Evolutsiooniline psühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Evolutsiooniline psühholoogia on neodarvinlik äärmuslik vaade, mis seletab psüühiliste omaduste päritolu paljunemiseks saadava kasu (s.o. loodusliku valiku) kaudu. Evolutsiooniline psühholoogia põhineb sotsiobioloogia teooria rakendamisel inimesele. Vaate äärmuslikkus seisneb kõigi käitumuslike omaduste põhjuste taandamises reproduktiivsetele tunnustele ja sugulisele valikule.

Evolutsioonilise psühholoogia ajalugu algas Charles Darwiniga, kes tegi ettepaneku, et inimeste sotsiaalsed instinktid on arenenud loodusliku valiku teel. Darwini töö inspireeris hiljem psühholooge nagu William James ja Sigmund Freud, aga enamik 20. sajandi psühholoogidest keskendusid rohkem inimeste käitumise selgitamisele biheiviorismi abil. E. O. Wilson avaldas aastal 1975 raamatu nimega Sotsiobioloogia, mis aitas võta kokku varasemaid seisukohti ja teha teoreetilisi edusamme evolutsiooniteooria suhtes ja selgitada sotsiaalset käitumist loomadel, sealhulgas inimesel. Jerome Barkow, Leda Cosmides ja John Tooby populariseeris terminit "evolutsiooniline psühholoogia" nende aastal 1992 avaldatus raamatus The Adapted Mind: Evolutionary Psychology and The Generation of Culture[1].

Sarnaselt sotsiobioloogiaga on evolutsiooniline psühholoogia äratanud kriitikat. Näiteks on seda tugevalt kritiseerinud Stephen Jay Gould. Aja jooksul on aga valdkonda enam aktsepteerima hakatud.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast oma revolutsioonilist tööd loodusliku valiku teoorial kallal pühendas Charles Darwin suure osa oma viimastest aastatest loomade emotsioonide uurimisele ja psühholoogiale. Ta kirjutas kaks raamatut; The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex (1871) ja The Expression of the Emotions in Man and Animals (1872), mis käsitlesid evolutsioonilise psühholoogiaga seotud teemasid. Darwin tutvustas sugulise valiku mõistet ja andis selgituse loomade keha struktuuridele, mis tundus mitteseotud ellujäämisega (nt paabulind saba). Darwin tutvustas ka rühmavaliku ja sugulaste valiku teooriaid, et seletada altruismi. Darwin mõtiskles, miks on loomad sageli õilsameelsed ja hoolitsevad oma rühma liikmete eest. See asjaolu tundus olevat vastuolus loodusliku valikuga, mis soosis tugevat indiviidi. Darwin arvas, et tegude suuremeelsus vähendas küll indiviidi isiklikke ressursse, aga kasvatas kogu grupi võimet hakkama saada. Sel juhul seletaks altruismi teket konkurents gruppide vahel[2].

20. sajandi algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Darwini teooria inspireeris William Jamesi funktsionaalset lähenemist psühholoogiale[3]. Jamesi teooria tuumaks oli instinktide süsteem[4]. Ta kirjutas, et inimestel on palju instinkte, isegi rohkem kui teistel loomadel. Jamesi järgi on võivad kogemused või teised instinktid neist "üle sõita", sest paljud instinktid on tegelikult omavahel niigi vastuolus.

Noam Chomsky arvab, et anarhistist mõtleja Peter Kropotkin on mees kes rajas evolutsiooniline psühholoogia valdkonna, kui ta väitis enda 1902. aastal avaldatus raamatus Mutual Aid: A Factor of Evolution, et inimese instinktid koostööks ja vastastikuseks abiks võiks vaadelda tulenevaks evolutsioonilisest kohanemisest[5].

Pärast Teist maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi Darwini loodusliku valiku teooria sai 20. sajandi alguses üldtunnustatuks, jäid tema teooriad evolutsioonilise psühholoogia kohta enamasti tähelepanuta. Huvi loomade käitumise vastu hakkas kasvama alles pärast Teist maailmasõda. Selle perioodi jooksul arenes kaasaegne etoloogia valdkond. Konrad Lorenz ja Nikolaas Tinbergen olid pioneerid, kes arendasid etoloogia teoreetiline raamistiku, mille eest nad said Nobeli preemia aastal 1973.

Desmond Morrisi raamat Naked Ape püüdis raamistada inimkäitumise arengut evolutsiooni kontekstisse, kuid tema selgitused ei veennud akadeemikud, sest need põhinesid teleoloogilisele (sihiteadlikule) arusaamale evolutsioonist.[6].

Sotsiobioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1975 arendas Edward Osborne Wilson Lorenzi ja Tinbergeni teoseid ühendades loomade käitumise, sotsiaalset käitumise ning evolutsiooniteooria oma raamatus Sotsiobioloogia: Uus süntees. Wilsoni raamat sisaldab peatükki inimeste käitumise kohta. Wilsoni evolutsiooniline analüüs seletamaks inimeste käitumise tekitas kibedat arutelu[7][8].

Kui raamat Sotsiobioloogia avaldati, sai evolutsiooniline mõtteviis esmakordselt koha psühholoogia valdkonnas[9]. Wilsoni arvates on evolutsioonilise psühholoogia valdkond sisuliselt sama kui "inimeste sotsiopsühholoogia"[10].

Edward H. Hagen kirjutab raamatus Handbook of Evolutionary Psychology, et sotsiobioloogia on vaatamata lahkarvamustest teooria rakendatavusest inimestele, "üks teaduse triumf kahekümnendal sajandil". "Sotsiobioloogia on nüüd osa teadus- ja õppekavasid peaaegu igas bioloogia osakonnas ning see on peaaegu iga bioloogi töö aluseks".

Sotsiobioloogilised uuringuid loomadel on tohutult kasvanud ja on pidevalt maailma tipp ajakirjades nagu Nature ja Science.

Termini modernne kasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika bioloog Michael Ghiselin kasutas mõistet "evolutsiooniline psühholoogia" ajakirjas Science aastal 1973 avaldatus artiklis[11]. Jerome Barkow, Leda Cosmides ja John Tooby populariseerisid terminit oma 1992. aastal avaldatud raamatus The Adapted Mind: Evolutionary Psychology and The Generation of Culture[1].

Erinevalt sotsiobioloogiast ja käitumisökoloogiast rõhutab evolutsiooniline psühholoogia, et organismid on "kohanemise täitjad" selle asemel, et olla "kohanemise maksimeerijad"[12]. Teisisõnu kohandavad organismid enda emotsiooni, motivatsiooni ja kongitsiooni, mis varem kasvatas indiviidi sobilikust, aga modernses kontekstis vanadel käitumisinstinktidel ei ole sarnast väärtus muutunud keskkonna tõttu. Selle vahe tegemine võib selgitada mõningaid kahjulike käitumisviise, mis on tingitud muutunud keskkonnast ja uutest kohanemise jaoks vajalikest nõudmistest. Näiteks põhjustab meie soov rasva, suhkru ja soola järele sageli terviseprobleeme kaasaegses keskkonnas, kus need ained on saadaval hõlpsasti ja suurtes kogustes.

Enne 1990. aastat oli psühholoogiat sissejuhatavates õpikutes Darwini nime vaevalt mainitud[13]. 1990ndatel käsitleti evolutsioonilist psühholoogiat ebaolulisena teooriana[14] ja evolutsioonilised psühholoogid tundsid endid kui ohustatud vähemus[6]. Uudised evolutsioonilise psühholoogia kohta olid enamasti vaenulikud[14]. Kaasajal peavad aga evolutsioonilised psühholoogid teema kajastust psühholoogiaõpikutes neutraalseks ja tasakaalustatuks[14].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Tooby, John; Barkow, Jerome H.; Cosmides, Leda (1995). The Adapted mind: evolutionary psychology and the generation of culture. Oxford [Oxfordshire]: Oxford University Press. ISBN 0-19-510107-3
  2. Shermer (2004). The Science of Good and Evil. Henry Holt and Co. ISBN 978-0-8050-7769-8
  3. Schacter, Daniel L, Daniel Wegner and Daniel Gilbert. 2007. Psychology. Worth Publishers. pp. 26-27
  4. Buss, David M. Evolutionary psychology: the new science of the mind. Pearson. 2008. Chapter 1, p. 2-35
  5. On Terrorism: Noam Chomsky interviewed by John Bolender
  6. 6,0 6,1 Wright, Robert. The Moral Animal: Why We Are, the Way We Are: The New Science of Evolutionary Psychology. Vintage. 1995
  7. Pinker, Steven. The Blank Slate. New York: Penguin. 2002
  8. Diamond, Jared. The Third Chimpanzee
  9. Schacter, Daniel L, Daniel Wegner and Daniel Gilbert. 2007. Psychology. Worth Publishers. pp. 26-27
  10. Wilson, EO (2000). Sociobiology. Belknap Press of Harvard University Press. ISBN 978-0-674-00235-7
  11. Ghiselin MT (1973). "Darwin and Evolutionary Psychology: Darwin initiated a radically new way of studying behavior". Science 179 (4077): 964–968. doi:10.1126/science.179.4077.964. PMID 17842154.
  12. Buss, D. M. (1995). Evolutionary psychology: A new paradigm for psychological science. Psychological Inquiry, 6, 1-30
  13. Gaulin, Steven J. C. and Donald H. McBurney. Evolutionary psychology. Prentice Hall. 2003. ISBN 978-0-13-111529-3, Chapter 1, p 1-24.
  14. 14,0 14,1 14,2 Confer, et al., 2010. http://homepage.psy.utexas.edu/homepage/Group/BussLAB/pdffiles/evolutionary_psychology_AP_2010.pdf

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]