia suudmega. Koda on valkjashall kuni kollakaspruun. Tavaliselt piki keermeid kulgevad laiad pruunid vöödid, aga nende ilmekuse aste on väga muutlik, nii et vahel kohtab isegi ühetoonilisi, üldse ilma vöötideta isendeid.[1]

Viinamäeteo silmad asuvad kombitsate otsas. Need suudavad eristada valguse intensiivsust, aga tõenäoliselt ka esemeid kuni 1 cm kauguselt.[1]

Viinamäeteol on kops, millega hingata, kuid lisaks sellele suudab ta hingata läbi naha. Nälkjatel ja arvatavasti ka viinamäeteol on nahahingamine kopsuhingamisest olulisem, näiteks viinamäetigu hingab kõigest korra minutis. Nahahingamise hõlbustamiseks on nahk muutunud kortsuliseks ja naha kortsjad paksendid pulseerivad aeglaselt.[1]

Meeled[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viinamäeteol on küllalt hästi arenenud haistmine. See sõltub siiski ainest. Paljud niisugused tugevalt lõhnavaid ained, millega tigu igapäevaelus kokku ei puutu (petrooleum, bensiin, kloroform ja nuuskpiiritus) kutsuvad reaktsiooni esile vaid 4 cm kauguselt. Seevastu toidu lõhna tunneb ta märksa paremini. Küpse meloni lõhna tunneb ta 50 cm ja kapsa lõhna 40 cm kauguselt, tõsi küll, kergete tuulepuhangute olemasolul. Täiesti liikumatus õhus tunneb ta neid lõhnu alles 6 cm kauguselt.[1]

Haistmiselunditena talitlevad kõige rohkem tagumise kombitsapaari tipupaksendid ja naha see osa, mis katab sissepääsu hingamisõõnde, kuid see on omane ka pea eesosale, jala eesservale ja kogu keha eesosa nahale. See tehti kindlaks kombitsate amputeerimise katsete abil.[1]

Viinamäetigu on arvatavasti absoluutselt kurt. Ta ei taju isegi tugevat lähedal tekitatud müra. Tal on olemas paar vaagpõiekesi ehk statotsüste, aga need talitlevad üksnes tasakaaluelundina, võimaldades loomal orienteeruda raskusjõu suhtes. See annab nähtavasti loomale ka õige liikumissuuna. Vähemalt kutsub tserebropedaalse närvi ja vaagpõiekese närvi korraga läbilõikamine viinamäeteol esile teo ringiliikumise selle külje suunas, millel närvid läbi lõigati.[1]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viinamäetigu sööb rohelisi taimeosi, vilju, seeni. Viinamarjaistanduses võib ta tekitada kahju, süües viinapuu vääte[1].

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tigu on hermafrodiit. Paaritumine toimub kahe teo vahel, kellest kumbki toimib nii isase kui emasena. Munad sisaldavad tulevase loote jaoks toitaineid ja igaühel neist on eraldi kaitsekest. Viinamäetigu kaevab maasse augu, muneb sinna ja pärast suleb selle augu.[1]

Talvitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta talvitub mullas. Selleks kaevab ta maa sisse augu, kuhu asub magama. Augu kaevab ta oma jalaga: surub selle tugevalt vastu maad ja teeb jõulisi kaevamisliigutusi. Kui ta ei leia piisavalt pehmet kohta, kus kaevata, siis roomab ta mahalangenud lehtede juurde, keerab end selili ja roobitseb endale lehti peale. Seejärel tõmbub ta kotta ja valmistab oma mantliservaga lupja sisaldava talikaane ehk epifragma. Sellest sissepoole eritab ta veel teise hanguvast limast kaanekese, millele hingamisava kohale jääb "aknake". Tigu suigub taliuinakusse, kuid elutegevus tema kehas ei lakka, kuigi aeglustub tunduvalt. Näiteks südamelöökide arv kahaneb üheni minutis. Kevadel tõmbab ta kõigepealt õhku kopsu ja seejärel heidab epifragma ära.[1]

Elu pikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik viinamäetigu võib elada 6-7 aastat.[1]

Kasutamine toiduks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljudes maades (Rooma riigis, Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal) süüakse keedetud viinamäetigusid. Sellel eesmärgil vedasidki mungad viinamäetigusid paljudesse teistesse maadesse, kus püüdsid neid kloostriaedades kasvatada, sealhulgas Eestisse.[1]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]