Falsifitseeritavus

Allikas: Vikipeedia

Falsifitseeritavus on teoreetilise väite põhimõtteline ümberlükatavus vaatluste või katsete põhjal.

Karl Popperi teadusfilosoofia järgi on empiiriliste teaduste (sealhulgas loodusteaduse) uurimisainet puudutav teoreetiline väide või teooria teaduslik ainult juhul, kui see on põhimõtteliselt falsifitseeritav ehk kummutatav ehk ümberlükatav vaatluste ja katsete põhjal.

See on Popperi lahendus demarkatsiooniprobleemile: teadust saab demarkeerida pseudoteadusest ja metafüüsikast selle järgi, et teaduslik teooria on falsifitseeritav: "et väiteid või väidete süsteeme saaks pidada teaduslikeks, peavad nad saama olla konfliktis võimalike või mõeldavate vaatlustega"[1]. See võimaldab tema arvates eristada kogemusteaduse väiteid "kõigist teistest väidetest – olgu nad siis religioosse või metafüüsilise iseloomuga või lihtsalt pseudoteaduslikud". Näited, mis Popperi sellele mõttele viisid, olid marksism ja psühhoanalüüs.

Popperi kriteerium on leitud olevat liiga tugev, sest hea teadus ei pruugi seda rahuldada[2] ja seda võivad rahuldada pseudoteadused[3]. Pseudoteadused võivad vabalt esitada väiteid, mida saab falsifitseerida. Näiteks astroloogiat ja psühhoanalüüsi on falsifitseeritud.

Popperi kaitsjad osutavad sellele, et Popperi jaoks ei olnud falsifitseeritavus teaduslikkuse piisav kriteerium[4]: ta nõudis ka energilisi katseid teooriat proovile panna ja negatiivsete tulemuste aktsepteerimist.

Popper väitis hiljem, et falsifitseeritavus on teaduslikkuse tarvilik ja piisav kriteerium: "Lause (või teooria) on kogemusteaduslik siis ja ainult siis, kui ta on falsifitseeritav." Falsifitseeritavus puutub siin ainult lausete ja lauseklasside loogilisse struktuurisse.[5] Teoreetiline lause on falsifitseeritav siis ja ainult siis, kui ta on loogilises vastuolus mõne empiirilise lausega, mis kirjeldab loogiliselt võimalikku sündmust, mida oleks loogiliselt võimali vaadelda.[6] Seega ei nõua falsifitseeritavus tegeliku falsifitseerimise võimalikkust.

Popper oli mõnda aega seisukohal, et loodusliku valiku teooria ei ole teaduslik teooria, sest ta väidab midagi lähedast väitele "Ellujääjad jäävad ellu". "Darvinism ei ole testitav teaduslik teooria, vaid metafüüsiline uurimisprogramm."[7] Seda vaadet kritiseerisid evolutsioonibioloogid, osutades sellele, et loodusliku valiku teoorial on olnud palju testidele vastu pidanud ennustusi.[8] Aastal 1977 Darwin College'is peetud loengus ütles ta sellest seisukohast lahti, mööndes, et loodusliku valiku teooria on testitav, kuigi raskesti testitav[9].

Thomas Kuhni meelest iseloomustas Popper teadust nii, nagu kogu teadus oleks revolutsiooniline[10], nagu kogu aeg oleks kaalul kogu teooria. Teadusele iseloomulik aga on hoopis normaalteadus[11], milles teadlase tegevus ei seisne mitte fundamentaalsete teooriate proovilepanemises, vaid mõistatuste lahendamises. Demarkatsioon peab lähtuma normaalteadusest.[12] Kuhni demarkatsioonikriteerium on võime lahendada mõistatusi. Näiteks astronoomia on vanaajast peale (ennustuste mittetäitumisest ajendatud) mõistatusi lahendanud, astroloogias aga seda pole olnud: ebaõnnestumised ei ole ajendanud püüdeid astroloogia traditsiooni revideerida.[13] Astronoomia on olnud vanaajast saadik teadus, astroloogia aga pole seda kunagi olnud.

Popper ei nõustunud selle kriteeriumiga. Tema meelest lahendavad astroloogid mõistatusi (Popper määratles mõistatused väheoluliste probleemidena, mis rutiini ei mõjuta). Popperi meelest asendab Kuhn ratsionaalse kriteeriumi sotsioloogilisega.[14]

Imre Lakatos leidis, et Popperi demarkatsioonikriteerium on "üpris hämmastav. Teooria võib olla teaduslik isegi juhul, kui tema kasuks ei ole põrmugi tõendeid, ja võib olla pseudoteaduslik isegi juhul, kui kõik kättesaadavad tõendid on tema vastu." [15]).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Popper 1962:39.
  • Hansson 2006. Tavaliselt ei toimu teaduslik uurimistöö niimoodi, et püütakse falsifitseerida mingit hüpoteesi. Väga sageli on tulemus lahtine ja uurijatel ei ole mingit kindlat hüpoteesi.
  • Agassi 1991, Mahner 2007:518–519.
  • Feleppa 1990.
  • Popper 1989:82.
  • Popper 1989:83.
  • Popper 1976:168.
  • Ruse 1977, 2000.
  • Popper 1978:344.
  • Kuhn 1974:802
  • Kuhn 1974:802
  • Kuhn 1974:802
  • Kuhn 1974:804
  • Popper 1974: 1146–1147
  • Lakatos 1981:117.