Francisco de Zurbarán

Allikas: Vikipeedia
Francisco de Zurbaráni monument Sevillas
Maarja tüdrukuna

Francisco de Zurbarán [frans'isko de survar'aan] (ristiti 7. november 1598 Fuente de Cantos (Extremadura) – 27. august 1664 Madriid) oli Hispaania maalikunstnik.

Francisco de Zurbarán sündis pudukaupmehe Luis de Zurbaráni ja tema abikaasa Isabeli (sündinud Márques) pojana. Juba lapsepõlves ilmutas ta kunstiannet, kui kivisöega joonistas.

1614 saatis isa Francisco 3 aastaks Sevillasse Pedro Diaz de Villanueva juurde õpipoisiks. Sellest kunstnikust on väga vähe teada. Tõenäoliselt mõjutas Zurbaráni kui kunstnikku kõige rohkem Juan Sánchez Cotán (1560–1627). Zurbaráni loomingule on stiililt väga lähedased ka Juan Martínez Montañése (1568–1649) tööd.

16171618 töötas ta Llerena linnakeses Extremaduras, seejärel naasis Sevillasse. Seal abiellus ta Leonor de Jorderaga, kellega sai 7 last. Tööd oli tal väga palju, sest Lõuna-Ameerikas avati tollal järjest kloostreid, mis meeleldi tellisid Zurbaránilt pilte. 1634 sai ta Felipe IV õukonnakunstnikuks, ehkki ei kolinud pealinna ega maalinud õukonnale ka palju töid.

16261627 maalis ta vastavalt lepingule dominiiklaste orduga 21 pilti religioossetel teemadel, 16281630 pilditsükli Pedro Nolasco elust ja teise tsükli Bonaventura elust. Santa María de Guadelupe kloostrile maalis ta palju suuri pilte, neist 8 käsitlevad Hieronymose elu. 1634 maalis ta 10 pilti Heraklese vägitöödest.

Francisco de Zurbarán maalis üksnes natuurist. Tema maalides valitseb karge ja askeetlik põhitoon. Teoste kompositsioon ei ole harilikult keeruline ja selles on kõigest mõned figuurid loomulikes, lihtsates poosides. Joonistusstiil on väga realistlik ja teda on Velázqueze kõrval teiseks hispaania varauusaegse kunsti suureks realistiks nimetatud. Koloriidilt meenutab ta Caravaggiot ja teda ongi nimetatud hispaania Caravaggioks. Siiski pole teada, et Zurbaránil oleks olnud võimalust Caravaggio töid kopeerida. 1650-ndatel ilmus tema maalidesse ka lüürilisust ja emotsionaalset pinget.

Zurbarán oli ületamatu meister langevate kangaste, laudlinade ja muu sellise joonistamises. Paljudel tema maalidel on kujutatud valges rõivastuses munkasid, nunnasid ja märtreid. Talle meeldis teha pilte, kus maalitavatele mitmest valgusallikast eri tüüpi valgust langeb, ja saavutas selles suure meisterlikkuse.

Pärastpoole hakati õukonnas teda võrdlema Bartolomé Estéban Murilloga, eelistades viimase sentimentaalsust, ja tema kuulsus vähenes. Ta ei saanud enam tellimusi. 1658 kolis ta Madriidi, lootes rohkem tööd saada, ent hoolimata sõprusest Diego Velázquezega suri vaesuses.