Kõrbestumine

Allikas: Vikipeedia

Kõrbestumine ehk desertifikatsioon ehk aridifikatsioon on protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Toimub muldade hävinemine.

Kuivad ja poolkuivad alad hõlmavad 1/3 maakerast. Tõeliste kõrbete all on umbes 8 miljonit km², seal on taimkate vee puuduse või külma tõttu väga hõre või puudub üldse. Looduslikud kõrbed on levinud seal, kus vee aurumine ületab sademetehulga.

Aastasadade jooksul väljakujunenud eluviiside muutus ja maailma rahvastiku kasv nõuab järjest intensiivsemat maakasutust. Selle tagajärjeks on protsessid, mis viivad taimkatte hävimisele, mullastruktuuri muutusele ja ala muutumine viljatuks kõrbeks.

Näiteks on aastatel 1958-1985 Sahara kõrbe piir laienenud 100 km ida suunas. Praegu laieneb kõrb ümbritsevatele aladele keskmiselt mõni kilomeeter aastas.

Teadlased on vaielnud kõrbestumise põhjuste üle, peale kliimategurite ollakse ühel meelel selles, et umbes kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Kõige valulikum on probleem nendes kohtades, kus maa majandamisviis ületab selle bioloogilise kandevõime. Inimene aitab kõrbestumisele tõhusalt kaasa.

Kõrbestumine algab tavaliselt põõsastike hävitamisest tundlikel serva-aladel, sest seda puitu kasutatakse arengumaades kütteks. Samuti on viinud kõrbestumiseni troopiliste vihmametsade raied Aasia ja Lõuna-Ameerika mäestikes ja ka klimaatiliste vööndite üleminekualadel ning muidugi sobimatud maaharimisviisid ja liigkarjatamine. Ühekülgne väetamine ja maa liigsügavalt harimine vaesestavad mulda ja soodustavad tuuleerosiooni.