Keskaegne soe periood

Allikas: Vikipeedia

Keskaegne soe periood ehk keskaja soe periood ehk keskaegne kliimaoptimum oli suhteliselt maheda (sooja) kliima periood Atlandi ookeani põhjaosa piirkonnas (ja üldse põhjapoolkeral) umbes aastatel 950–1250.

Sellele järgnes Põhja-Atlandi piirkonna kliimas järgnes sellele väikese jääajana tuntud külm periood ehk kliimapessimum.

Temperatuurid olid 9. ja 13. sajandi vahel kogu maailmas umbes 1 kuni 2 kraadi võrra[viide?] või vähem kui 1 kraadi võrra[viide?] kõrgemad kui väikesel jääajal. Näiteks Atlandi ookeani põhjaosas taandus paakjää põhja poole ja liustikud maismaal kadusid osaliselt. See soojenemine võimaldas näiteks viikingitel asustada Islandi (alates umbes 870. aastast) ja Gröönimaa. Põhja-Jäämeri oli laevatatav.

Euroopa sooja perioodiga võisid olla seotud ka teised selle aja soojaperioodid maailma muudes osades, sealhulgas Hiinas, Uus-Meremaal.

11. sajandil koostatud Viimsepäevaraamat (Domesday Book) loetleb Lõuna-Inglismaa 46 paika, kus sellal viinamarju kasvatati. Keskaegsel soojal ajal, mis enam-vähem kattus kõrgkeskajaga, olid Gröönimaal, mis sai oma nime sellase roheluse järgi, põllundusest elatuvate viikingite asundused.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Lamb, H. (1965). "The early medieval warm epoch and its sequel". Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology 1 : 13–19. doi : 10.1016/0031-0182(65)90004-0 .
  • Crowley, Thomas J.; Lowery, Thomas S. (2000). "How Warm Was the Medieval Warm Period?" . AMBIO: A Journal of the Human Environment 29 (1): 51–4. doi : 10.1579/0044-7447-29.1.51 . [1]