Johannes Mülber

Allikas: Vikipeedia
Johannes Mülberi autoportree. 1920ndad. TLM F 7053: 83–10

Johannes Mülber (7/19. detsember 1889 Tallinn27. juuni 1938 Tallinn) oli Eesti linnaametnik, kultuuritegelane ja fotograaf.

Mülber esines fotonäitustel ka varjunimede J. Ohaka ja J. Madara all.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Mülber sündis 1889. aastal Tallinnas Toomgildi kojamehe Mihkel ja Maria Matilde Mülberi (neiuna Lints) pojana. Tal olid õde Marie ja vend Aleksander. Mülber omandas koolihariduse Tallinna 4-klassilises Linnakoolis, mille lõpetamise järel 1905. aastal alustas ta teenistust linnaametnikuna, olles:

Mülberi eduka linnaametniku karjääri garanteerisid ta meeletu teadmistejanu, töökus, korrektsus, järjekindel visadus ja usaldatavus.[1]

Lisaks linnaametniku tööle oli Mülber ka ühiskondlikult aktiivne kultuuritegelane, olles:

Ta tegeles ka fotograafiaga. Mülber oli Eesti tuntuim pitoreskse foto meister aastail 1921–1929.[3] Ta oli enne Teist maailmasõda rahvusvaheliselt enim eksponeeritud ning tunnustatud eesti fotograaf.[1]

Johannes Mülber suri 27. juunil 1938 Tallinnas süvenenud kopsuhaiguse tõttu.[1] Ta on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.[4]

Tegevus fotograafina[muuda | muuda lähteteksti]

Tee fotograafia juurde[muuda | muuda lähteteksti]

Miks ja millal Mülber fotograafiaga tegelema hakkas, on raske kindlate ja tõestatud faktide puudumisel väita. Hans Vanaveski, kes Mülberiga samal ajal (1905) Tallinna 4-klassilise linnakooli lõpetas, oli juba kooliajal huvitatud fotograafiast ja tegeles sellega väikestviisi, nagu teisedki koolipoisid.[5] Võib oletada, et ka Mülber tundis juba siis fotograafia vastu huvi. Linnakooli lõpetamise järel jätkas Mülber iseõppijana ning gümnaasiumi programmile lisandusid peagi kunstiõpingud. Lisaks astus ta 1909. aastal Eesti Kunstiseltsi liikmeks [1], hakates suhtlema ka kunstiringkondadega. Just Johanneselt sai temast kaheksa aastat noorem vend Aleksander, hilisem ekspressionistlik maalikunstnik ja koondise Vikerla liige, algtõuke kunstnikutee valimisel[6].

Vanim Johannes Mülberi foto Tallinna Linnamuuseumi fotokogus, mis kujutab ta ema, kannab aastanumbrit 1911. Lisaks on muuseumis mitu Mülberi albumit kontaktkoopiatega umbes samast ajast, mis on ta hilisematest töödest hoopis erinevad, ehk seega ta esmased motiiviotsingud.[7]

Eesti Foto-Klubi[muuda | muuda lähteteksti]

18. veebruaril 1921 asutas Mülber koos kutseliste fotograafide vendade Parikate, A. Thomsoni ja Richard Olbreiga Eesti Foto-Klubi (ehk EFK), mille peaülesanne oli kunstilise fotograafia harrastamine ja edendamine. 1921–1926 oli Mülber klubi sekretär,[8] mõnda aega juhatuse esimees, näituste korraldaja, kursuste lektor ja ka näitustel osaleja[1]. Hans Vanaveski, samuti klubi liikme, arvates oli Mülber klubi hing, ürituste algataja ja tegelik läbiviija ning just tema agaral hoolitsusel annetasid fotoärid ja välisfirmade esindajad auhinnatud tööde preemiateks mitmesuguseid fotomaterjale ja tarbeid.[9] Lisaks oli ta vendade Parikate väljaantava Filmilehe vastutav toimetaja aastatel 1926–1931[10].

Ent EFK-s tekkisid lahkhelid, kui 14. mail 1929 ilmus Päevalehes varjunime Vana amatöör all sapine artikkel Harry Malmi tegevuse kohta, mille tulemusel klubi lõhenes ning Malm lahkus EFK-st ja asutas Tallinna Fotoühingu. Oletatakse, et selle ajaleheartikli autor oli Mülber, ent samas on see vägagi kaheldav. Vastukaaluks Malmi tegevusele hakkas Peeter Parikas 1929. aastal organiseerima kutselisi fotograafe, kuhu Mülberil kui amatööril asja muidugi ei olnud.[11] Olles pettunud ja väsinud lahkhelidest klubi liikmete vahel saatis Mülber 21. mail 1931 Peeter Parikale kirja, milles ütles end klubist väljaastunuks ning muu seas meenutas ka oma kirjutist seoses 1929. aasta juhtumiga (!?).[12] Sestpeale tegeles ta vähem ka fotograafiaga.[viide?]

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Foto-Klubi (EFK) III fotovõistlus 18.12.1922: hõbeauraha kummitrüki kogu "Astra" eest
  • EFK V fotovõistlus 28.04.1924: väike kuldauraha kogude "Ignotus" ja "Ego" eest
  • EFK VI fotovõistlus 15.11.1924: pronksauraha broomhõbe piltide eest (varjunime J. Ohaka all).
  • EFK VII fotovõistlus 21.09.1925: kuldauraha ja hõbeauraha broomõlitehnikas piltide eest ning varjunime J. Ohaka all pronksauraha broomõlitehnikas piltide eest.
  • I rahvusvaheline fotonäitus Tallinnas 31.08.1926: kuldauraha kunstilise foto kategoorias.
  • I Soome-Eesti maavõistlus 1927/1928: isiklik hõbekarikas.
  • II Soome-Eesti maavõistlus 1928/1929: sai esimeses kategoorias auhindu.
  • EFK XIII fotovõistlus 14.10.1929: esimene auhind fotokogu "Brovira" eest.
  • 1921–1929 esines edukalt rahvusvahelistel näitustel Itaalias, Hollandis, Inglismaal, Prantsusmaal, Belgias, USA-s, Hispaanias, Kanadas, Ungaris, Poolas, Soomes jne.[13]

Peeter Tooming on arvanud: "Mülberi edu tugines ühelt poolt kindlasti sellel, et pitorealismilaine maailma salongifotos parajasti haripunktil oli, teisest küljest aga Mülberi fotode heale kunstitasemele."[14]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tehnika[muuda | muuda lähteteksti]

Mülber pildistas plaatkaameraga Optische Werke G. Rodenstock 9x12 Eurynar 1 : 6,8 F = 13,5 cm. 1920. aastatel püsis Euroopas fotokunstis valitseva fotokoolkonnana impressionistlikule maalile lähedane käsitluslaad – pitorealism. Ka Mülber oli sellest vaimustunud. Ta katsetas mitmeid tol ajal levinud positiivtehnikaid, ent jäi siiski peatuma broomõlitrükil, mis oma pehmete kontuuride, säreleva valguse ja suurte pindade mõjuga nähtavasti talle kõige rohkem sobis. Broomõlitehnika ja ümbertrükk on keerulised fototehnikad, mille täpne kirjeldus on antud vendade Parikate "Fotograafia õpperaamatus". Selle tehnika tulemusena saavutaski ta impressionistliku lõpptulemuse, mille lõppresultaat oli alati etteaimamatu ning seetõttu ka iga valminud töö unikaalne ja kordumatu. Mülber sai kogu maailmas tuntuks kui broomõlitehnika suurmeister.[15]

Temaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Mülberi loomingu temaatika oli lai, kuna ta tahtis end proovile panna mitmes valdkonnas. Peamised teemad, mida Mülber fotografeeris:

  • loodus – mets, meri, põllud ja talvemaastik eritoonides. Autori lemmikmotiiviks oli udu, mille ta broomõlitehnikas täiuslikult välja tõi. Mere seeriast on ta kuulsamad ja auhindu saanud fotod "Päikese loodel" (1926) ja "Tasa tõuseb tuuleke" (1926). Ta loodusvaated on elavad, vaataja hakkab pildiga suhtlema. Tekivad mõtted ja emotsioonid. Nt "Üksildane", "Täistuisand";
  • natüürmort – kõige tavalisemate esemete kompositsioonid, mis on korrektsed ja hea ruumitunnetusega. Nt "Valgus ja vari", "Etüüd";
  • töö ja tegevus – realistliku argipäeva kujutamine läbi impressionistliku töötluse. Selle teema puhul kasutas ta mõjuvalt ära portreteeritava selga, ühitades seeläbi foto vaataja ja portreteeritava vaate suuna. Nt "Turul", "Tuules". Tallinna Fotoühingu vägagi kriitiline esimees Harry Malm on öelnud 1930. aastal: "Mülberi turustseen on küps kunstiteos."
  • meeleolupildid – tundlikud ja tundelised fotod, kus midagi pole otse öeldud, vaid neis on vihjatud aimamisi, jättes vaatajale võimaluse oma tõlgendusversiooniks. Nt "Eluseltsilised", "Tuuline ilm".[16]

Kogu Tallinna Linnamuuseumis[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Mülberi originaalfotode paremik asub ta isikufondis (TLM F 7053) Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumis.[17] Fotokogu sisaldab 214 museaali, millest kõige hinnalisema osa moodustavad 78 võistlusfotot, mis on võistelnud mitmel maal ja mandril. Teine osa kogust sisaldab haruldasi pabernegatiive, kolme albumit kontaktkoopiatega autori motiiviotsinguid, fotosid pereliikmetest ja Mülberi töökohtadest. Väiksel hulgal on kogus ka reproduktsioone maalikunstnike Oskar Kallise, Aleksander Krimsi ja Aleksander Mülberi töödest. Lisaks on kogus Mülberi saadud diplomid ja sugulaste koostatud elulugu. Kogu jõudis muuseumi 1966. aasta sügisel Mülberi kaugete sugulaste hoole alt.[18]

Fotogalerii[muuda | muuda lähteteksti]

Teised Mülberist ja ta loomingust[muuda | muuda lähteteksti]

Argielus korrektne, tagaplaanile hoidev ametnik, fotograafias haritud, kultuurne tegija, ootamatult aktiivne eestvedaja, kes siiralt usub selle töö vajalikkusesse.

Tema fotod on tehtud sügava, boheemlasliku kunstnikusilmaga ja lausa füüsiliselt on tajuda hingeõrnus. Ta ei ole vaid päevapiltnik, kes näeb ja seejärel vahendab nähtut, ettevaatlikult lisab Mülber oma subjektiivse kaemuse. Lummus, mis hingestab autori suhet kujutatavaga, on kui hele valguselaik kesk pilvi, märkamatult sulandume osaks igas pildis. See tundlik osasaamine on nii vahetu, siiras, et hetkil, mil lõpeb ulm, oleksime kui osa saanud aja servast mõõtmatus eluruumis.

Ülle Lillak
Ühe linnaametniku lugu. Sirp, 10. august 2001

Ta looming on impressionismi avalduseks. Seda iseloomustab pehme tonaalsus, modelleerimine valguse ja varjudega, kontuuride pehmus. Kõik ta tööd on otsekui sordiini all, nendes puudub ere valgus. Autori maailmataju on lüüriline, pisut nukker. See nukrus ei lahku temast ka kõige elurõõmsamates töötemaatilistes fotodes. Mülber ei muutu aga kunagi sentimentaalseks, kuigi mitmed teemad selleks võimalusi annavad.

Autor teadmata
Fotosajand: Johannes Mülber. Noorus, 1973, nr 3

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Lillak, Ülle. Ühe linnaametniku lugu. Sirp, 10.08.2001.
  2. Teder, Kaljula. 1972, lk 113.
  3. Tooming, Peeter. Hõbedane teekond. Valgus. Tallinn 1990, lk 138.
  4. "Haudi. Kalmistute register". Vaadatud 2.04.2010.
  5. Teder, Kaljula. 1972, lk 130.
  6. Marran-Tool, Elfriede. Aleksander Mülber. Kunst 1967, nr 2, lk 54.
  7. Fomina, Juta. 2007, lk 26.
  8. Eesti Foto-klub: 1921–1926. Eesti Foto-klubi. Tallinn 1926, lk 4.
  9. Teder, Kaljula. 1972, lk 85–86, 100–101.
  10. 80 aastat filmiajakirju Eestis. Sirp. 29.09.2006.
  11. Parmas, Mall. 2000, lk 65, 68–69.
  12. Tooming, Peeter. Foto! Foto! Foto!.... Eesti Raamat. Tallinn 1983, lk 49.
  13. Fomina, Juta. 2007, lk 64.
  14. Tooming, Peeter. Ikka fotost. Eesti Raamat. Tallinn 1995, lk 37.
  15. Kimber, Ain. Eesti fotokunsti meister Johannes Mülber (1889–1938). Sirp ja Vasar. 18.11.1966; Parmas, Mall. 2000, lk 63–64.
  16. Parmas, Mall. 2000, lk 65–67.
  17. "Eesti fotograafid. Elulooline andmebaas 1844–1944". Vaadatud 2.04.2010.[alaline kõdulink]
  18. Parmas, Mall. 2000, lk 60, 63.
  19. Parmas, Mall. 2000, lk 179.
  20. Parmas, Mall. 2000, lk 177.

Allikad ja kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • TLM F 7053
  • Mülber, Johannes. "Foto-kunstist" – Käsitlusi fotograafiast. Tartu Kõrgema Kunstikooli Toimetised. Tartu, 2003. Lk 45–46.
  • Eesti Foto-klub: 1921–1926. Eesti Foto-klubi. Tallinn 1926.
  • Fomina, Juta. Eesti fotokunst ja Johannes Mülber aastatel 1920–1929. Tallinna Ülikool. Bakalaureusetöö. Tallinn 2007.
  • Linnap, Peeter. "Eesti fotograafiast 1900–1940" – Eesti kunsti ajalugu. 5, 1900–1940. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010.
  • Parmas, Mall. Fotoamatöör Johannes Mülberi autorikollektsioon (1921–1929) Tallinna Linnamuuseumi fotokogus. – Tallinna Linnamuuseumi aastaraamat 1998/99. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tallinn 2000.
  • Teder, Kaljula. Eesti fotograafia teerajajaid. Eesti Raamat. Tallinn 1972.
  • Tooming, Peeter. Foto! Foto! Foto!.... Eesti Raamat. Tallinn 1983.
  • Tooming, Peeter. Hõbedane teekond. Valgus. Tallinn 1990.
  • Tooming, Peeter. Ikka fotost. Eesti Raamat. Tallinn 1995.
  • Eesti fotokunstnik Johannes Mülber 1889–1938. Koostanud Ester-Väljaots, Betty. Tallinna Linnamuuseum Fotomuuseum. Tallinn 2013.
  • 80 aastat filmiajakirju Eestis. Sirp. 29.09.2006.
  • Fotosajand: Johannes Mülber. Noorus. 1973, nr 12.
  • Kimber, Ain. Eesti fotokunsti meister Johannes Mülber (1889–1938). Sirp ja Vasar. 18.11.1966.
  • Lillak, Ülle. Ühe linnaametniku lugu. Sirp. 10.08.2001.
  • Linnadeliidu sekretär Joh.Mülber 25.a. teeninud. Linnad ja Alevid 1930, nr 5.
  • Marran-Tool, Elfriede. Aleksander Mülber. Kunst 1967, nr 2.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]