Hans Vanaveski

Allikas: Vikipeedia
Hans Vanaveski 1932. aastal. (Sõdur nr 20.)

Hans Vanaveski VR I/3 (9./21. november 1888 Mõisaküla, Juuru vald, Juuru kihelkond, Harjumaa13. jaanuar 1976 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kolonel), fotograaf, tõlkija ja koduloolane.

Oma sõjandusalast karjääri alustas ta teenimisega Riia 115. jalaväepolgu koosseisus esimese maailmasõjas. Hiljem osales Vanaveski Vabadussõja lahingutes ja jõudis viimaks 1919. aastal tankideklassi- ja pataljoni ülemaks, olles nõnda sisuliselt Eesti esimene tankivägede ülem. 1940. aasta okupatsiooni järel viidi Vanaveski polkovniku auastmes üle Punaarmee 22. territoriaal-laskurkorpuse finantsosakonna ülemaks. Ta pääses küll 1941. aasta repressioonidest, kuid alandati ametikohalt 140. laskurpolgu majandusülemaks. Sama polgu koosseisus sattus ta juulis 1941 Porhovi all Saksa vägede kätte vangi, kus aasta lõpul kõik eesti päritolu sõjavangid vabastati. 1950–1956 viibis Vanaveski mitmes vangilaagris Eestis ja Irkutski oblastis.

Fotograafiaga oli Vanaveski alustanud juba kooliajal ning oli lühikest aega tööl ka kopeerijana päevapiltnik Alex Jurichi kunstfotoateljees. Sõdadest naasnuna astus Vanaveski Eesti Foto Klubi liikmeks ja osales aktiivselt mitmetel fotovõistlustel. Tema loomingus domineerisid maastikuvaated ja aktid, mis tõid talle mitmeid auhindu. Hiljem aga kujunesid temaatikaks Tallinna vanalinn, loodusvaated ja Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise tegevus. Vanaveski oli Tallinna Fotoklubi auliige.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans Vanaveski sündis 21. novembril 1888 Juuru vallas Mõisakülas [1] Miku talus Härgla mõisa rendiperemehe Hans (1852–1923) ja Mari Vanaveski (sünd. Müürisepp, 1859–1929) pojana üheksalapselise pere neljanda lapsena.[2][3]

8-aastaselt läks Vanaveski Purila ja seejärel Järlepa vallakooli. 1905. aastal lõpetas ta Tallinna Vene tänaval asunud 4-klassilise linnakooli. Edasiõppimist takistas tuberkuloosi haigestumine. 1906. aastal sai ta tööd kopeerijana Alex Jurichi fotoateljees[1]. 1909–1912 õppis ta Odessa sõjakoolis. Seejärel võttis ohvitserina osa esimesest maailmasõjast ja Eesti Vabadussõjast. Seejärel lõpetas Kõrgema Sõjakooli (1926) ja Prantsuse Kõrgema Intendandikooli (1931) ning jäigi elukutseliseks sõjaväelaseks. 1938 ülendati ta koloneliks. 1940. aastal mobiliseeriti Vanaveski Punaarmeesse. 1942–1949 töötas Vanaveski vaikselt Jõhvi vallas oma Tammiku talus ning põgenes 1949. aastal lähenevate repressioonide eest Novgorodi, kust NKVD ta siiski üles leidis. Ta arreteeriti ja 1950–1956 viibis ta mitmes vangilaagris, naastes 1956. aastal Tallinnasse. 1957. aastal töötas ta Invaliidide Kooperatiivartellis Salvo ja tegutses 1958–1963 ilukirjanduse tõlkijana Loomingu Raamatukogu ja Eesti Riikliku Kirjastuse jaoks. 1965. aastast surmani võttis ta aktiivselt osa Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi tööst.[4]

Hans Vanaveski abiellus 1920. aastal Selma Karroga (1897–1957). Abielust sündis poeg Kaido (s. 1927) ja tütar Are (1923–1990). Are oli abielus ajakirjanik Gert Helbemäega. Koos abikaasaga olid nad ajalehe Eesti Hääl asutajaid ja väljaandjaid Londonis. Nende tütar Ene Helbemäe-Grieve asutas Londonis filmistuudio, mis kandis vanaisa auks nime Kolonel Vanaveski.[4]

Hans Vanaveski suri 87-aastasena 13. jaanuaril 1976, ta on maetud Tallinna Liiva kalmistule.[5]

Tegevus sõjaväelasena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans Vanaveski mõtles "Miks soldatiks minna, kui ohvitseriks võib õppida!"[6] ning asus 1909. aastal õppima Odessa sõjakoolis, mis andis ühtlasi keskhariduse. Selle lõpetamise järel 1912. aastal teenis ta ohvitserina Riia 115. jalaväepolgus, mille koosseisus tegi ta kaasa ka esimese maailmasõja. Sõjas sai ta kahel korral haavata ja tema vaprust vääristati Püha Anna IV järgu ordeniga ning Püha Stanislavi ordeni III järgu mõõkade ja lehviga. 1915. aastal sattus Vanaveski XX armeekorpusega piiramisrõngasse ja oli sunnitud ülejäänud kolm sõja-aastat veetma Saksa sõjavangis.[4][7]

1919. aasta veebruaris mobiliseeriti ta Eesti sõjaväkke, kus võttis osa Vabadussõja lahingutest järgemööda 2. diviisi tagavarapataljoni õppekompanii ülema, Ülemjuhataja Staabi komandandi ja viimaks 1919. aasta novembrist tankideklassi- ja pataljoni ülemana. Viimasena nimetatu tõttu oli ta sisuliselt Eesti esimene tankivägede ülem. 1920 autasustati teda Vabadusristi I liigi 3. järguga. Pärast sõda teenis Vanaveski tankikompanii ülemana ja Kaitseväe Staabis jaoskonnaülemana. 1926 lõpetas ta Kõrgema Sõjakooli ja 1931. aastal Prantsuse Kõrgema Intendandikooli. 1936. aastal autasustati Vanaveskit Kotkaristi III klassi teenetemärgiga. 1938 ülendati ta koloneliks ja määrati sõjaväe varustusvalitsuse raha-arveosakonna ülemaks.

1940. aasta okupatsiooni järel viidi Vanaveski polkovniku auastmes üle Punaarmee 22. territoriaal-laskurkorpuse finantsosakonna ülemaks. 1941. aasta repressioonidest ta pääses, kuid siiski alandati ametikohalt 140. laskurpolgu majandusülemaks. Selle polgu koosseisus sattus sama aasta juulis Porhovi all Saksa vägede kätte vangi, kus aasta lõpul kõik eesti päritolu sõjavangid vabastati.[8][7].

Vanaveski arreteeriti 26. aprillil 1950 Novgorodis, kuhu ta oli põgenenud repressioonide kartuses, ning talle määrati sama aasta 15. novembril § 58-1b alusel standardne karistus 25 + 5. Seejärel viibis ta mitmes laagris Eestis ja Irkutski oblastis kuni 23. maini 1956, mil ta karistus loeti amnestia põhjal kantuks ning ta naasis kodumaale.[4][9]

Tegevus fotograafina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tee fotograafia juurde[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fotograafiaga hakkas Vanaveski tegelema juba kooliajal Tallinnas, pildistades enda tehtud aparaadiga.[4] Kuna esimestel katsetustel foto alal juhtus tal palju äpardusi ja tekkis palju küsimusi, millele ta soovis vastuseid saada, asus ta 1906. aastal ajalehekuulutuse peale kopeerijana tööle päevapiltnik Alex Jurichi kunstfotoateljeesse Tallinnas Pikal tänaval. Selle ameti kõrval õppis ta kergesti selgeks kogu praktilise päevapildikunsti, olles seega kunstfotograaf Jurichi õpilane. Olgu siinkohal märgitud, et Alex Jurich oli enne esimest maailmasõda suurim autoriteet professionaalsete fotograafide hulgas.[10]

Viibides ilmasõja ajal Saksa vangilaagris, kus enamus vange tegeles algusest lõpuni kaartide mängimisega, õppis Vanaveski prantsuse keelt ning tegeles maalimise ja fotograafiaga, kasutades kuueläätselist Ica aparaati. Kui vangilaagris valitses toidunappus, siis fotograafiakaupu liikus seal piisavalt. Omandatud maalimisoskus reproduktsioonidest hiljem kaugemale ei ulatunud, ent tuli kindlasti kasuks fotograafiaga tegelemisel.[6]

Eesti Foto Klubis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõdadest naasnuna astus Hans Vanaveski Eesti Foto Klubi (ehk EFK) liikmeks. Selles klubis oli ta koos Johannes Mülberi ja Richard Olbreiga põhijõuks[11], kuulus pidevalt juhatusse, algul abiesimehena (1921–1925[12]) ja hiljem laekurina.[1]

Ta võttis osa aktiivselt EFK korraldatud fotovõistlustest pälvides 1925. aastal I auhinna[6]. Vanaveskile kui fotograafile tõi esimese suurema tunnustuse – kuldmedali – esinemine 1926. aasta mais peetud I rahvusvahelisel fotonäitusel Tallinnas, kus ta esines peamiselt maastikuvaadetega. Soome-Eesti esimesel fotomaavõistlusel Heade lootuste karikale 1927 sai ta pronksmedali aktide eest. Teisel maavõistlusel 1928/29. aastal üllatas ta kahe hästi õnnestunud aktifotoga, mis said samuti auhinnatud. Esimestele medalitele järgnesid uued, kuni teenistuskohustused viisid ta 1929 Prantsusmaale, mistõttu ajutiselt katkesid sidemed klubiga, ent mitte fotograafia endaga.[13]

Tallinna teenistuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma elu viimasel perioodil jätkus Vanaveski agar osavõtt fotokunsti näitustest ja võistlustest. Samuti tegi ta ka fotosid kirjastustele raamatute ja albumite illustreerimiseks. Kuna ta huvialaks oli ka kodu-uurimine, ta oli Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi aktiivne ja kohusetruu liige, siis domineeris tema piltide temaatikas Vana Tallinn, varasemast tegutsemisajast armsaks jäänud loodusvaated ja ringi ettevõtmised rikastades seeläbi ringi fotokogu suure hulga fotodega. Ta oli Tallinna Fotoklubi auliige.[14][15]

Tallinna täitevkomitee kultuuriosakonna tellimusel tegi ta ka 250 fotot kalmistute monumentidest ning rändas palju koos kunstimälestiste hindajate ja arvelevõtjatega[6].

Fotograafia jäi Vanaveski eluaegseks meelistegevuseks. Mitmed ta fotod säilitatakse Tallinna Linnamuuseumis ja Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi fotokogus[4]. Suurem osa vanematest fotodest aga hävis kahjuks sõjatules 1944. aastal[6].

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tehnika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanaveski kasutas n-ö EFK perioodil enamasti Kodaki paberit Kodura, mis heledate valguste kõrval andis sügavad varjud ning võimaldas otse ilmutamisega saavutada mitmesuguseid värvitoone. Negatiivide ilmutamiseks kasutas ta Rodinali. Tol ajal kasutas ta kõige sagedamini 6,5 x 9 cm suurust plaatkaamerat, millele reisil olles lisas filmpakk-kasseti, hiljem aga rullfilmkasseti. Objektiiviks oli 12 cm fookusega ja 1:6,8 valgusjõuga kuueläätseline kaksikanastigmaat Maximar Compur-katikus. Lisaks oli tal enda konstrueeritud aparaat 10x15 sm, mille objektiiviks oli kas Goerzi Dagor 1: 6,8, 21 cm fookuskaugusega või sama pikkuse fookusega, kuid 1:4,5 valgusjõuga antigmaat. Harvem kasutas ta pika lõõtsaga 9x12 cm suurusega puust kaamerat, millele ta võis ette seda kas 35, 24, 12 või 9 cm fookuskaugusega objektiivi. [16] Hiljem kasutas ta fotografeerimiseks veel Zeniti, Zorkit ja Icontalet[6].

Temaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans Vanaveski loomingus domineerisid maastikuvaated (nt Lõuna-Eesti maastik) ja aktid, mis tõid talle mitmeid auhindu. Hiljem aga kujunesid temaatikaks Tallinna vanalinn, loodusvaated ja Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise tegevus.

Vanaveski oli fotograaf, kes on pannud oma töödesse rohkesti isikupära. Tolleaegne arvustaja Hanno Kompus iseloomustas H. Vanaveskit rändurina või vähemalt jalutajana, kes siin-seal peatub, ümbrust silmitseb, mis mulje jättis, ka kaameraga kinni peab.[17]

Hans Vanaveski on öelnud: "Meid ümbritsevas reaalses elus, looduses on küllalt ilusat ja huvitavat, mida tihti ainult kunstnikud tähele panevad, ja mis väärt on pildina alalhoidmiseks."[18]

Fotokunstnikust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans Vanaveski on öelnud omast kogemusest: "Fotokunstniku ülesanne ei ole mitte otsida nägemusi vaimuilmast, vaid tema ülesanne on kinni püüda ja teistele arusaadavaks teha ilu ja huvitavaid nähtusi meid ümbritsevas elus. Kunstinäljaselt ruttab tõeline valguspiltnik välja loodusesse, et ilust ilusam välja otsida ja pildistada. Kes fotoaparaati tahab käsitada kunstniku tööriistana, see peab enne omandama tarvilikud teadmised ja osavuse töös. Tehnilise vilumuseta äpardub iga ettevõtmine. Kuid tehnilist osavust ei tule lugeda lõppeesmärgiks, vaid tähtsam on arendada oma kunstilisi võimeid. Valguspiltniku eesmärk ei pea olema saada aparaadi masinistiks, vaid ta püüdku oma piltidele karakter anda, neile hing sisse puhuda."[19]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vanaveski, Hans. Gaasisõda meie oludes. Tallinn 1926.
  • Vanaveski, Hans. Kaitseväe administratsioon. Konspekt H. Vanaveski loenditest K.S. sõjamajanduse alal 1934/35. õppeaastal. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutised. Tallinn 1935.

1950.–1960. aastail tõlkis ta eesti keelde prantsuskeelset ilukirjandust:

  • Vercors. Mere vaikus. Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959.
  • Mauriac, Francois. Ussipesa. I ja II osa. Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959.
  • Crespi, Henri. Sigaret . Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1960.
  • Pons, Maurice. Kingsepp Aristoteles Kaastõlkija Marta Sillaots. Eesti Riiklik Kirjastus.Tallinn 1961.
  • Balzac, Honore de. Lühipalad; Kirjanduskriitilised artiklid; Valitud kirjad. Kaastõlkija Nora Kaplinski. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
  • Aafrika jutte. Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Teder, Kaljula. Eesti fotograafia teerajajaid, lk 130.
  2. EELK Juuru kogudus. Sündinute ja ristitute nimekiri 1869–1891. EAA.1211.1.134, pagineerimata (kaader 406)
  3. EELK Juuru kogudus. Personaalraamat VI (1906–1925) EAA.1211.1.153, lk 207–208.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi biograafiline teatmik. Koost. Marju Vilbaste. Tallinn 2000, lk 242–243.
  5. Haudi. Kalmistute register(16.04.2010)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Fotomehe tabamusi. Kultuur ja Elu, 1973 nr 12, lk 140.
  7. 7,0 7,1 Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased IV. Koost. Mati Õun. Sentiel, Tallinn 2005, lk 92.
  8. Eesti Vabadusristi kavalerid. Välis-Eesti & EMP. Stockholm 1984, lk 342
  9. Memento – Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988, köide 1. (27.04.2010)
  10. Teder, Kaljula. Eesti fotograafia teerajajaid, lk 73–76.
  11. Tooming, Peeter. Ikka fotost. Eesti Raamat. Tallinn 1995, lk 28.
  12. Eesti Foto-klub: 1921–1926. Eesti Foto-klubi. Tallinn 1926, lk 4.
  13. Teder, Kaljula. Eesti fotograafia teerajajaid, lk 88–115.
  14. Kodu-uurimise teatised 13. Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringi tegevusest. Tallinn 1988, lk 18, 36, 72, 89.
  15. Teder, Kaljula. Suri vanim eesti fotokunstnik. Kodumaa 21.01.1976, lk 8.
  16. Teder, Kaljula. Eesti fotograafia teerajajaid, lk 100.
  17. Teder, Kaljula. Eesti fotograafia teerajajaid, lk 94, 113.
  18. Teder, Kaljula. Eesti fotograafia teerajajaid, lk 117.
  19. Teder, Kaljula. Eesti fotograafia teerajajaid, lk 118.

Allikad ja kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arhiiviallikad

Perioodika

  • Fotomehe tabamusi. Kultuur ja Elu, 1973, nr 12.
  • Sõdur. 1932, nr 20.
  • Teder, Kaljula. Suri vanim eesti fotokunstnik. Kodumaa 21.01.1976.

Kirjandus

  • Eesti Foto-klub: 1921–1926. Eesti Foto-klubi. Tallinn 1926.
  • Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased IV. Koost. Mati Õun. Sentiel. Tallinn 2005.
  • Eesti Vabadusristi kavalerid. Välis-Eesti & EMP. Stockholm 1984.
  • Kodu-uurimise teatised 13. Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringi tegevusest. Tallinn 1988.
  • Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi biograafiline teatmik. Koost. Marju Vilbaste. Tallinn 2000.
  • Teder, Kaljula. Eesti fotograafia teerajajaid. Eesti Raamat. Tallinn 1972.
  • Tooming, Peeter. Ikka fotost. Eesti Raamat. Tallinn 1995.

Internetiallikad

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]