Evolutsiooniline psühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Evolutsiooniline psühholoogia (inglise keeles evolutionary psychology) on neodarvinlik psühholoogia suund, mis püüab seletada inimese psüühilisi omadusi loodusliku valikuga, taandades kõigi käitumuslike omaduste põhjused reproduktiivsetele tunnustele ja sugulisele valikule[viide?]. Evolutsiooniline psühholoogia põhineb sotsiobioloogia teooria rakendamisel inimesele[viide?]. Peale klassikaliste psühholoogia andmete kasutatakse muu hulgas teadmisi inimese evolutsioonist ja küttidest-korilastest ning majandusteaduse mudeleid.

Termini evolutionary psychology võttis kasutusele Michael Ghiselin 1973, kuid sarnased ideed esitas juba Charles Darwin ("The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex" (1871), "The Expression of the Emotions in Man and Animals" (1872). Darwin esitas hüpoteesi, et inimeste sotsiaalsed instinktid on kujunenud loodusliku valiku teel. Darwini ideed inspireerisid hiljem näiteks William Jamesi ja Sigmund Freudi, aga enamik 20. sajandi psühholooge püüdis inimeste käitumist seletada biheiviorismi raames. E. O. Wilson avaldas 1975 raamatu "Sotsiobioloogia", milles püüti loomade sealhulgas inimese sotsiaalset käitumist seletada evolutsiooniteoreetilises raamistikus. Juba 1980ndate keskpaigas arutati evolutsioonilise psühholoogia ideid laias avalikkuses seoses lööklausega "aatomipomm neandertallase käes". [1] Omaette ja mõjukaks lähenemiseks kujunes evolutsiooniteooria 1990ndate alguses; seda märgistab muu hulgas 1992 välja antud Jerome Barkowi, Leda Cosmidese ja John Tooby toimetatud kogumik. Järgnevatel aastatel on evolutsioonilist psühholoogiat aimekirjanduses ühtelugu arutatud (sealhulgas Steven Pinker 1997 ja David Buss 2003). Sageli käsitatakse evolutsioonilist psühholoogiat üha bioloogiapõhisemaks muutuva tunnetusteaduse ühe keskse koostisosana kognitiivse neuroteaduse kõrval.

Hoolimata edusammudest on evolutsiooniline psühholoogia sarnaselt sotsiobioloogiaga on esile kutsunud kriitikat ning on tänini vaieldav. Näiteks on evolutsioonilise psühholoogia meetodit teadusfilosoofia vaatenurgast tugevalt kritiseerinud Stephen Jay Gould: oletused kognitiivsete mehhanismide evolutsioonilise kujunemise kohta on tema meelest enamasti lihtsalt usutavalt kõlavad lood, mida pole võimalik teaduslikult kinnitada ega kummutada[2]. Peale selle kritiseeritakse sageli eriti populaarteaduslikke käsitlusi, milles seletatakse näiteks inimese soospetsiifilist käitumist reduktsionistlikult, kaasasündinud bioloogilistele tunnustele taandades.Vt näiteks Rose, Rose, Jencks 2009:209–227, Jackson, Rees 2007, Rogers 2010. Aja jooksul on aga valdkonda enam aktsepteerima hakatud[viide?].

Teoreetilised eeldused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keha ja käitumisviiside evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elusolendite evolutsiooni tüüpilised näited on seotud kehaliste tunnustega. Geen, mille tõttu gasellid jooksevad kiiremini, suurendab looma ellujäämisšansse, sest gasell saab jälitajate eest paremini põgeneda. Järelikult on tõenäoline, et vastav geen lööb gaselide populatsioonis aegamööda läbi ning muutub gasellide üldiseks tunnuseks. Evolutsioonipsühholoogide meelest on põhimõtteliselt sama lugu ka vaimsete tunnustega. Näiteks mõjutavad parem mälu, taju, probleemide lahendamise võime ja õppimisvõime isendite ellujäämisšansse. Ka päranduvad soodsad vaimsed tunnused löövad populatsioonis läbi; kognitiivsed võimed on kohastumus.[3].

Sama argumenti saab kasutada käitumise kohta. Nii näiteks suurendab paljudel liikidel esinev lõimetishoole järglaste ellujäämise ja soojätkamise tõenäosust, andes evolutsioonilise eelise. Need käitumismustrid võisid tekkida ka inimese evolutsiooni käigus. Inimene kogeb sellist käitumist suuresti kiindumusena ja oma laste pärast muretsemisena. Sellepärast püüavad evolutsioonipsühholoogid seletada sääraste emotsioonide kujunemist evolutsiooniliselt.

Üks põhieeldusi on see, et vaimsetel protsessidel on peaajus korrelaadid ning neid kutsub esile neuronite aktiivsus. Ka aju on kohastumise tulemus.[4] Aju ehituskivide evolutsiooniline kujunemine toob kaasa ka vaimu evolutsioonilise kujunemise.

Kohastumine ja keskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teaduses on vaieldamatu, et ka inimese psüühika on evolutsiooni tagajärg. Vaieldav on aga, kui suurel määral olenevad inimese mõtlemine ja tunded evolutsioonis tekkinud kaasasündinud mehhanismidest ja kui palju õnnestub evolutsioonilisel psühholoogial vaimu evolutsiooni kohta teada saada. Tänapäeva evolutsioonilise psühholoogia juhtkujudel on selle kohta oma teesid.

Tänapäeva evolutsiooniline psühholoogia lähtub sageli tähelepanekust, et paljud inimeste käitumisviisid on sellised, et nad ei taga üldse inimeste edukat paljunemist ja ellujäämist, vaid töötavad sellele mõnikord koguni vastu. Nii näiteks on spermapanka panustamine kulusid säästev võimalus oma paljunemisedukust suurendada. Ometi ei näita enamiku meeste käitumine, et neil oleks märkimisväärne vajadus spermapanka oanustada. Samuti oleks tänapäeva olusid arvestades näiteks autodekartus palju mõttekam kui madudekartus, vastikus alkoholi vastu oleks mõttekam kui vastikus sülje vastu. Ometi kardab enamik inimesi pigem madusid ja tunneb vastikust pigem sülje vastu. Sellistest tähelepanekutest võib jääda mulje, et inimeste vajadused ja tunded ei piirdu vahetult ellujäämist puudutavate huvidega.

Evolutsioonipsühholoogid seletavad sääraseid tähelepanekuid kohastumuse keskkonna (environment of evolutionary adaptedness, EEA) teooriaga. Nad osutavad sellele, et inimesed on kujunenud põhiliselt Pleistotseenis (1,8 miljonit kuni 10 000 aastat tagasi). Pleistotseeni ajal elati suhteliselt väikestes küttide-korilaste ühiskondades. Esimesed agraarühiskonnad tekkisid alles umbes 10 000 aastat tagasi, modernsed industriaalühiskonnad alles mõnesaja aasta eest. Evolutsioonipsühholoogid väidavad, et pilk inimkonna ajaloole näitab selgelt, et inimese vaim ei ole kohastunud modernse, vaid kiviaegse keskkonnaga. Cosmides ja Tooby ütlevad: "Meie modernsetes koljudes elab kiviaegne vaim.[5].

Evolutsioonipsühholoogid väidavad, et käitumisviisid, mis on kiviaegse keskkonnaga hästi kohastunud, ei pruugi olla hästi kohastunud modernse keskkonnaga. Sellepärast võib tänapäeva kultuurides täheldada käitumisviise, mis tõsiselt takistavad edukat paljunemist ja ellujäämist. Evolutsioonipsühholoogilised teooriad kognitiivsete tunnuste tekkimise kohta peavad lähtuma kiviaegsetest keskkonnatingimustest.

Vaimu modulaarsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vaimu modulaarsus

Evolutsioonipsühholoogid lähtuvad sellest, et peaaju koosneb arvukatest kognitiivsetest süsteemidest, millest igaüks on spetsialiseerunud informatsiooni täätlemisele teatud piiritletud valdkonnas või teatud ärritajate klassi puhul. Evolutsioonilises psühholoogias on kasutusel moodule mõiste. Eeldatakse, et on olemas näiteks nägude äratundmise moodul, hirmu moodul ja ruumisuhete hindamise moodul. Evolutsioonipsühholoogid postuleerivad, et need spetsialiseeritud moodulid võimaldasid meie esivanematel ellu jääda, keskkonna väljakutsetele kiiresti ja tõhusalt reageerida. Sellepärast selekteeriti ebaspetsiifilise mitmeotstarbelise intellekti asemel, mis evolutsioonipsühholoogide arvates töötab aeglasemalt ega ole evolutsioonis läbi löönud, sellised moodulid.[6][7]

Tänapäeva evolutsiooniline psühholoogia on seega seotud teatud teooriaga vaimu ehituse kohta: lähtutakse sellest, et vaim ei ole üldine, mittespetsiifiline intellektuaalne võime, vaid vaim koosneb olulises osas spetsiifiliste ülesanetega kognitiivsetest mehhanismidest.

Noam Chomsky nativism on evolutsioonilise psühholoogia üks keskseid toetuspunkte.

See nn vaimu modulaarsuse teooria on saanud alguse nativismist, mille töötas välja Noam Chomsky seoses oma universaalse grammatika teooriaga. Chomsky väitis, et inimese keelevõimet (eriti keele omandamist) saab seletada ainult juhul, kui eeldada loomulikele keeltele omaseid kaasasündinud grammatikaprintsiipe.[8] Tunnetusteadlane Jerry Fodor laiendas Chomsky lähenemise üldiseks vaimu modulaarsuse teooriaks.[9] Fodori järgi on olemas arvukalt kaasasündinud ja evolutsiooniliselt tekkinud kognitiivseid mehhanisme, näiteks taju ja mälu vallas. Need mooduliteks nimetatavad mehhanismid on spetsialiseerunud spetsiifilisele sisendile, mida nad kiiresti ja teadvustamatult analüüsivad. Kõrgemad tunnetusfunktsioonid ei ole Fodori järgi modulaarselt organiseeritud, vaid on olemas tsentraalne töötlemisüksus informatsiooni teadlikuks ja kompleksseks analüüsimiseks.

Evolutsioonipsühholoogid väidavad Fodori eeskujul, et inimese vaimul on suurelt jaolt modulaarne ehitus. Kohastumise teel olevat välja kujunenud arvukad kaasasündinud kognitiivsed mehhanismid, mis täidavad spetsiaalseid ülesandeid. Tooby ja Cosmides väidavad: "meie kognitiivne arhitektuur meenutab kobföderatsiooni, kuhu kuukuvad sajad või tuhanded funktsionaalselt spetsialiseerunud arvutid (mida sageli nimetatakse mooduliteks)."[10] Evolutsioonilise psühholoogia eesmärk on teha kindlaks need moodulid ja nende päritolu. Eelajaloolase Steven Mitheni arvates on anatoomiliselt modernse inimese (Homo sapiens) mõtlemise modulaarsusel see iseärasus, et moodulid ei tööta täiesti eraldi, vaid nad on omavahel seotud.

Kokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeva evolutsioonilise psühholoogia eeldused on niisiis, et on olemas väga suur hulk kognitiivseid mehhanisme, mis on a) kaasasündinud ja b) väga spetsialiseeritud ning neid tuleb seletada c) kohastumisega d) kiviaegses keskkonnas. Need teesid on konkreetsemad kui evolutsioonilisel psühholoogial üldiselt, mis on psüühika uurimine evolutsiooni vaatekohast. Paljud uurijad käsitavad evolutsioonilist psühholoogiat seetõttu ka uue paradigmana, mis nihutab psühholoogia keskmesse uusi küsimusi, uurimismeetodeid ja teooriaid.

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaimu modulaarsuse teooriale heidetakse ette, et seda on vähe empiiriliselt uuritud ning selle kinnitus on peaaegu eranditult seotud Wasoni valikuülesandega.[11][12]Wasoni valikuülesandega seotud katseseeria abil tegid evolutsioonipsühholoogid Leda Cosmides ja John Tooby esimestena kindlaks, et hälbimistes sotsiaalsetest reeglitest on inimestel tunduvalt lihtsam ära tunda reeglite rikkumisi kui loogiliselt samalaadsetes hälbimistes, millel puudub sotsiaalne taust. Näiteks tegid katseisikud vähem vigu reegli "kes tahab alkoholi juua, peab olema vähemalt 18-aastane" rikkumiste äratundmisel kui reegli "kui kaardi ühel küljel on täishäälik, siis teisel küljel on paarisarv" täidetuse kontrollimisel. Sellest tegid Cosmides ja Tooby järelduse, et inimese ajus on moodul petjate äratundmiseks sotsiaalsetes olukordades, ning tõlgendasid tulemusi tõenditena vaimu modulaarsuse kasuks ja sisust sõltumatu universaalse intelligentsuse kahjuks.[12][13] Kriitikud leiavad Cosmidese ja Tooby tõlgenduses hulga eksijäreldusi[12][14] Näiteks oli Wasoni valikuülesande kasutatud variandi puhul tegu vaid ühe deduktiivse loogika aspektiga. Et aga inimese mõtlemine põhineb real teistel, uurimata loogilistel süsteemidel (süllogistlik loogika, predikaatloogika, modaalloogika, induktiivne loogika, ei saa uurimuse tulemust pidada universaalintellekti ümberlükkamiseks.[12] Peale selle, reeglid ei erine mitte ainult abstraktsiooniastme poolest, vaid erinevad oluliselt ka loogilise struktuuri poolest[13]. Samuti kujutavad nad tegelikke sotsiaalseid olukordi valesti.[12] Laut Cosmidese ja Tooby järgi on nii, et kui saadakse hüvis selle eest maksmata, siis on alati tegu pettusega. Tegelikult ei pruugi see nii olla, sest võidakse saada ka kingitus. Sellepärast ei ütle Cosmidese ja Tooby tulemus tegelikkuse kohta midagi ega kinnita petjate äratundmise mooduli olemasolu.[12]

Neuroteadlased viitavad argumendina modulaarsuse teooria vastu neuronite plastilisusele.[7][15][16] Uurimused näitavad, et neuronite võrgud muutuvad elu jooksul sõltuvalt keskkonnaärritajatest ja isiku kogemustest; tekib küsimus, mil määral on aju ehitus geenidega programmeeritud[7]. Eriti kõrgematel süsteemidel neokorteksis, mis on keerukate ülesannete lahendamise kandjad, ei paista neurobioloogiliste uurimuste järgi olevat modulaarset ehitust.[17][18]

Meetodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seletussuunad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Evolutsioonilises psühholoogias on võimalikud erinevad seletussuunad. Esiteks saab alustada mingi psüühikatunnuse (näiteks ruumitaju, armukadedus või vastikus) kirjeldamisest. Teise sammuna töötatakse välja kohastumishüpotees: kirjeldatakse, millised keskkonnatingimused võisid esile kutsuda selle tunnuse kujunemise. Lõpuks tuleb kaitsta seda hüpoteesi alternatiivide vastu. Evolutsioonilise psühholoogia klassikalised uurimused pööravad aga selle seletusstrateegia ümber. Nad ei alusta mitte psüühikatunnuste kirjeldamisest, vaid kiviaegsete keskkonnatingimuste kirjeldamisest, ja püüavad selle kirjelduse baasil ennustada teatud psüühikatunnuseid. Näiteks väidetakse, et sugudevaheline tööjaotus kiviajal esitas naiste ja meeste ruumilise kujutlemise võimele erinevaid nõudmisi ning sellepärast tuleb arvata, et tunnetus on arenenud soospetsiifiliselt. Järgnevalt püütakse neid erinevusi tänapäeva inimestel kognitiivpsühholoogiliselt tuvastada (vt alajaotust Ruumitaju).

Metodoloogia seisukohast on keskkonnatingimuste kirjeldamisest alustamisel kaks otsustavat eelist. Esiteks saab evolutsioonilise psühhologia teese ennustuste abil kinnitada, ning see annab evolutsioonipsühholoogidele argumendi selle vastuväite vastu, et nende teooriad ei ole põhimõtteliselt kontrollitavad (verifitseeritavad ega falsifitseeritavad). Teiseks võivad need ennustused viia uute vaimutunnuste avastamiseni.

Selle meetodi kaks põhilist raskust on järgmised. Esiteks on tarvis kiviaja olusid piisavalt täpselt teada. Puudu on arheoloogilistest ja paleontoloogilistest andmetest. Pealegi oli keskkond ka kiviajal mitmekesine. Peale selle peavad evolutsioonipsühholoogid tegema vahet kaasasündinud universaalsetel psüühikatunnustel ja ühiskonna ja kultuuri toimel kujunenud struktuuridel. Lõpuks, tuleb näidata, et kaasasündinud psüühikatunnused on tõepoolest tekkinud kohastumusena kirjeldatud kiviaegsete oludega.

Kiviaja keskkonna määramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Evolutsioonipsühholoogid eeldavad, et inimese vaim kujunes kohanemisel kiviaegse keskkonnaga. Nad püüavad rekonstrueerida tänapäevase inimese kujunemist alates algsetest oludest. Nad toetuvad nii arheoloogia ja paleontoloogia andmetele kui ka teadmistele tänapäeva küttide-korilaste kultuuride kohta, tehes analoogiajärelduse kiviaja inimese elutingimuste kohta. Selle järelduse õigsus jääb siiski vaieldavaks, sest tänapäeva küttide-korilaste kultuurid om 10 000 aasta jooksul muutunud. Kõiki tänapäeva kultuure on mõjutanud näiteks kaubandus, kaasatoodud haigused, orjastamine, rändesurve ja koloniaalpoliitika.[19]

See, kas olemasolevatest andmetest ikkagi piisab evolutsioonipsühholoogiliste hüpoteeside tuletamiseks empiirilistest andmetest, sõltub ka konkreetsest teemast. Nii näiteks võib eeldada, et täiesti sõltumatult elutingimustest ohustasid enamikku kiviaja inimesi ja nende esivanemaid kiskjad.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Charles Darwin tegeles elu lõpus palju loomade emotsioonide ja psühholoogiaga. Ta kirjutas evolutsioonilise psühholoogia teemadel raamatud "The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex" (1871) ja "The Expression of the Emotions in Man and Animals" (1872). Darwin võttis kasutusele sugulise valiku mõistet ja andis seletuse loomade kehastruktuuridele, mis tundusid olevat ellujäämisega mitteseotud (näiteks paabulinnu saba). Altruismi püüdis Darwin seletada rühmavaliku ja hõimuvaliku abil. Hoolitsemine oma rühma liikmete eest tundus olevat vastuolus loodusliku valikuga, mis soosib tugevat isendit. Darwin arvas, et kuigi isendi altruistlik käitumine vähendab tema isiklikke ressursse, suurendab see kogu rühma toimetulekuvõimet. Sel juhul seletaks altruismi teket rühmadevaheline konkurents ja rühmavalik[20].

20. sajandi esimene pool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwini teooria inspireeris William Jamesi funktsionaalset lähenemist psühholoogiale[21]. Jamesi teooria tuumaks on instinktide süsteem[22]. Tema järgi on inimesel isegi rohkem instinkte kui teistel loomadel. Instinktist võivad "üle sõita" kogemused või teised instinktid, sest paljud instinktid on omavahel vastuolus.

Noam Chomsky peab evolutsiooniline psühholoogia rajajaks Pjotr Kropotkinit, kes väitis 1902 avaldatud raamatus "Mutual Aid: A Factor of Evolution", et inimeste koostöö ja vastastikuse abistamise instinkte võib vaadelda kohastumise tulemusena[23].

Etoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwini teooriad evolutsioonilise psühholoogia kohta jäid esialgu enamasti tähelepanuta. Huvi loomade käitumise vastu hakkas kasvama alles pärast Teist maailmasõda, kui kujunes välja etoloogia, mille teooria töötasid välja Konrad Lorenz ja Nikolaas Tinbergen, kes said 1973 Nobeli auhinna.

Desmond Morrisi raamat "Naked Ape" paigutas inimkäitumise arengut evolutsiooni konteksti, kuid tema seletused ei veennud teadlasi, sest need põhinesid teleoloogilisel arusaamal evolutsioonist.[24].

Sotsiobioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1975 arendas Edward Osborne Wilson Lorenzi ja Tinbergeni teoseid ühendades loomade käitumise, sotsiaalset käitumise ning evolutsiooniteooria oma raamatus Sotsiobioloogia: Uus süntees. Wilsoni raamat sisaldab peatükki inimeste käitumise kohta. Wilsoni evolutsiooniline analüüs seletamaks inimeste käitumise tekitas kibedat arutelu[25][26].

Kui raamat Sotsiobioloogia avaldati, sai evolutsiooniline mõtteviis esmakordselt koha psühholoogia valdkonnas[27]. Wilsoni arvates on evolutsioonilise psühholoogia valdkond sisuliselt sama kui "inimeste sotsiopsühholoogia"[28].

Edward H. Hagen kirjutab raamatus Handbook of Evolutionary Psychology, et sotsiobioloogia on vaatamata lahkarvamustest teooria rakendatavusest inimestele, "üks teaduse triumf kahekümnendal sajandil". "Sotsiobioloogia on nüüd osa teadus- ja õppekavasid peaaegu igas bioloogia osakonnas ning see on peaaegu iga bioloogi töö aluseks".

Sotsiobioloogilised uuringuid loomadel on tohutult kasvanud ja on pidevalt maailma tipp ajakirjades nagu Nature ja Science.

Termini modernne kasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika bioloog Michael Ghiselin kasutas mõistet "evolutsiooniline psühholoogia" ajakirjas Science aastal 1973 avaldatus artiklis[29]. Jerome Barkow, Leda Cosmides ja John Tooby populariseerisid terminit oma 1992. aastal avaldatud raamatus The Adapted Mind: Evolutionary Psychology and The Generation of Culture[30].

Erinevalt sotsiobioloogiast ja käitumisökoloogiast rõhutab evolutsiooniline psühholoogia, et organismid on "kohanemise täitjad" selle asemel, et olla "kohanemise maksimeerijad"[31]. Teisisõnu kohandavad organismid enda emotsiooni, motivatsiooni ja kongitsiooni, mis varem kasvatas indiviidi sobilikust, aga modernses kontekstis vanadel käitumisinstinktidel ei ole sarnast väärtus muutunud keskkonna tõttu. Selle vahe tegemine võib selgitada mõningaid kahjulike käitumisviise, mis on tingitud muutunud keskkonnast ja uutest kohanemise jaoks vajalikest nõudmistest. Näiteks põhjustab meie soov rasva, suhkru ja soola järele sageli terviseprobleeme kaasaegses keskkonnas, kus need ained on saadaval hõlpsasti ja suurtes kogustes.

Enne 1990. aastat oli psühholoogiat sissejuhatavates õpikutes Darwini nime vaevalt mainitud[32]. 1990ndatel käsitleti evolutsioonilist psühholoogiat ebaolulisena teooriana[33] ja evolutsioonilised psühholoogid tundsid endid kui ohustatud vähemus[24]. Uudised evolutsioonilise psühholoogia kohta olid enamasti vaenulikud[33]. Kaasajal peavad aga evolutsioonilised psühholoogid teema kajastust psühholoogiaõpikutes neutraalseks ja tasakaalustatuks[33].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Hoimar von Ditfurth. So laßt uns denn ein Apfelbäumchen pflanzen, Rasch & Röhring 1985.
  2. Stephen Jay Gould. Evolution: The Pleasures of Pluralism. – New York Review of Books 44(11), 1997, lk 47–52.
  3. David Buller. Adapting Minds, MIT Press, Cambridge, 2005, ISBN 0-262-02579-5, lk 50.
  4. Buller 2005:52.
  5. Our modern skulls house a Stone Age mind. Leda Cosmides, John Tooby. The Modular Nature of Human Intelligence. – Scheibel, Schopf. The Origin and Evolution of Intelligence, Jones and Bartlett, Sudbury, 1997, ISBN 0-7637-0365-6, lk 85.
  6. Richard Hamilton. The Darwinian cage: Evolutionary psychology as moral science. – Theory, Culture and Society, 2008, 25, nr 2, lk 105–125.
  7. 7,0 7,1 7,2 Chuck Ward. Evolutionary Psychology and the Problem of Neural Plasticity. – Kathryn S. Plaisance, Thomas A. C. Reydon. Philosophy of Behavioral Biology, Springer, Dordrecht 2012, ISBN 978-94-007-1950-7, lk 235–254.
  8. Noam Chomsky. Aspects of the Theory of Syntax, MIT Press, Cambridge: 1965, ISBN 0-262-53007-4-
  9. Jerry Fodor. The Modularity of Mind: An Essay on Faculty Psychology, MIT Press, Cambridge, 1983, ISBN 0-262-56025-9.
  10. our cognitive architecture resembles a confederation of hundreds or thousands of functionally dedicated computers (often called modules). Barkow, Tooby, Cosmides 1992:xiv.
  11. David O'Brien, Angela Manfrinati. The Mental Logic Theory of Conditional Propositions. – Mike Oaksford, Nick Chater. Cognition and Conditionals: Probability and Logic in Human Thinking, Oxford University Press, New York: 2010, ISBN 978-0-19-923329-8, lk 39–54.
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 Paul Sheldon Davies, James H. Fetzer, Thomas R. Foster. Logical reasoning and domain specificity. – Biology and Philosophy, 1995, 10, nr 1, lk 1–37.
  13. 13,0 13,1 Christian Laue. Evolution, Kultur und Kriminalität: Über den Beitrag der Evolutionstheorie zur Kriminologie. Springer, Berlin 2010, ISBN 978-3-642-12688-8, lk 402–406.
  14. Elizabeth A. Lloyd. Evolutionary Psychology: The Burdens of Proof. – Biology and Philosophy, 1999, 19, nr 2, lk 211–233.
  15. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega Ham tekst puudub.
  16. Steven R. Quartz, Terrence J. Sejnowski: Liars, Lovers, and Heroes: What the New Brain Science Reveals About How We Become Who We Are, William Morrow and Company, New York 2002, ISBN 978-0-688-16218-4, lk 37–38.
  17. Brad M. Peters. Evolutionary psychology: Neglecting neurobiology in defining the mind. – Theory & Psychology, 2013, nr 3, lk 305–322.
  18. Jaak Panksepp, Jules B. Panksepp. The Seven Sins of Evolutionary Psychology. – Evolution and Cognition, 2000, 6, nr 2, lk 108–131.
  19. Robert Kelly. The Foraging Spectrum., Washington D.C., Smithsonian 1995, ISBN 1-56098-466-X, lk 25jj.
  20. Shermer (2004). The Science of Good and Evil. Henry Holt and Co. ISBN 978-0-8050-7769-8
  21. Schacter, Daniel L, Daniel Wegner and Daniel Gilbert. 2007. Psychology. Worth Publishers. pp. 26-27
  22. Buss, David M. Evolutionary psychology: the new science of the mind. Pearson. 2008. Chapter 1, p. 2-35
  23. On Terrorism: Noam Chomsky interviewed by John Bolender
  24. 24,0 24,1 Wright, Robert. The Moral Animal: Why We Are, the Way We Are: The New Science of Evolutionary Psychology. Vintage. 1995
  25. Pinker, Steven. The Blank Slate. New York: Penguin. 2002
  26. Diamond, Jared. The Third Chimpanzee
  27. Schacter, Daniel L, Daniel Wegner and Daniel Gilbert. 2007. Psychology. Worth Publishers. pp. 26-27
  28. Wilson, EO (2000). Sociobiology. Belknap Press of Harvard University Press. ISBN 978-0-674-00235-7
  29. Ghiselin MT (1973). "Darwin and Evolutionary Psychology: Darwin initiated a radically new way of studying behavior". Science 179 (4077): 964–968. doi:10.1126/science.179.4077.964. PMID 17842154.
  30. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega The_Adapted_mind tekst puudub.
  31. Buss, D. M. (1995). Evolutionary psychology: A new paradigm for psychological science. Psychological Inquiry, 6, 1-30
  32. Gaulin, Steven J. C. and Donald H. McBurney. Evolutionary psychology. Prentice Hall. 2003. ISBN 978-0-13-111529-3, Chapter 1, p 1-24.
  33. 33,0 33,1 33,2 Confer, et al., 2010. http://homepage.psy.utexas.edu/homepage/Group/BussLAB/pdffiles/evolutionary_psychology_AP_2010.pdf

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Brad M. Peters. *Evolutionary psychology: Neglecting neurobiology in defining the mind. – Theory & Psychology, 2013, nr 3, lk 305–322.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]