Euroopa Liidu kliimapoliitika
Euroopa Liidu kliimapoliitika on Euroopa Liidu poliitika kliimaküsimustes ja kliimaküsimuste seaduslik reguleerimine läbi kvootide jm määrade, et vähendada ja parandada Euroopa Liidu maade kasvuhoonegaaside emissioone. Kliimapoliitika peaeesmärgiks on globaalse kliimamuutuse aeglustamine.
Eesmärgid aastaks 2020: ELi energia- ja kliimapakett[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa Parlamendi 2009. aastal vastu võetud Euroopa Liidu kliimapaketi plaan oli aastaks 2020 vähendada ELi kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20% võrra ning tõsta taastuvenergia osakaalu energiatarbimisest 20%ni. Selle taustaks olid Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) aruanded, mis näitasid, et kliimamuutuse vähendamiseks ja lõpetamiseks on vaja tegutseda kohe ning Euroopa Liit on üks suurimaid heitgaaside tekitajaid maailmas.
2005. aastal leppisid Euroopa Liidu juhid kokku järgmistes ELi pikaajalistes kliimaeesmärkides aastaks 2020:[1]
- vähendada kasvuhoonegaaside heitkogust 20% võrra võrreldes 1990. aastaga;
- toota 20% energiast taastuvatest energiaallikatest;
- suurendada energiatõhusust 20% võrra.
Euroopa Liit soovis olla teerajaja ning saada oma plaanid valmis enne, kui rahvusvaheline üldsus hakkas arutama Kyōto protokolli asendamist uute kokkulepetega aastal 2009. Euroopa Parlamendi keskkonna ja tööstuse komisjoni liikmed andsid oma hinnangu kõikidele kliimapaketi raportitele, mille Euroopa Komisjon 2008. aasta jaanuaris avalikustas. Sama aasta novembrikuu viimasel ja detsembrikuu esimesel nädalal toimusid parlamendi, komisjoni ja nõukogu kolmepoolsed mitteametlikud läbirääkimised paketi osas. 4. detsembril arutasid parlamendiliikmed nõukogu ja komisjoni esindajatega paketti täiskogu istungil. 1.–12. detsembrini toimus Poolas Poznanis ÜRO kliimamuutuse konverents, mis arutas saavutusi energia- ja kliimamuutuse poliitika vallas ning valmistas ette pinnast 2009 Kopenhaagenis toimuvaks ülemaailmseks ÜRO kliimamuutuse tippkohtumiseks.
Eesmärgid aastaks 2030[muuda | muuda lähteteksti]
2014. aastal võeti Euroopa Liidus vastu kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030,[2] sest kliimamuutustega tegelemisel initsiatiivi haarates vaadati üle püstitatud eesmärgid ning seati aastaks 2030 kolm põhilist, Pariisi kliimaleppega haakuvat eesmärki:
- vähendada kasvuhoonegaaside heitkogust 40% võrra võrreldes 1990. aastaga;
- toota 27% energiast taastuvatest energiaallikatest;
- suurendada energiatõhusust 27% võrra.
Kasu[muuda | muuda lähteteksti]
Lisaks kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele on ülalkirjeldatud tegevuste eesmärkideks tarbijatele kättesaadava hinnaga elektrienergia tagamine, Euroopa Liidu energiajulgeoleku suurendamine, energiaallikate impordi vähendamine välisriikidest, uute kasvuvaldkondade ja töökohtade loomine, elukeskkonna tervislikumaks muutmine (näiteks õhusaaste vähendamise teel) ja kindluse loomine investoritele, näidates ELi selget otsust liikuda madala süsinikuheitmega majanduse poole.[3]
Eesmärgid aastaks 2050: Euroopa roheline kokkulepe[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa Liidu pikemaajalised kliimaeesmärgid on kokku võetud 2011. aasta dokumendis „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050“.[4] Eesmärkidest peamine on süsinikuheite vähendamine 80–95% võrreldes aastaga 1990. See tähendab heite reaalset vähendamist ELis ega hõlma heitkogustega kauplemist.
2019. ametisse astunud Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen teatas eesmärgist muuta Euroopa esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks. Selleks lubas ta tuua Euroopa Parlamendi ette Euroopa esimese kliimaalase õigusakti, mille vastuvõtmisel muutuks kliimaneutraalsus aastaks 2050 kohustuslikuks. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks pani ta ette heitkogustega kauplemise süsteemi laiendamine laevandusele ja järk-järgult lennuettevõtjatele eraldatud tasuta saastekvootide vähendamise ning kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ärahoidmiseks süsinikdioksiidi piirimaksu kehtestamise.
Rohelise kokkuleppe olulisemad teemad on järgmised:
- Õiglane üleminek (õiglase ülemineku fondi loomine kõige enam mõjutatud piirkondade ja inimeste abistamiseks).
- Kestliku Euroopa investeerimiskava (keskkonnahoidliku rahastamise strateegia ja kestliku Euroopa investeerimiskava vastuvõtmine, Euroopa Investeerimispanga osaline muutmine Euroopa kliimapangaks ja järgmise kümne aasta jooksul kõikjal ELis triljoni euro ulatuses investeeringute toetamine).
- Kõrgemad eesmärgid 2030. aastaks (läbirääkimiste algatamine teiste suurimate heite põhjustajatega maailmas, et ka nemad 2021. aastaks oma kliimaalaseid eesmärke suurendaks).
- Euroopa looduskeskkonna säilitamine (Euroopa rohelise kokkuleppe raames bioloogilise mitmekesisuse strateegia esitamine aastani 2030, strateegia vastuvõtmine kestlikult toodetud toidu jõudmiseks taludest tarbijateni, nullsaaste eesmärgi poole liikumine, ühekordselt kasutatavate plasttoodete küsimuses juhtrolli võtmine.)[5]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Euroopa Liidu kliimaeesmärgid". Keskkonnaministeerium. Vaadatud 3.01.2020.
- ↑ "Roheline raamat. Kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030". 27.03.2013. Vaadatud 03.01.2020.
- ↑ "Euroopa Liidu kliimaeesmärgid. Eesmärgid ja tegevused kuni 2030". Keskkonnaministeerium.
- ↑ "Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava". 08.03.2011.
- ↑ von der Leyen, Ursula. "Liit, mis seab kõrgemad sihid. Minu tegevuskava Euroopa jaoks. Poliitilised suunised järgmisele Euroopa Komisjonile 2019-2024" (PDF). Euroopa Komisjon. Vaadatud 03.01.2020.