Pjotr Kropotkin

Allikas: Vikipeedia
Vürst Pjotr Kropotkin. Nadari foto.

Vürst Pjotr Aleksejevitš Kropotkin (Пётр Алексеевич Кропоткин; 9. detsember (vana kalendri järgi 27. november) 1842 Moskva8. veebruar 1921 Dmitrov Moskva lähedal) oli vene filosoof ja geograaf, anarhokommunismi rajaja.

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kropotkin oli isa poolt pärit Rjurikovitšite soost (kolmekümnendas põlves). Kropotkinite suguvõsa sai alguse Smolenski vürstist Dmitri Vassiljevitšist.

Pjotr Kropotkini isa oli kindralmajor Aleksei Petrovitš Kropotkin. Vanaisa oli samuti Pjotr Nikolajevitš Kropotkin. Onu Dmitri Petrovitš Kropotkin oli literaat.

Pjotr Kropotkini ema Jekaterina oli kindral Nikolai Semjonovitš Sulima tütar. Ta oli pikka kasvu, hea kehaehitusega, tumedate silmadega ning tihedate kastanpruunide juustega, väga elav ja artistlik.

Pjotril olid vanemad vennad Nikolai ja Aleksandr ning vanem õde Jelena.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pjotr sündis Moskvas Staraja Konjušennaja linnaosas oma isa majas praeguse aadressiga Kropotkini põik 26. Majal on S. A. Merkurovi tehtud mälestustahvel. Kuni 1940. aastani oli selles majas Kropotkini muuseum, praegu on seal Palestiina Suursaatkond.

Kui Pjotr oli kolme ja poole aastane, suri ema 35-aastasena tiisikusse. Hiljem kirjutas Pjotr:

„"Kogu minu lapsepõlv on läbi põimunud mälestustega temast." Ema järelejäänud paberid, mille seas olid Kondrati Rõlejevi ning teiste keelatud autorite ümberkirjutatud venekeelsed luuletused, noodid, prantsuskeelsed draamad, George Byroni poeemid ning ema enda luuletused ja akvarellid, jätsid poisile sügava mulje. Ta kandis ema portreed kogu elu kaasas; see rippus tema töölaua kohal. "Minu ema oli kahtlemata oma aja kohta tähelepanuväärne naine (...) Kõik, kes teda tundsid, armastasid teda. Teenijad jumaldasid tema mälestust (...) Ma ei tea, mis meist oleks saanud, kui me poleks oma kodus teenijate seas leidnud seda armastuse õhkkonda, millega lapsed peavad olema ümbritsetud (...) Teda ei olnud, kuid mälestus temast hõljus meie kodus, ja kui ma nüüd oma lapsepõlvele tagasi vaatan, näen, mis ma võlgnen talle nende parimate sädemekeste eest, mis langesid minu lapsesüdamesse."“

Kaks aastat pärast Pjotri ema surma abiellus isa Musta mere laevastiku admirali M. Karandino tütrega. Võõrasema oma võõraslastega ei tegelnud, eriti kui sündis tema oma laps Polina. Kõik, mis meenutas Pjotri ema, pidi majast kaduma. Ka lastele ema asendanud vana sakslanna Burman pidi lahkuma.

Et vend Nikolai õppis Moskva Kadetikorpuses ja õde Jelena Peterburis Katariina Instituudis ning nad käisid kodus harva, suhtles Pjotr peamiselt oma venna Aleksandriga, kes oli temast pisut üle aasta vanem. Neil olid omavahel väga lähedased suhted. Neid kasvatasid ja õpetasid prantslane Poulin, kelle isa palkas väga kallilt, 600 rubla eest aastas ja üliõpilane N. P. Smirnov.

Ta sai keskhariduse Moskva 1. Gümnaasiumis ning lõpetas 1862 kiitusega Paažikorpuse.

Teenistus Siberis[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Kaart lõuna pool Ida-Siberi ja osad Mongoolia, Mandžuuria, ja Sahhalini kohta: Üldine skeem Orograafia Ida-Siberi," tegi Kropotkin 1875.

Ta teenis ohvitserina Siberis Amuuri kasakaväes, osales ekspeditsioonides Ida-Siberis, Mandžuurias, kus ta tegeles geoloogiliste uuringutega.

Ta osales vangla- ja asumissüsteemi reformi komisjonis ning komisjonis, mis valmistas ette linnade omavalitsuse projekti, kuid bürokraatia tõttu kohtadel jooksid reformid liiva, mis Kropotkinit sügavalt puudutas.

Aastal 1867 läks ta erru ning astus Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda. Aastal 1868 valiti ta Vene Geograafiaseltsi liikmeks.

Aastal 1872 kohtus Kropotkin Belgias ja Šveitsis vene ja Euroopa revolutsiooniliste organisatsioonide esindajatega. Aastal 1872 astus ta Internatsionaali Juura Föderatsiooni, mille tegelik juht oli Mihhail Bakunin. Pärast Venemaale naasmist tegeles ta propagandaga, oli üks "rahva hulka mineku" algatajaid ning tšaikovskilaste ringi liige.

Aastal 1874 ta arreteeriti ning paigutati Peeter-Pauli kindlusse poliitvangina. Seal anti talle Aleksander II isiklikul korraldusel paber ja sulg töö "Uurimused jääajast" kirjutamiseks. Neis põhjendas ta hiljem muistse jääkatte teooria, mis on üks tähtsamaid maateadustes.

Aastal 1876 ta põgenes, lahkus Venemaalt alguses Inglismaale ning elas üle 40 aasta emigratsioonis. Ta oli üks rahvusvahelise anarhistliku liikumise organisaatoreid ja teoreetikuid. Kolm aastat viibis ta Prantsusmaa vanglas, kuid sai amnestia ning siirdus Inglismaale. Seal kirjutas ta arvukalt töid anarhismi teooriast ja teistest probleemidest.

Juunis 1917 naasis ta Venemaale, olles Aleksandr Kerenski ettepanekule võtta vastu ministrikoht vastanud, et peab saapapuhastaja ametit ausamaks ja kasulikumaks. Kropotkin oli Veebruarirevolutsioonis pettunud. rusuva mulje jättis talle ka kohtumine anarhistidega, kes osutusid lodevateks noormeesteks, kes olid aluseks võtnud kõigelubatavuse põhimõtte. Tal olid suhted mitmete poliitiliste liikumiste esindajatega, sealhulgas olid tal kokkusaamised Leniniga.

Oktoobrirevolutsiooni suhtus ta üldiselt positiivselt, sest ta tervitas kodanluse kukutamist kui niisugust ja formaalset nõukogude võimu. Ta asus elama Dmitrovisse Moskva lähedal, kus ta vaatamata rasketele elutingimustele jätkas tööd uue raamatu kallal. Edasised sündmused, punane terror ja bolševike partei diktatuur panid ta revolutsiooni kriitilisemalt suhtuma.

Kropotkin suri Dmitrovis 8. veebruaril 1921. aastal.

Vaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kropotkin oli filosoofias Auguste Comte'i ja Herbert Spenceri järgija. Ta suhtus kriitiliselt "metafüüsilisesse" traditsiooni. Saksa klassikalise idealismii esindajatele, eriti Hegelile heitis ta ette "skolastikat". "Abstraktne filosofeerimine" pidi Kropotkini meelest asenduma "tõeliselt teadusliku meetodiga". Kropotkini sotsiaalne ideaal oli anarhistlik (riigita) kommunism, milles eraomandus on revolutsiooni teel täielikult kaotatud. Igasuguse riigivõimu veendunud vastasena ei aktsepteerinud Kropotkin proletariaadi diktatuuri ideed.

Vaated anarhismile ja riigile[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kropotkini arvates pärineb anarhism sellestsamast revolutsioonilisest protestist, sellestsamast inimeste rahulolematusest, millest sotsialismgi; ja revolutsiooni tulemusena näeb ta "riigita kommunismi" kehtestamist, uut ühiskondlikku korda nägi ta omavalitsusüksuste (kogukondade, territooriumide, linnade) vaba föderatiivse liiduna vabatahtlikkuse ja anarhia põhimõttel.

Kropotkin püüdis anda anarhismile teadusliku aluse. Ta võttis aluseks solidaarsuse ning vastastikuse abi ja toetuse seaduse. Kropotkin püüdis näidata, et Darwini olelusvõitlust tuleb mõista liikidevahelise võitluse ning liigisisese vastastikuse abina. Vastastikune abi ja solidaarsus on tema järgi progressi mootorid.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pjotr Kropotkini vennapoeg Dmitri Kropotkin, Harkovi kuberner, tapeti poliitiliste kurjategijate poolt.

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglise keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

(in French) http://kropot.free.fr/Kropotkine-Vie.htm

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Research on the Ice age", Notices of the Imperial Russian Geographical Society, 1876.
  • "The desiccation of Eur-Asia", Geographical Journal, 23 (1904), 722-741.
  • Mr. Mackinder; Mr. Ravenstein; Dr. Herbertson; Prince Kropotkin; Mr. Andrews; Cobden Sanderson; Elisée Reclus, "On Spherical Maps and Reliefs: Discussion", The Geographical Journal, Vol. 22, No. 3. (Sep., 1903), pp. 294-299, [JSTOR]
  • "Baron Toll", The Geographical Journal, Vol. 23, No. 6. (Jun., 1904), pp. 770-772, [JSTOR]
  • "The population of Russia", The Geographical Journal, Vol. 10, No. 2. (Aug., 1897), pp. 196-202, [JSTOR]
  • "The old beds of the Amu-Daria", The Geographical Journal, Vol. 12, No. 3. (Sep., 1898), pp. 306-310, [JSTOR]

Prantsuse keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1867 Résumé de orographie de la Sibérie
  • Paroles d'un révolté, (1895), recueil d'écrits parus dans le journal Le Révolté,
  • La morale anarchiste, (1889), où il rejette les morales traditionnelles, religieuse ou non, fondant la sienne sur la solidarité et l'équité.
  • La conquête du pain, (1892),
  • L'anarchie, (1896), Réédité en 2006
  • L'organisation de la justice, appelée vindicte, (1901),
  • L'entraide, un facteur de l'évolution,(1902),
  • Communisme et anarchie, (1903),
  • La grande révolution, (1909),
  • Autour d'une vie (Mémoires d'un révolutionnaire) http://kropot.free.fr/Kropotkine-Vie.htm,
  • Le principe anarchiste, (1913).

Saksa keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • «Речи бунтовщика» 1885
  • «В русских и французских тюрьмах» 1887
  • «Хлеб и воля» 1892
  • «Поля, фабрики и мастерские» 1899
  • «Современная наука и анархизм» 1901
  • «Записки революционера» 1902
  • «Взаимная помощь как фактор эволюции» 1902
  • «Идеалы и действительность в русской литературе» 1905
  • «Великая французская революция 1789—1793» 1909
  • «Государство и его роль в истории» 1921
  • «Анархизм: его философия и идеал» (Перевод с французского Уральский комитет партии социалистов-революционеров; рукопись Общественно-политическая библиотека г. Москва)
  • «Этика» 1921(незаконченное)
  • Общий очерк орографии Восточной Сибири, «Записки РГО по общей географии», т. 5, 1875
  • Доклад комиссии по снаряжению в северные моря, 1871 (в соавторстве)
  • Исследования о ледниковом периоде (т. 1, 1876; т. 2 не изд.)
  • The Desiccation of Eur. -Asia, «Geographical Journal», 1904, v. 23, № 6
  • Статьи по географии России для «Британской энциклопедии» (9-11 изд., 1875—1911)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]